Teade aadresside kohta

Käesolev leht on kirjutatud artiklite ja suurema hulga piltide tarbeks. Märksa tihedamini kirjutan blogi aadressile https://www.virgokruve.eu ja arvatavasti jääbki see ainsaks blogi aadressiks

Teemad

november 2017
E T K N R L P
« okt.    
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
27282930  

Artiklite arhiiv

Autoriõigused

Blogis toodud tekstide kasutamine tuleb viidata ja ärilisel eesmärgil kasutamiseks eelnevalt luba küsida. Fotode kasutamine ärilistel eesmärkide tuleb tasustada, muidu piisab viitamisest autorile.

Arvutis valiti salajase tarkvaraga

Elektroonilise hääletuse tulemusel sai enim e-hääli Reformierakond ja vähim EKRE. Keskerakonnal oli 7,4 korda rohkem paberhääli kui arvutis valijate hääli. Avalikult on elektroonilise hääletusega rahulolematu vaid Mart Helme (EKRE).

Kohaliku omavalitsuse volikogude valimistest võttis osa 582673 hääletajat, kellest 185871 tegid seda elektroonilise hääletusega arvutis. Kuigi arvutiga anti nüüd rohkem hääli kui ühelgi varasemal hääletusel, valitseb jätkuvalt valimisjaoskonnas paberiga hääletamine suhtega 2:1. Kindlasti on alusetu väita, et elektrooniline hääletus on tõstnud valimisaktiivsust, sest eelmistel valimistel oli see 57,97% ja nüüd 53,4%. Isegi tingimusel, et valimisõigus oli alandatud 16–17-aastastele, mis tõi valimistele juurde umbes 24 000 hääleõigusega valijat.

Arvutis valimise (sinine) võitis Reformierakond, aga jaoskonnas paberiga hääletuse (punane) Keskerakond, kes sai kokkuvõttes enim hääli.

Arvutis valimise (sinine) võitis Reformierakond, aga jaoskonnas paberiga hääletuse (punane) Keskerakond, kes sai kokkuvõttes enim hääli.

Elektroonilist hääletust reguleeris Riigikogu valimise seadus, mis püsis muutumatuna isegi mullu novembris alustanud valitsusliidu lubadusest, et hääletamise aega lühendatakse ja valimisi tehakse turvaliselt.
Täitmata jäi isegi seaduse esmakordne nõue § 483 (5) Valijarakendusel on tugi vaegnägijatele. Tavakasutajana mina seda ei näinud valimisrakendusel.
Maikuu lõpus lubati kandidaatide elektroonilist registreerimist valimisteks, aga ka see toimus jätkuvalt paberile trükitud avaldustega.

Valimistulemuse selgumine oli valimispäeva õhtul poolik, sest kandidaatidele antud hääli ei kuvatud jaoskondade kaupa enne kõigi häälte kokkulugemist. Alles öösel kell 2 said volikogumandaadita jäänud ligi 11 tuhat kandideerijat näha valimistulemusi omavalitsuste lõikes. Varasematel valimistel on olnud tõrkeid valimistulemuse selgumisega, aga seda on tehtud jooksvalt jaoskondadest tulemuste saabumisega.
Tekib ilmne küsimus: miks ei suudetud valijarakendusele lisada vaegnägija tuge, kandidaate elektrooniliselt registreerida ja valimistulemust kuvada jaoskondade tulemuste laekumise järgi, aga neist keerulisem elektrooniline hääletus justkui sujus? Või kas ikka sujus? Seekord toimus esimest korda elektrooniliste häälte korduslugemine valimistele järgneval päeval. See oli kavandatud 04.05.2017 avaldatud Vabariigi Valimiskomisjoni otsusega nr 25 „Tehniliste nõuete kehtestamine elektroonilise hääletamise üldpõhimõtete tagamiseks“. Selle otsuse p. 31 määrab teistkordseks lugemiseks uue meetodi: „Enne elektrooniliste häälte teistkordset lugemist miksitakse elektroonilised hääled.” Eestis pole siiani toimunud elektrooniliste häälte korduslugemist ega miksimist.

Seadus võimaldab hääli lugeda ainult valimispäeval. Kui EKRE ei usalda elektroonilise hääletamise ausust, siis võivad nad esitada kaebuse riigi valimisteenistuse toimingu peale 3 päeva jooksul.
Esmakordne oli Vabariigi Valimiskomisjoni otsusest lugeda 29. punkti: „Valijarakenduse lähtekoodi ei avalikustata.” See tähendab, et hääle andmise tarkvara oli salajane. Auditeerimine ei puudutanud ka tarkvara, sest seaduse § 482 nõue oli: audiitor kontrollib elektroonilise hääletamise süsteemi testimise, süsteemi terviklikkuse ja riigi valimisteenistuse toimingute vastavust seadustele, käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel vastu võetud Vabariigi Valimiskomisjoni otsustele ning elektroonilise hääletamise dokumentatsioonile.

Ilma salajase tarkvaraga e-valimiseta oleks paberhäältega olnud Keskerakonna ja valimisliitude võit mäekõrgune. Keskerakond üksi sai rohkem paberhääli (140295) kui Reformierakond, SDE ja IRL kokku (120900).

VIRGO KRUVE,
e-vaatleja

Artikkel ilmus ajalehes “Kesknädal” 18.10.2017
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=29547

Tulemus KOV2017 loetud e-valimise häälte järgi:
Reformierakond 55220
Valimisliidud 52960
SDE 25283
IRL 18855
Keskerakond 18722
EKRE 11219
Rohelised 2369
Üksikkandidaadid 1105
Vasakpartei 138
Kokku: 185871
Kohaliku omavalitsuse volikogude valimise e-hääletamisel osales 186 034 inimest. Tühistati 163 vastuvõetud häält jaoskonnas paberiga hääletamise pärast. Rikutud oli 0 häält.

Valimiskomisjoni otsuste vaidlustamine

Nende valimiste eel on Vabariigi Valimiskomisjoni ja Riigi Valimisteenistus asunud infot süsteemselt kustutama seoses interneti aadresside ümbertõstmisega. Septembri alguses oli kandidaatide esitamise tähtpäev ja paar päeva enne tähtaega, võeti kasutuselt maha vvk.ee leht, mida oli aastaid ja mitmeid valimisi kasutatud just valimiskomisjoni kohta info avaldamiseks. Samuti valimistulemusteks.

Asemele võeti valimised.ee leht, mida eelmistel kordadel oli kasutatud vaid elektrooniliseks valimiseks. Alates 2009. aasta suvest valimisrakenduse allalaadimiseks. Isegi elektroonilise valimise kohta käiv info nagu süsteemi dokumendid, valimistulemus ja statistika olid varasemalt vvk.ee lehel.

Info ümbertõstmine oleks tulnud teha mitu kuud enne valimisi, sest praegu tõi see kaasa suuremahulise segaduse. Või oligi see eesmärk? Näiteks läks kaduma info valimiste kohta kaebuse esitamiseks.

Vanal vvk.ee lehel oli selge ja ammendav selgitus VVK-le kaebuse esitamisest (pärit arhiivist):

Kaebus
Valimiste käigus tekkinud vaidluste lahendamiseks on valimisseadustes ja rahvahääletuse seaduses ettenähtud kaebuste läbivaatamise kord. Kuna valimiskaebused vajavad kiiret lahendamist, näevad valimisseadused ette kohustusliku kohtueelse menetluse korra ning kaebuste läbivaatamise õigus on antud Vabariigi Valimiskomisjonile. Vabariigi Valimiskomisjoni otsus või toiming vaidlustatakse otse Riigikohtus. Samuti on kaebuste läbivaatamiseks ette nähtud lühikesed menetlustähtajad.
Kaebuse sisu
Kaebus on Vabariigi Valimiskomisjonile esitatav seaduse nõuete kohaselt vormistatud taotlus vaadata läbi ja tühistada valla või linna valimiskomisjoni otsus või tunnistada seadusevastaseks valimiste korraldaja või valla või linna valimiskomisjoni toiming. Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse või toimingu peale saab kaebuse esitada Riigikohtule. Kaebuse esitamise õigus on ainult isikul, kes leiab, et toimingu või otsusega rikutakse tema õigusi. Avalikes huvides kaebust esitada ei saa.
Vaidlustada saab ainult valimiskomisjoni otsust või toimingut. Näiteks ei saa vaidlustada volikogu või valla- või linnavalitsuse üksikakte, mis on vaidlustatavad halduskohtus.
Menetlustähtajad
Kaebus tuleb esitada valimiskomisjonile kolme päeva jooksul arvates vaidlustatava otsuse või toimingu tegemisest või valimiste korralduse puuduse kohta esitatud avalduse läbivaatamisest.
Vabariigi Valimiskomisjon vaatab kaebuse läbi viie tööpäeva jooksul arvates kaebuse laekumisest.
Kellele kaebus esitatakse
Kaebus jaoskonnakomisjoni, maakonna valimisjuhi või riigi valimisteenistuse toimingu või  valla või linna valimiskomisjoni otsuse või toimingu peale esitatakse Vabariigi Valimiskomisjonile.
Kaebuse vormistamine
Kaebus vormistatakse kirjalikult ja selles märgitakse:
1) kaebuse esitaja nimi, isikukood või selle puudumisel sünniaeg või registrikood, aadress ja sidevahendite andmed;
2) kaebuse esitaja esindaja nimi, aadress ja sidevahendite andmed, kui kaebuse esitajal on esindaja;
3) andmed vaidlustatava otsuse kohta või vaidlustatava toimingu kirjeldus;
4) põhjused, miks kaebuse esitaja leiab, et vaidlustatav otsus või toiming rikub tema õigusi;
5) põhjused, miks kaebuse esitaja leiab, et vaidlustatav otsus või toiming ei ole seaduslik;
6) kuidas ja millal sai kaebuse esitaja vaidlustatavast otsusest või toimingust teada;
7) kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotlus ja tähtaja möödalaskmise põhjused, kui kaebus esitatakse pärast kaebuse esitamise tähtaja möödumist;
8) kaebuse esitamise kuupäev.
Kaebaja allkirjastab kaebuse.
Mittenõuetekohase või mittetähtaegselt esitatud kaebuse võib valimiskomisjon jätta läbi vaatamata. Kaebuse läbi vaatamata jätmisel võib Vabariigi Valimiskomisjon selle edastada riigi valimisteenistusele kaebuse esitajale vastamiseks.
Kaebuse läbivaatamine Vabariigi Valimiskomisjonis
Kaebuse läbivaatamine on avalik. Valimiskomisjon teatab kaebuse esitajale kaebuse läbivaatamise aja ja koha. Valimiskomisjon kas rahuldab kaebuse, jätab rahuldamata või rahuldab kaebuse osaliselt. Kaebuse rahuldamise korral võib valimiskomisjon otsustada tühistada vaidlustatud valimiskomisjoni otsuse, samuti teha täiendavaid toiminguid, nt algatada järelevalve valimiskomisjoni tegevuse üle või teha ettekirjutusi valimiskomisjonidele.
Kaebuse esitamine Riigikohtule
Kui huvitatud isik ei nõustu Vabariigi Valimiskomisjoni kaebuse läbivaatamisel tehtud otsusega või leiab, et Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse või toiminguga rikutakse tema õigusi, võib ta esitada kaebuse Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses sätestatud korras. Kaebus esitatakse Riigikohtule kolme päeva jooksul Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse teatavakstegemisest või toimingu sooritamisest arvates Vabariigi Valimiskomisjoni kaudu, kes edastab selle oma selgitustega Riigikohtule.

Allikas: arhiiv lehest http://www.vvk.ee/valijale/kaebused/kaebus/

Praegu näeb see lehekülg välja selline 1 lausega, et info asub valimised.ee lehel.

Kaebuse esitamise info on kustunud ja asendunud viitega valimised.ee lehele

Kaebuse esitamise info on kustunud ja asendunud viitega valimised.ee lehele

Kui minna uuel lehel kaebuste alamlehele, siis saab lugeda lühikest ja kasutut teksti:

Avaldused ja kaebused

Isik, kes leiab, et valimiste korraldaja on rikkunud tema õigusi või rikkunud seadust muul viisil, võib esitada avalduse puuduste kohta valimiste korralduses.

Kaebus on Vabariigi Valimiskomisjonile esitatav seaduse nõuete kohaselt vormistatud taotlus vaadata läbi ja tühistada valla või linna valimiskomisjoni otsus või tunnistada seadusevastaseks valimiste korraldaja või valla või linna valimiskomisjoni toiming.

Allikas: https://www.valimised.ee/et/valimiste-meelespea/avaldused-ja-kaebused

Pilt

kaebuse esitamist takistava napi infoga

Pilt kaebuse esitamist takistava napi infoga

Järeldus ja õppetund ka teistele asutustele, et info kustutamine ei ole hea praktika. Eriti sellisel süsteemsel viisil.

Kevadel toimus valimiste teemaline seminar, kus Priit Vinkel lubas kandidaatidele portaali, milles nad saavad avaldada oma valimiste seisukohti. Septembris selgus, et seda ei tule. Mingisugust elektroonilist kandidaatide registreerimist ei toimu. Jätkuvalt trükid paberi arvutist välja, täidad käsitsi ja viid valimiskomisjoni kohapeale. Ma panin süsteemi proovile ja küsisin nii Vabariigi Valimiskomisjoni kui kohaliku komisjoni käest, kas kandideerimise avalduse võib esitada elektrooniliselt allkirjastatuna. Tegin seda neljapäeva pärastlõunal. Esmaspäeval vastas kohalik komisjon, et digitaalselt allkirjastatud fail on vastuvõetav. Pärast kandideerimise tähtaja kukkumist teisipäeval kell 17, tuli ametlik vastus ka Vabariigi Valimiskomisjonilt, kolmapäeval kell 11.57. Valimisteenistuse asejuht Arne Koitmäe: “Nendel valimistel saab kandideerimisdokumente esitada e-postiga digitaalselt allkirjastatult. Eraldi infosüsteemi selleks loodud ei ole,”

Eestil on veel palju areneda e-riigina, sest kandidaadid ei saa elektrooniliselt avaldust esitada ilma selle kohta eraldi küsimata. Kandideerimise lehel ei olnud infot, et dokumendid võib saada arvutiga. Palju poleks vaja olnud: kandideerimise avalduse võib saata digitaalselt allkirjastatud failidena.

ID-kaartide turvarisk õõnestab e-teenuseid

Riigi Infosüsteemi Amet (RIA) andis 5. septembril teada, et rahvusvaheliste teadlaste grupp oli neid 30. augustil informeerinud turvariskist, mis mõjutab Eesti ID-kaarte, kui need on välja antud alates 16.10.2014. Varasemaid kaarte sertifikaadiprobleem ei puuduta.

Ametlikus pressiteates ei selgitatud 750 tuhande ID-kaardi turvariski aga ilmselt pole sertifikaat nii juhuslikult genereeritud kui arvatakse. Ametlik ID-kaardi leht id.ee teatab: „ID-kaardi kuritarvitamine on keeruline ja kallis; meile pole teada ühtki juhtu, kus seda tehtud oleks.” Õige oleks öelda, et veel pole avastatud. Pangad ei räägi samuti, kui palju neid on häkitud ja raha kadunud. Teadmatuses elamine on turvaline.

Vabariigi Valimiskomisjon tegi 6. septembril ekspertide ärakuulamise järel otsuse e-valimiste toimumisest. „Ühtegi reaalset turvaauku leitud ei ole, kogu ID-kaardi kiipi puudutav on hüpoteetiline,” sõnas Vabariigi Valimiskomisjoni esimees Meelis Eerik. Valimisi korraldab Riigi Valimisteenistus, mille juht Priit Vinkel polnud viimased kolm valimist serverite seadistamise juures ega küsinud rohkem kui „Mis kellaks tuleb kutsuda (krüpto)võtmed saavad ametnikud?”.

Riigi Valimisteenistuse juht Priit Vinkel katsetab e-valimist 2015. aastal. Foto Virgo Kruve

Riigi Valimisteenistuse juht Priit Vinkel katsetab e-valimist 2015. aastal. Foto Virgo Kruve

Valija ID-kaardi turvariskist rääkimine on väikselt mõtlemine, tuleb näha suuremat süsteemi. Kui ID-kaardi sertifikaat on lahtimurtav, siis see on tagauks elektroonilise hääletuse serverisse. Viimased kolm valimist ja tõenäoliselt ka enne seda, reguleeriti valimistel hääli koguvatesse serveritesse ligipääsu läbi interneti just ametniku isikukoodi ja sellele vastavate sertifikaatide küsimisega. Pole vaja füüsiliselt ligi pääseda serveri klaviatuurile, piisab kahe inimese sertifikaatide lahtimurdmisest. Kui õigustega ametnikud käivad e-hääli „vaatamas” ning tõmbavad neist osa alla ja laevad pärast tagasi, siis pole süsteemi rikkumatus enam tagatud. Lahendus ei ole ka mobiil-ID või pankade poolt turule toodud Smart-ID, mille krüptograafias vea leidmine seisab ees.

ID-kaart on osa e-teenustest ja turvarisk ei pruugi olla lahendatav „millegi allalaadimise ja uuendamisena”, nagu avalikkusele on serveeritud. 31. juulil andis RIA soovituse: ”Enne 2014. aastat digitaalselt allkirjastatud dokumendid(.ddoc), tuleks hiljemalt järgmise aasta juuliks üle tembeldada(.bdoc). Ajatempli lisamine viib need dokumendid vastavusse tänapäeva turvanõuetele ning tagab selle, et dokumente ei ole võimalik tulevikus muuta.”

Kevadised lunavara (krüptograafia) rünnakud riikide vastu Suurbritannias, Ukrainas ja Venemaal tõid päevavalgele liitlaste poolt arendatud küberrelvad, mis kasutasid Microsofti tarkvara auke, millest osadest polnud firmat isegi teavitatud. Kurjategijad said need endale läbi NSA andmelekke.

Riski teoreetilisus ei välista võimalust, et selle ärakasutamiseks on viis, mida meie pole veel leidnud. Eelmiste valimiste ajal ei räägitud meedias krüptograafia kasutamisest väljapressimise vahendina, aga fantaasiat ei piira väitega „ID-kaardi kuritarvitamine on keeruline ja kallis.”

Artikkel ilmus ajalehes “Kesknädal” 13.09.2017
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=29363

10 aastat hiljem

Täna sai täis 10 aastat selle aadressi registreerimisest ja tundus asjakohasena teha sissekanne. Kui mõtlen tagasi 2007. aastale, siis seda aega iseloomustas värskelt ühiskonna lõhkikiskumine Pronksiööga ja Ansipi valimiste võidu järgne üleolev suhtumine opositsiooni. Nüüd on nad ilma võimuta ja ma loodan, et see erakond ei tule kunagi enam võimule, sest nad mürgitasid poliitilise debati, korraldasid masu(majanduskriisi) süvendamise läbi kärpimiste ja lõpuks suunasid 50+ tuhat inimest tööle välismaale. Eesti kaotas Ansipi valitsusest.

Internetis on toimunud samuti tohutud muutused. Tookord oli suhtlusvõrgustik Orkut, samuti veel omamaine rate.ee(see oli vist aasta enne müüdud). Ajalehed ei olnud internetis veel tasuliseks muutunud. Artiklid ja reklaam olid selgelt lahus. Ma täpselt ei mäleta aga on võimali, et digi-tv ei olnud veel kasutusele tulnud. Igatahes IPTV ehk interneti põhine teleprogramm ei olnud minule kättesaadav. Tänapäeval toimub vastupidine muutus, kus tasuta telekanaleid jääb taaskord vähemaks(TV3 ja Kanal2 lahkuvad vabalevist 1.08.2017)

Siis oli arvutis Windows XP, mille tootja võttis maha juba aastaid tagasi. Vaatasin just blogi statistikast, et praegu on sellega külastajaid 2 % ja enamus on Windows 7 ja 10(34+36=70%). Minul on tookordne tehnika veel alles, kuigi kasutust on harva, mõne faili otsimisega seoses.

Telefonid olid siis nuppudega. Samal suvel oli tulnud puutetundliku ekraaniga Apple ja algas Nokia allakäik.

Seda võrdlust võiks veelgi jätkata, mis oli ja on praegu. Järeldus võiks olla ajaloo pöördumatu kadumine, sest digitaalne maailm ei jäta jälgi samamoodi kui paberile trükitud info. Paberile kantud info on praegu samasugune kui 2007. aastal aga proovides serverisse tookordse tarkvara laadida, saab tõenäoliselt ainult veateateid ja arvatavasti ka hoiatusi, sest soositakse ainult värskeimat tarkvara.

Tulles veel tagasi tehnoloogia arengu juurde, siis olen korduvalt mõelnud, et infot on liiga palju. Kas on põhjust seda veel juurde toota? Seda ei jõua enam jälgida, kõik kirjutavad ja jagavad oma sotsiaalmeedia kontodel ning tulemus on kaos, infomüra. Kui peaks toimuma kasutuslepingu rikkumine, siis konto sulgemisega lakkab ka inimene (virtuaalmaailmas) eksisteerimast. Sellise hirmuga on mängitud filmides, et inimese olemasolu saab „andmebaasist” kustutada. Samuti on tagasi tulnud nuhkimise hirm, et avaldatud infot saab kasutada inimese vastu. Parem jätta eraelust kirjutamata ja pilte mitte avaldada. Milleks kapo nuhkimisterminal(telefon ja arvuti ühes) nutiseadmes kui saab hoida eraldi telefoni ja arvuti?

Olen proovinud kirjutada selliselt, et ka aastaid hiljem oleks sellel väärtus. Mäletamine ja taasavastamine käivad käsikäes. Mul on meeles mitmeid blogisid, mis enam ei eksisteeri, sest kustutati ära. Siiani ei ole ma enda sissekandeid kustutanud aga kolisin need ümber enda aadressidele.

„Ilvese autojuht” Šamrai ei olegi pankrotis 2,1 miljoni eurose võlaga

EAS-i poolt Evelin Ilvese firmale Ermamaa OÜ jäetud 0,15 miljonit eurot toetusi on pisku, kui võrrelda Toomas Hendrik Ilvese 2006. aasta valimiskampaania aegse autojuhi poolt e-maksuameti petmisest tekitatud kahjuga 33 260 486 krooni ehk 2 125 732 eurot.

President Toomas Hendrik Ilves lahkus ametist esmaspäeval, 10. oktoobril 2016. Eelneva nädala teisipäeval kell 9.30 toimus Tartu maakohtu Tartu kohtumaja saalis nr. 449 väheütleva pealkirjaga kohtuistung: võlgnik Vadim Šamrai pankrotiavalduse läbivaatamine. Selle istungi teeb tähelepanuväärseks fakt, et 2009. aastal ületas ta uudisekünnise kui „Ilvese autojuht”, kes sõidutas 2006. aasta suvel teda renditud bussiga valimisüritustele ja 2008. aasta kevadel pani toime Eesti suurima – 33,2 miljoni kroonise – e-maksuameti petmise.
Ettevõtlus ja firmade omanikuks olemine jäi Vadim Šamrai (48) jaoks poole aasta tegevuseks. Teda oli enne miljonipettust karistatud kaks korda kriminaalkorras ja kolm korda väärteo eest. Ta oli kellegi varidirektor, kui 2008. aasta alguses ostis riiulifirmad, andis neile kõlava nime ja asus nende abil maksuametit lüpsma.

Esitanud maksuhaldurile käibedeklaratsioonides teadvalt valeandmeid

tagastusnõude tekitamise ja suurendamise eesmärgil, tagastati Vadim Šamrai juhitud firmadele alusetult kokku 33 260 486 krooni. 2008. aasta jaanuari ja veebruari käibemaksu OÜ Rocca Al Mare Ehitus arveldusarvele oli 6 993 030 krooni; märtsi eest OÜ Q Autoliising arveldusarvele 7 309 000 krooni; aprilli- ja maikuu eest OÜ Tallinna Arendus arveldusarvele 9 727 456 krooni (ühe ülekandega 9 729 000 krooni); mais OÜ Kinza Grupp arveldusarvele 9 231 000 krooniehk kokku 33 260 486 krooni (2 125 732 eurot). Ebaõnnestusid katsed juunis küsida OÜ Matkabussirent arvele 9 758 895 krooni ja OÜ Dualtec arvele 9 867 085 krooni, sest ametnikud olid hakanud e-maksuameti deklaratsioone käsitsi kontrollima.
Maksuameti tarkvara tootis riigihangete sage võitja AS Webmedia (nüüd AS Nortal), millega sõlmiti 11.09.2007 väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetlusel leping nr 2.6-4/89 e-maksuameti rakenduste ja tugisüsteemide arendamiseks summas 112 484,50 eurot. Riigihange viitenumbriga 101604 lõpetati 31.12.2008. Kevadel oli AS Nortalilt lihthankega 106594 tellitud täiendavalt 39 944,78 euro eest lisatöö „Maksuhalduri infosüsteemide muudatuste analüüs ja realiseerimine”. See oli teadlikult jäetud tagaukse sulgemine või miljoniliste tagasimaksete ja puuduliku deklaratsioonide kontrolli parandamine.
Juulis vormistas Šamrai kõik kuus firmat ümber Tartu kodutu Ats Kadaku nimele. Majandusaasta aruannete esitamata jätmise pärast sundkustutas riik need petisfirmad oktoobrist 2011 kuni augustini 2013. Šamrai pidi saama kelleltki siseinfot Maksu- ja Tolliameti infosüsteemi tööst, sest oskas nelja firma poolt esimese tagastustaotluse otsuse järel kaks kuud hiljem KMD deklaratsiooni veelkord suuremaks „parandada” ning ilma ühegi lisakontrollita tellida SEB Panga kontodele täiendavalt üle 9,7 miljoni krooni ühekorraga. Seejärel võtta riigilt välja petetud raha takistamatult AS Tavid Tartu kontorist eurodena sularahas välja. Lõpuks jääda märkamatuks Rahapesu Tõkestamise Büroos, mis oleks pidanud jälgima kõiki üle 200 000-krooniseid ülekandeid. Jälgede varjamiseks sisestati maksudeklaratsioonide parandused Tartu Ülikooli wifi-võrgust, kus oli palju kasutajaid ja vähe maksuameti petmise logimist. Selle teadmiseks oli vaja eelinfot. Uurijad ei tuvastanud isikut, kellele sularaha-eurod edasi anti, ega saadud ka seda läbiotsimistega tagasi.
Kokkuleppemenetluse kriminaalasjas 1-09-13457 kinnitas kohus 26. oktoobril 2009. Šamraile määrati maksuhaldurile maksudeklaratsioonides valeandmete esitamise ja kohtueelses menetluses tuvastamata isikute poolttoime pandud maksukelmuse tulemusel saadud vara suhtes rahapesu toimepanemises liitkaristusena vangistus kolm aastat ja kaks kuud. Lisakaristuseks oli kolmeaastane keeld töötadajuhtivatel ning raamatupidamist korraldavatel ametikohtadel.

Süüdlaselt raha tagasi ei saadud

ja ainus konfiskeeritud vara olid kolmanda isiku I. K. nimele vormistatud sõiduautod BMW 530 VIN-koodiga WBANC71070B629809 ning Mercedes Benz C220 VIN-koodiga WDB2030061F231935. Toimepandud kuritegudega oli Eesti Vabariigile tekitatud varalist kahju, ning Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus esitas tsiviilhagi summas 33 260 486 krooni, mis kuulus rahuldamisele.
Vadim Šamrai vahistati 15.04.2009 ja vabanes Tartu vanglast ennetähtaegselt 2.11.2011, katseajaga kuni 15.06.2012. Tal oli kohustus elada kohtu määratud alalises elukohas, ilmuda kriminaalhooldusosakonda registreerimisele, mitte tarvitada alkoholi või narkootikume ja otsida töökoht 2 nädala jooksul. Alates tööleasumisest tasuda kuriteoga tekitatud kahju katteks vähemalt 2000 krooni kuus. Eesti riik oli halastanud 7 kuud ja 2 nädalat vangistust ning oli valmis ootama 1385 aastat Ilvese autojuhi poolt välja petetud raha tagasisaamist.
Sama aasta mais oli kohus osaliselt rahuldanud Šamrai hagi Põhja prefektuuri vastu kinnipidamistingimuste osas ja mõistis talle välja 140 eurot. Nõue oli esitatud 14.10.2010 summas 12 782 eurot kambri ülerahvastatuse, WC nõuetele mittevastavuse, värskes õhus viibimise mittevõimaldamise ja arstiabi mittevõimaldamise eest.
Järgmine kohtuotsus 4-15-3034 tehti 11.06.2015, kui Šamrailt mõisteti välja 20 eurot, sest ta oli jaanuaris ühes Tartu söögikohas lõhkunud baarileti klaasi, mille väärtus oli 60 eurot (väitis selle õnnetusjuhtumi olevat).

martin kukk valimisplakat foto virgo kruve

Pärast e-Maksuameti pettuseks kasutatud riiulifirmade müüki läks Martin Kukk tööalaselt kindlalt edasi, tõustes Reformierakonna peasekretäriks ja 2015. aastal Riigikogu saadikuks ning fraktsiooni aseesimeheks.
Foto Virgo Kruve.

See võis olla juhus või siis mahajäänud jälg, et esimesed riiulifirmad müüs talle reformipoiss Martin Kukk, kes 6.04.2011 sai Reformierakonna peasekretäriks (kuni 15.01.2016).
Samuti võis olla juhus, et 9 kuud varem, 9. aprillil 2007, oli AS Tavid juhtide hulka saanud Meelis Atonen, tuntud reformikast majandusminister, kes sai Juhan Partsi valitsuse ministri ametist lahti riigisaladusega dokumentide sisu avaldamise eest. Tema järglane Andrus Ansip sai seitse kuud hiljem peaministriks.
Martin Kukk valiti 2015. aastal 456 häälega Tallinnas Mustamäelt ja Nõmmelt Riigikogusse ning oli Reformierakonna fraktsiooni aseesimees. Mullu 6. juulil teatas ta ootamatult omal soovil lahkumisest.
See võis olla taaskord juhus, sest 23. juulil pidi Vadim Šamrai vabanema taaskord vanglast. Viimane karistus määrati talle 26.04.2016 tuvastamata ajal ja tuvastamata kohast suures koguses dünamiit-tüüpi brisantse Fordyn lõhkeaine ning 123 g trotüüli omandamise ning selle hoidmise eest elukohas alates 2014. kevadest. Kokkuleppemenetlusega karistati teda kolmeaastase vangistusega, millest koheselt tuli ära kanda üheksa kuud, alates kahtlustatavana kinni pidamisest 23.10.2015. Teda reetis kinnipidamisele eelnenud päeval toime pandud vägivald temaga 2006. aastast koos elava I. K. vastu, keda oli löönud rusikaga vastu pead (vasakul põsel tekkis hematoom) ja visanud telefoniga vastu rinda. Menetluskuludena mõisteti temalt välja 9055 eurot.

Viimase vanglast vabanemise järel soovis Šamrai pankroti abil vabaneda võlgadest

02.08.2016 kohtumäärusega 2-16-5412 määrati pankrotiavalduse läbivaatamiseks kohtuistung just 4. oktoobriks. Sellel kohtuistungil esitas ta avalduse, et loobub enda esitatud pankrotiavaldusest. Riigil tuli kanda 397 eurot ajutise pankrotihalduri Olev Kuklase töötasu ja kanda menetluskulud. Optimistliku arvestusega on ta siiani riigile tasunud kuni 6000 eurot ja siseinfo valdajana äkki leidnud ka viisi vabaneda 2,12 miljoni euro nõudest. Kuidas muidu leidis kohus 6. oktoobril, et pankrotimenetluse sai lõpetada avalduse tagasivõtmisega?
Massimeedia kiusab trahviriigis järjekindlalt kiiruseületajaid, roolijoodikuid, elatisvõlglasi ja muid väheolulisi õigusrikkujaid (poeröövel Beebilõust), kuid taibuka miljonipettuse teostaja oli unustatud eelnevad seitse aastat. Ametnikud lasid pettust võimaldanud tarkvaratootjal AS Nortal võita järgmisi e-Maksuameti hankeid ning Riigikogu kantselei tellis sügisel valimiste infosüsteemi arenduse 2020. aastani. Maksuameti petmisest jäi jälg pangakontole, valimiste salajasuse tõttu häältega mängimisest jälgi ei jää.

[esiletõsted]
Maksupettusega kaotatud raha 2,12 miljonit eurot ootab riik tagasi 3396. aastaks.

Ilma inimkontrollita 9 729 000-kroonise pangaülekande teinud e-Maksuameti tarkvara tootis AS Webmedia, praegune AS Nortal, kuhu asus tööle ametist lahkunud Maksu- ja Tolliameti juht Marek Helm.

Artikkel ilmus 22.02.2017 ajalehes “Kesknädal” http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=28306

Elame nuhkimise ajastul

Pärast sajandivahetuse tehnoloogiabuumi ja dot com mulli lõhkemist on saanud infost uue aja kuld. New Yorgi börsil olid 2016. aastal maailma kallimate firmade tipus IT- firmad Apple Inc., Alphabet (varem Google) ja Microsoft ning esikümnes Amazon.com, Facebook ja USA sidefirma AT&T. Inimestevaheline suhtlus on järjest enam digitaalne, ja see, kes kontrollib sidet, omab ka võimu inimeste üle.

Nõukogude Liidu ja USA võidujooks kosmose vallutamiseks käis täpselt samamoodi võimu nimel, sest orbiidilt sai luurata ja kontrollida Maa peal toimuvat. 21. sajandi võidujooksu infoühiskonna kontrollimiseks on võitnud USA, sest Euroopal puuduvad omad alternatiivid eelmainitud firmadele. Lisaks kasutame ERR-i saates „Foorum“ inimeste kaasamiseks Twitter’it, Riigikogu istungite ülekannete hoidmiseks Youtube.com’i ja info otsimiseks ning e-maili saatmiseks Google’it. Alates 25. jaanuarist 2017 on Riigikogu istungite ülekanded live.riigikogu.ee asemel riigikogu.babahhcdn.com peal.
Eelmise aasta mais sulges välisomanik Telia kodumaise Eesti Telefoni ajal loodud hot.ee teenuse serverid. Sellega kadus e-mailidele lisaks ka sadu tuhandeid Eesti eraisikute ja firmade kodulehti, mis olid sajandivahetuse järel loodud. Need olid ainueksemplarid, mida ei arhiveeritud kusagile. 13. sajandil tulnud ristiusustajad raiusid maha muinaseestlaste hiied (rahva mälu), et pöörata nad võõrusku.
Kommunismi kokkuvarisemine juhtus makilindi ja kettaga analoogtelefoni ajal. Tänapäeval on arvutid ja andmekandjate hinna pidev alanemine viinud võimaluseni salvestada kogu elektrooniline side. Kui KGB nuhk võis jälitatava silmist kaotada, siis kapo „lutikas“ on igal inimesel taskus mobiiltelefonina. Riigid on erastanud sidefirmad ja pannud seadusega neile kohustuse jälitamist võimaldada.
Tänu Edward Snowdeni paljastustele teame USA programmist PRISM ehk tõlkes „prisma“. Kui side valguskaablile panna „prisma“, siis saame poolitatud side, mille salvestamist ja pealtkuulamist ei avasta. Juba 2002. aastal leidis AT&T töötaja ilma lingita uksega ruumi, kuhu tulid kaablid firma sidekeskusest. Sellest avalikult ei räägita, et internet ja sidefirmad lubavad kopeerida kogu oma võrguliikluse.
Eesti rahvas sai „lutika“ 2009. aastal, kui Andrus Ansipi valitsus täiendas elektroonilise side seadust: §113 (5) „Sõnumi tsentraalsesse jälgimisseadmesse ülekandmine peab toimuma sõnumit jaotavat liidest ning vastavat riist- ja tarkvara kasutades, tagades tsentraalse jälgimisseadme abil teostatud toimingute kohta sõltumatute logifailide (toimingu aeg, liik, objekt ja number) säilimise vähemalt viis aastat.“ Lühidalt, see tähendab iga kõne/sõnumi jäädvustamist viieks aastaks. Seadus keelab sidefirmal avaldada kliendile tema sõnumisaladuse rikkumist.
Tõendeid saab nüüd koguda tagantjärgi. Kohtuasjas number 1-14-5596 alustati kriminaalmenetlust 19.10.2011, uuritav kuritegu pandi toime 24.07.2011. Kohtuotsuses on laused telefonikõnede stenogrammidest, mis peeti 23.07.–03.10.2011. Paloveer: „XXX, me leppisime, et me ei nimeta nimesid. /…/ viiendas vestluses (kus XXX kasutab mitte oma tavalist numbrit, vaid kõnekaarti).“
Ajakirja „Kultuur ja Elu“ talvenumbris 4/2010 on Virkko Lepassalu intervjuu filosoofi ja TLÜ professori Mart Raukasega, kes helistas peaminister Andrus Ansipile ja ütles: „Vii väed Afganistanist välja!“ Mõni päev hiljem tuli teade kahe sõduri hukkumisest. Nüüd järgnes riigi reageering: „Ja siis kutsuti ka kaposse välja, aga kuna ma olen nende direktoreid ja peainspektoreid nädalate viisi nii palju koolitanud, siis toimus see nii, et mina jällegi õpetasin ja nemad kuulasid.“ Karl Vainole analoogtelefoniga helistajat ei oleks KGB leidnud, aga digitaalses võrgus on igal sideseadmel oma unikaalne tunnus.
Ameerika sai demokraadist mustanahalise presidendi Barack Hussein Obama 2008. aasta valimispäeva võidukõnega „Yes, we can“ (Jah, me saame). Pärast Wikileaks’i ja Snowdeni paljastusi NSA tegevuse kohta, läks ta ajalukku kui „Yes, we scan“- (Jah, me skännime) -mees. Vabariiklased on nuhkimise paljastamist kritiseerinud ja sellega seotud inimesi nimetanud reeturiteks.
Peaministrina ajas Andrus Ansip tagasi eelduse kõigi ettevõtjate kõnede pealtkuulamisest, aga see on asetleidnud fakt, et juba 2011. aastal oli võimalik kõnede stenogramme tagantjärele koostada. See on tõlgenduse küsimus digivolinikule: kas pealtkuulamine on inimesega või ka tarkvaraga märksõna otsimine ja algoritmiline profileerimine?
Veel paar kuud on alles Arsenali Keskuse konkursi aegne sõnumiside 2012. kevadest. Kas riigis leidub tahet seda nuhkida ning uurida sõnumite tsentraalse jälgimisseadme sisu?

KESKMÕTE: Sellest avalikult ei räägita, et internet ja sidefirmad lubavad kopeerida kogu oma võrguliikluse.

Artikkel ilmus 1.02.2017 ajalehes Kesknädal
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=28178

Selles teksti järel toon eraldi välja, et sõnumi tsentraalsesse jälgimisseadmesse ülekandmine on kogu sidele, mitte jälitustoiminguteks loa saanud juhtumitel. Salvestavad kõik sõnumid ja uurimise toimumisel tehakse süsteemi päringuid, mille kohta jääb jälg logifailidesse. Kindlasti võib nüüd mõni lugeja öelda, et pealtkuulamisega on ta arvestanud ning teda see ei puuduta. Nii arvati ka NKVD ja KGB kohta, et minul ei ole midagi karta. Me peaksime ajaloolise kogemuse järgi teadma, et tookordse valikulise jälitamise ja piiratud ulatusega pealtkuulamise tulemuseks oli suletud ühiskond, kus ei toimunud arutelu ega kodanike poliitilist aktiivsust. Tänapäeval vastab sellele olukord, et Skype side on krüpteeritud pealtkuulamise vastu aga serverid on firma tsentraalse kontrolli all ning neid läbivale infole on ligipääs ka Eestil. Seda infot küsitigi algoritmilise profileerimisega tookordselt siseministrilt Ken-Marti Vaherilt, kes arusaadavalt midagi ei kinnitanud ega lükanud ümber, sest jälituseks kasutatav tehnoloogia olevat riigisaladus.

Venemaa Riigiduuma valimised 2016 vaatlemine

Pühapäeva pärastlõunal alustasin Venemaa valimisjaoskondade vaatlemisega. Neil oli 10 tuhat jaoskonda varustatud videokaameratega ja seda sai iga soovija jälgida. Tehniliselt oli vaja flash videot näitavat tarkvara. See on vanenev ja kasutuselt kaduv tehnoloogia, näiteks Soome YLE loobub flashi kasutusest. Eestis kasutavad seda endiselt ERR ja Postimees suurimatest. Pildi kvaliteedile mul siiski etteheiteid ei ole, sest ühendus toimis, katkestusi ei olnud ja ümberlülitus oli kiire.

Valimised võitis oodatult Ühtne Venemaa, mis sai eelmisest korrast parema tulemuse ja võib praeguse 343 kohaga saada konstitutsioonilise enamuse. Varem oli neil 238 kohta, enamuseks oli vaja 226 (Riigiduumas on 450 liiget). Teisele kohale tulid kommunistid Gennadi Zjuganovi juhtumisel 42 kohaga(kaotasid 50), kolmandale kohale Žirinovski liberaalid 39 kohaga (varem 56) ja neljandale kohale Õiglane Venemaa Sergei Mironovi juhtimisel 23 kohaga (varem 64). Rohkem erakondi ei ületanud 5 protsendilist valimiskünnist, kuigi nimekirjas oli 14 parteid. Ainsana sai hääli juurde Dmitri Medvedjevi ja Vladimir Putini Ühtne Venemaa, lausa 105. Teised kõik kaotasid.

Valimisjaoskonna pilt oli ruumi kahest osast: valimiskomisjonist sedelite väljastamisel ja eraldi valimiskastist. Sellele sarnanevat süsteemi prooviti juba 2012. aastal presidendi valimistel ja suuremas ulatuses. Kuni Kaug-Idani välja. Toona vaatasin Vladivodostokki, Magadani, Baikali järve ääres olevat talumaja ja lõpetasin õhtul Kaliningradis. Seekord nägi idas Krasnojarskist kuni Moskvani. Proovisin ka St. Peterburi kaameraid aga neist paarikümnest erinevast jaoskonnast paljudes linnades ei saanud ma ühtegi pilti. Lisaks oli linn kaardi teise värviga, mis võis tähendada ülekannete puudumist.

Videoülekanne jaoskonnast on hääletamisele ja demokraatiale kasuks. Sellega saab kontrollida, et valimiskasti panevad sedeleid vaid valijad ise. Eelmisel korral nägin kusagil Siberi kandis jaoskonda, kus tuli perekond(mees, naine, laps) ja sedelid anti mehele ja naisele aga kabiini läks sedelitega vaid mees. Naine ootas lapsega valimiskabiini ja komisjoni laua vahel seistes. See on rikkumine, sest sedeli peab täitma valija ise, mitte usaldama seda abikaasale. Nad oleksid pidanud ükshaaval hääletama või valvama last vaheldumisi. Siiski ei näe ma selles kaebuse väärilist rikkumist, sest naine oleks saanud protestida aga ta ulatas ise sedeli mehele. Pealegi on Eestis jaoskondade väline elektroonilise hääletamise süsteem, kus keegi ei tea tegeliku hääletaja isikut või tema vaba ja salajase hääletuse võimaluseta jätmist. Meil on rikkumisele avatud 1/3 kõigist häältest, Venemaa puhul oli 1 rikkumine tuhandete valijate kohta jaoskonnas.

Videokaamera toimib ka propagandaks. Ta näitab neid tegelikke venelasi, kellega valitsus meid hirmutab ja kelle ohule viidates loobusime iseseisvusest ja lubasime sisse ingliskeelsed baasid. Pean ütlema, et minu arvamust jaoskondade pildi nägemine muutis, sest nad olid meile sarnased. Nende jaoskonnad olid ka klassides, koridorides, spordisaalides, kabinettides ja isegi raamatukogus. Eelmisel korral vaatasin huviga, kuidas Kaliningradis häälte kokkulugemise järel loobiti korvpalli ja puhati spordis kasutatud mattidel.

Venemaa kasutab Eestist erinevat sedelit. Eestis on väike tükk paberit, millele tuleb kirjutada kandidaadi number. Venemaal on suured nimekirja sisaldavad lehed, millel olevasse kasti teed risti. Need on A4 laiused aga pikkus oli erinev, kuni 2-3 lehe kõrgust. See tähendab nende lugemise ebamugavust. Teisest küljest on raske sellist häält rikkuda loetamatu numbriga. Eestis on igal valimisel umbes 3 tuhat valijat, kelle number on loetud kehtetuks. Lisaks teadmata hulk valijaid, kelle kirjutatud numbrist said lugejad valesti aru ja kelle hääl läks kandidaadile, keda valija ei valinud.

Häälte lugemisel ei olnud ühtset süsteemi. Nägin selliseid jaoskondi, kus inimesed istusid laua ümber ja üks nimetas hääle saanud partei ning ulatas selle siis vastavat virna koguvale komisjoni liikmele. Isegi videoülekandest kuulsin hääle saanud parteid ja võisin näha, et sedel läks ikkagi selle virna. Teine võimalus oli selline, kus ruumis olid erinevad lauad ja komisjoni liikmed jalutasid häälte pakiga selle vahel ringi ja panid sedeleid virnadesse. See oli kiirem variant, sest korraga võis sedeleid jagada 4 inimest ja ülejäänud ei pidanud ootama ühe inimese järel. Samas ei tõestanud see häälte õiget ja ausat lugemist. Vaatlejaid nägin istumas kusagil eemal, nemad ei oleks kummalgi juhul saanud kontrollida sedelite õigest pakki panemist.

Kolmas variant oli elektrooniline lugemine. Õigupoolest paberist sedelite skaneerimine ja tulemuse elektrooniline kokkulugemine. Sellega võis ka olla probleeme. Näiteks tekkis rike sedelite seadmesse söötmisel. Sattusin vaatama Красноярск, Верхняя ул., 3Б jaoskonda number 290, kus oli 2 sellist lugemise seadet. Kaamerale lähemal olnu läks katki. Vähemalt tuli sinna juurde ka teine naine ja nad arutasid midagi paberi vaatamise ja seadme ekraanilt lugemisega. Isegi paar tundi hiljem, istusid nad äraootavalt seal ruumis. Kuidas asi lahenes, jäi minul nägemata. Igatahes öösel nende aja järgi kell 3 istus endiselt ärakoristatud ruumis üksik mees. Tõenäoliselt said ikkagi tulemuse loetud ja koju minna.

Lugemise kiirus on Venemaal hoopis teise mõõtmega. Täiesti tavaline oli vaadatud jaoskondades, et nad lugesid kuni südaööni. Vähesed lõpetasid selleks ajaks. Vähemalt pooled jaoskonnad lugesid ka öösel 2 ajal. Võimalik, et kaamerad olid suuremates jaoskondades, kus oli ka rohkem valijaid. Väiksed asulate ja külade jaoskonnad olid selleks ajaks juba lõpetanud. Eesti kohta võin öelda, et suurema osa tulemustest on 2 tunniga ja õhtul 23 ajal on suurem osa hääli juba loetud ning on jäänud suuremad jaoskonnad. Kirjutan seda teksti esmaspäeva lõunal ja selleks ajaks ei ole ka veel kõik hääled loetud. Kell 13.48 oli valimiskomisjoni ülekanne ja selle juhi Pamfilova sõnad, et „me läheneme sajale protsendile.“ Kõrvalepõikena toon Suurbritannia, kus tulemusi loeti ka läbi öö ja tulemusi teatati(kuulutati suuliselt võitja välja) järgmisel hommikul ja lõunal. Inglased kogusid kõik hääled lugemise keskustesse, Venemaa ja Eesti loevad hääli nende andmise jaoskonnas.

Ümberkäimine hääletamise sedelitega oli Venemaal samuti erinev. Nendest elektroonilistest lugemise masinatest läbi käinud sedelid said julma kohtlemise osaliseks. Nad kägardati kokku, või rulliti kokku ja siis topiti tavalistesse kilekottidesse. Need ei olnud turvaliseks säilitamiseks. Vähemalt ümberkäimise põhjal tundus, et nende järellugemist ei toimu. Kui peaksin nimetama valimisi iseloomustavat heli, siis oli selleks kleeplindi tõmbamine rullist, et pakkida kilekotti häältega. Samas nägin teisi jaoskondi, kus sedelid loeti hoolikalt virnadesse ja igaüks neist pandi eraldi pruuni ümbrikku.

Venemaa valimiskastid on läbipaistvad, Eestis on läbipaistmatu plastik. Nende süsteemi puudus on osadest kokku monteerimine, mis nõuab ühenduskohtade plommimist paberiga. Neil ei olnud aasasid nagu Eestis, millest saaks numbriga turvaplommi läbi panna. Eesti valimiskast on selle tõttu turvalisem, sest ära käib ainult kaas ja seda saab eritellimusega valmistatud plommidega sulgeda. Venemaa kastidel käib ära põhi, kaas ja seinad mitmeks tükiks. Paber ja tempel tunduvad minule koos liimiga palju nõrgema variandina, sest templi saab paberile alati uuesti lüüa, plommi numbrid on unikaalsed. See tuletab meelde võltsimist Res Publica sisevalimistel, kus valimiskasti põhi võeti öösel ära ja pandi asemel endale vajaliku kandidaadi sedeleid.

Valimisjaoskondade korrastamine pärast valimisi. Reegliks näis olevat valimisjaoskonna atribuutika mahavõtmine, kasutatud mööbli tagasiviimine ja esialgse olukorra taastamine. Nägin ruumi, mis muutus laudadega klassiks. Või kadusid koridorist või võimlast sinna toodud lauad, toolid, hääletuskabiinid, valimiskastid, liput, plakatid, jne. Pärast südaööd olidki osad jaoskonnad, kus hämaras ruumis ei olnud enam midagi valimistele viitavat. Samas nägin ruume, kus olid põrandal kasutamata jäänud sedelite äralõigatud servad. Ilmselt pidi siis koristaja tulema hommikul. Samas nägin ka harja ja kühvliga sodi kokkupühkimist. Oleks huvitav teada Eesti praktikat. Kas me oleme neist erinevad?

Valimiste vaatlejaid pidi registreerimise järgi olema üle 300 tuhande aga tegelikult tuli neid kohale veerandi võrra vähem. Valimisjaoskonda pandud kaamerad aitasid kaasa ausamatele valimistele aga alati jääb kahtlus, et mis toimus nendes teistes, kus ei olnud kaameraid. Seda saaks ju võrrelda kui vaadata tulemusi jaoskondades. Ilmselt ei hakka keegi seda tegema, sest tulemustega näivad kõik osalejad rahul olevat.

Valimispidu Venemaal ei näinud. Eestis on ülekanded tulemusi ootavate erakondade peakontoritest. Venemaal näidati Putini külaskäiku Ühtse Venemaa kontorisse, kus oli kohal ka Medvedjev aga seal ainult kõneldi ja tehti pilte. Keegi ei söönud, joonud ega tantsinud. Televisioon näitas debatisaadet või tegi ülekandeid valimiskomisjonist.

PS. lisasin rubriiki e-valimised, sest osades jaoskondades toimus sedelite elektrooniline lugemine (skaneeriti ja valija valik tuvastati tarkvaraga). Videopilti sai vaadata aadressilt http://webvyboryedg.ru aga see oli eelmistel valimistel teistsugune ja võib tulevikus omakorda muutuda.

Miks riigikogu ei e-hääleta presidenti?

Nagu nägime eilsest presidendivalimiste esimesest voorust, ei ole riigikogu salajastel hääletustel siiani üle läinud e-valimisele. Demokraatias ongi valimiste standard endiselt paberil. Toon välja põhimõttelised eelised, mis paberil valimisel on võrreldes elektroonilise valimisega.



1. Jaoskonnas toimub valimine valimisametnike nähes ja see välistab hääletaja mõjutamise. Samamoodi olid riigikogu liikmed oma otsuses vabad, sest ametnikud jälgisid segavate inimeste puudumist hääletuskabiinist.

Elektroonilisel valimisel on hääletuskabiin ükskõik kus interneti levialas ja valijat võib meelitada või ähvardada oma valikut tegema ning seega ei ole tagatud hääletamise vabadus.

2. Jaoskonnas paberil valimine on lõpuni salajane. Keegi ei näe valija poolt sedelile tehtud valikut. Samal ajal on avalikult vaadeldav ja pildistatav sedelite kogunemine hääletuskasti, nende väljavõtmine ja kokkulugemine.

Ka riigikogus näitasid ametnikud enne hääletamist, et kast oli seest tühi. Elektroonilisel valimisel peab pimesi uskuma, et valimiste tarkvara on aus, võimalus kandidaadile hääl anda on tõepoolest olemas (äraostetud programmeerija ei ole seda tõkestanud) ning tulemuse kokkulugemise tarkvara on ausalt koostatud. Elektroonilisel valimisel on salajane nii hääletuskastile ligipääs(serverite loomine, paroolid), hääle andmise tarkvara (selle väärkasutus laseks hääli juurde võltsida) kui ka tulemuse kokkulugemine.

3. Jaoskonnas antud häälte lugemine on avalikult jälgitav ja tulemuse kujunemine seeläbi garanteeritult aus. Hääletaja jääb anonüümseks kogu protsessi jooksul. Elektrooniliste häälte lugemine on keeruline tasakaal pimedast usust valimistel kasutatud tarkvara ja seda kasutanud inimeste vahel.

Praegused seadused ei näe ette võimalust elektrooniliselt antud hääli korduslugeda. Korduslugemine annab aga võimaluse valimistulemuse selgitamisel tehtud vigu parandada. Eestis ei ole e-hääli kunagi loetud esimese korra järel.

4. Jaoskonnas loetud tulemus selgub avalikult ja selle põhjal koostatakse valimistulemuse protokoll. Elektroonilisel hääletamisel tuleb usaldada tarkvara, et see arvutas õigesti tulemused ja tal ei olnud koostaja poolt antud eesmärki, et mõni kandidaat saab endale ka mõne teise kandidaadi hääled.

5. Jaoskonnas paberil antud hääl on odavam kui elektrooniliselt antud hääl. Pabersedeli trükkimine on väiksem kulu kui mõne lisavõimaluse lisamine elektroonilise hääletamise tarkvarale.

6. Eeltoodust lähtudes on igati põhjendatud, et parlament ise ei kasuta elektroonilist hääletamist salajaseks valimiseks ja kasutavad paberit hääletajale vabaduse ning hääle salajasuse tagamiseks. Võimalus protsessi läbiviivaid inimesi näha ja toiminguid korrata kaalub üles võimalikud vead, mida elektroonilise hääletamisega ei saagi parandada.

Eliit on alati targem kui keskmine inimene ja Toompeal näidati, et paberil valimine on jätkuvalt tänapäevane.

Artikkel ilmus ERR-i portaalis 30. august 2016 http://uudised.err.ee/v/arvamus/202faaa8-f2ed-4452-bb3b-9f0ca4ae4d7c/kiri-miks-riigikogu-ei-e-haaleta-presidenti

Lisan juurde tekstist välja jäänud lõikude lõpud:
2. /…/ Valija ei või kunagi teada, et ametnikud võtavad arvutis lahti tema hääle välimise ümbriku isikuandmetega ja seejärel ka seesmise, milles on tema valik ja saavad teada, kellele ta hääle andis. Sellist võimalust kaaluti 2011. aastal kui esines esmakordselt kehtetu elektrooniline hääl. Argument selliseks käitumiseks oli vea väljaselgitamise vajadus. Väidetavalt sellest loobuti ja leiti, et hääle salajasus on tähtsam kui teada kehtetu sedeli viga või selle tekkimise põhjust.
3. /…/ Praegused seadused ei näe ette võimalust elektrooniliselt antud hääli korduslugeda ja seetõttu seadustavad rikkumistega valimiste tulemused. Eelmistel valimistel oli selline olukord, kus lugemise järel ei kontrollitud logifaile, et seal ei oleks vigu. Näiteks oleks võinud logifailides olla, et vastu võeti märksa vähem e-hääli kui lõpuks läks lugemisele. See vastaks jaoskonnas olukorrale, kus valimiskasti tekkib sedeleid juurde ja keegi ei tea nende päritolu. Logifailidest ei kontrollitud, et lugemisele läinud hääled olid ka tegelikult vastu võetud ja registreeritud. Seda tehti alles järgmisel päeval kui sisestatud valimiste tulemust ei oleks enam saanud muuta. Korduslugemine annab võimaluse valimistulemuse selgitamisel tehtud vigu parandada. Näiteks presidendi kandidaatide hääled loeti uuesti avalikult üle ja selgus, et Allar Jõks oli saanud 25 häält, mitte esimesel korral avalikult loetud 24. Ilmselt olid sedelid üksteisega kleepunud. Eestis ei ole e-hääli kunagi loetud esimese korra järel.
4. /…/ Sisuliselt vastab see olukorrale, kus meil on loetud häälte pakid aga valimistulemuse koostaja leiab, et temal on lemmik, kellele tõstab juurde teiste kandidaatide sedeleid ja saab sedasi talle suurema tulemuse. Tuleb eristada, et valimistel on 2 eraldi infosüsteemi: elektroonilise hääletamise(EHS) ja valimiste infosüsteem(VIS), kuhu sisestatakse valimisjaoskondade tulemused. See viimane ongi mitmetel valimistel kahtlaselt peatunud ja kättesaadavaks muutumisel on tulemused märkimisväärselt teisenenud. Näiteks 2009. aasta juunis Euroopa Parlamendi valimistel seiskumise eel oli Keskerakonnal 3 mandaati ja pärast ainult kaks. 2011. aasta seisak põhjustas eraldi analüüsi, miks server helmestus (Helmes oli tarkvara tootja).
5. /…/ Näiteks sedelite trükikulu on vähemalt 3 korda väiksem kui alates 2013. aastast valimisrakenduses olev lahendus, et ta kuvab punast raami kui tema peal on mõne teise programmi aken. Eelneval valimisel oli Paavo Pihelgas väitnud, et sellise lisakihiga sai hääli jätta andmata.

Eesti pehme maandumine põhjamaaks

Eesti majanduskasv oli II kvartalis Statistikaameti kiirhinnangu järgi vaid 0,6 protsenti. Eurostat pakkus 0,5 protsenti ja teatas, et Eesti oli sellega Euroopa Liidus eelviimasel kohal, edestades Kreekat.

Ligi aasta peaministrina töötanud Taavi Rõivase lubadus 18 kuud tagasi valimisklipis kõlas: „Selline ongi uus Põhjamaa: kiirelt arenev, jõukas, kaitstud ja kasvava rahvaga maa. Vaid nii kestab Eesti KINDLALT EDASI (loosung valimistel).“

Peaminister on olnud Reformierakonnast 2005. aastast. Andrus Ansipi aegne tõus oli kinnisvara- ja laenumulli tulemus, ning see lõhkes 2007. aastal.

Majandusbuumi lõpule pidi järgnema Eesti Panga asepresidendi Märten Rossi hinnangul „pehme maandumine“ ehk majanduskasv tempoga 5% aastas (Äripäev 28.08.2007).

Graafikult näeme kõva kukkumist (kuni -19,3%). Rõivase ajal on majandus veelgi hääbunud ja jätkub Ansipi III valitsuse (2011) langustrend.

Terendab põhjalastud maa ehk põhjamaa staatus nullkasvuga, kus jõukus kasvab ainult statistikutel, kaitset pakuvad välismaised palgasõdurid ja rahvastiku kasv tuleb topeltkodakondsuse seadustamisega välismaalastele.

Eesti SKP kvartaalne muutus aastases võrdluses Andrus Ansipi ja Taavi Rõivase valitsustel.

Eesti SKP kvartaalne muutus aastases võrdluses Andrus Ansipi ja Taavi Rõivase valitsustel. Taavi Rõivas on 2014. aastast olnud 2 protsendi peaminister ehk 0,25 Ansipit.
Graafik Virgo Kruve, Statistikaameti näitaja RAA0012.

Artikkel ilmus ajalehes “Kesknädal” 16. august 2016
http://www.kesknadal.ee/est/g2/uudised?id=27304

Valitsuse kaubamärk arvamusfestivalil 12.-13. august 2016

See on kontrollitud üritus, esinejate valikuga, mis loob karjale võltsi mulje osalemisest. Olete teatris, publik ei juhi näitlejaid laval. Nukujuhid asuvad võimupartei kontoris ja PR-firmades.
Ma olen olnud innukas poliitetenduste jälgija. Juba 2009. aastal sain ETV2 ülekannetest jälgida Minu Eesti mõttetalguid. Aastal 2012 tuli Jääkelder. Aastal 2013 aprillis Rahvakogu, millest oli veebiülekanne. Samal suvel algas Arvamusfestival, mida korraldab ja kaubamärgina on endale registreerinud 2025. aastani valitsuse endine pressiesindaja Kristi Liiva. Sinna loetelu vahepeale jäävad riigiteatri NO99 lavastused “Ühtse Eesti Suurkogu” ja lavastus “Savisaar.”
Ma olen näinud ainult riikliku tellimusega organiseeritud ja makstud üritusi. Näiteks Ansipi nõunik Toomas Kiho proovis taaselustada loomeliitude pleenumit, mis tegi tuntuks kõne “Mis on pildil valesti” mahalugeja Mari-Liis Lille. Poliitika vajab etendusi valimiste vahelisel ajal ja Paide sobib selleks. Ülekandeid tegid ju ERR ja Postimees vaid omaenda lavadelt. Ekspressi video läks 2015. aasta ülekandele! Telia video oli katkev ja peamiselt reklaam infoteenuse tarbimiseks. Laupäeval oli ülekanne EL-i teemal, mille aadressi tuli 2 korda vahetada, et lõpuks pilt kätte saada youtube alt. Saage ometigi aru, et ilma ülekandeta ei ole tänapäeval üritust arvamustest. Muidu vahetame sõnumeid sotsiaalmeedias välismaiste serveritega (FB, Twitter, youtube on ju USA serverid) aga riigisiseselt ei suuda isegi kuulamiseke heli kättesaadavaks teha. Tegelik eesmärk ei olnud ühiskonnas arvamuse tekitamine, vaid rahulolematuselt aur välja lasta. Kontrollitud meelsus.
Laval olid “tuntud” arvamusliidrid, kes millegagi ei üllatanud. EL-i laval oli valitsev establishment: Paet, Kallas, Kelam, Lauristin, Tarand. Miks puudusid need, keda nimetatakse skeptikuteks aga kes tegelikult on vastased? Ja ma ei mõtle Toomi. Selle jälgimine oli nagu peegliga vaidleja vaatamine.
Korraldajad on rõhutanud, et arutelu tehniline levitamine ja talletamine on osalejate korraldada. Olen vastupidisel arvamusel. Kui kasutate maksumaksja raha(KÜSK, EMSL), siis peate pakkuma ka ülekande ja arhiveerimise. Näiteks otsisin varasematest kavadest aga ei leidnud debatti, mida pidasid Martens ja Tammet e-valimiste teemal. Minul on see talletatud aga avaldamata ja sellisena ka üldsusele kättesaamatu.
Otsustage ära, kas pakute teatrietendust, mida ei peagi mäletama ja olema allikana kasutatav/viidatav või pakute avalikult poodiumi massimeedia väliseks arvamuseks. Olen pessimist, et eriarvamused pääseksid konkureerima massimeedia orkestreeritud käsitlustega.

Sellise arvamuse kirjutasin ajalehe Postimees kommentaariumis artiklile, mis kajastas Arvamusfestivali.

Proovisin jälgida Paides korraldatud ürituste interneti vahendusel aga pidin sellest loobuma. Eelnevad 3 aastat olen seda teinud algusest kuni lõpuni ja mõnikord isegi mitut ülekannet üheaegselt aga seekord ma lihtsalt ei leidnudki ülekandeid. Olid muidugi ERR-i ja Postimehe omad, kuid oleksin parema meelega vaadanud neid, kes pole meediast tuntud arvamusliidrid. Või näiteks erakondade arvamusi, majanduse ja ettevõtluse teemalisi arvamusi. Esimesel päeval proovisin vaadata ja kuulata Telia telki Vunk.eu aga see katkes järjepidevalt ning see oli täiesti tüütav, et flash tuli panna pausile ja siis uuesti mängima. Teisel päeval oli Euroopa Komisjoni rahadega makstud üritus, mis liikus kodulehe otseülekande rubriigist youtube lehele, millele oli ülekande algusaeg märgitud 9.00 AM. Eesti ajavööndis see ei toiminud. Nii tuligi liikuda ja kopeerida järjekordn youtube aadress. Sellise käki taga oli broadcasting.ee inimesed.

Vaatasin selle ürituste sponsorite nimekirja, kus on: Avatud Eesti Fond, KÜSK(toetas Minu Eestit, Rahvakogu), Reformihääling ERR, erameedia kontsernid oma ajalehtedest kuni raadioteni. Muidugi EL-i rahad.

Arvamusfestival 2016 toetajad

Arvamusfestival 2016 toetajad

Arvamusfestival 2016 toetajad2

Arvamusfestival 2016 toetajad2

Arvamusfestival 2016 toetajad3

Arvamusfestival 2016 toetajad3

Lisan juurde ka Kristi Liiva kaubamärgi kohta foto riiklikust registrist. See on eraldi kirjutatud “arvamus” ja “festival”

kristi-liiva-arvamusfestival-kaubamark

Arvamusfestival on Kristi Liiva registreeritud kaubamärk ja kehtib 2025. aastani. Autori foto

Seekord artiklis teda korraldajana ei mainitud aga varasematel aastal oli ta intervjuudega uudistes. Kindlasti on võimalik olla aktivist sõltumata eelnevalt valitsuse heaks töötamisest aga mina usun pigem suhtevõrgustikku kuulumist, mis kavandas sellele ideele ka riikliku rahastuse.

Tuletan meelde, et see oli pärast Jääkeldrit (protest Ansipi vastu) ja pärast Rahvakogu, mis arutas teemasid valitsuse väliselt ja tegi ettepanekuid parlamendile. Sellel on PR-kampaania tunnused, mis pidi edaspidised valitsusvälised algatused blokeerima. Lähen järelduses isegi selleni, et Kristi Liiva on reformivalitsuse huvides tegutseja, kes tõenäoliselt sai endale pensionisamba, sest “teenus” riigile saab olla kauakestev.

Täpsustan pealkirjas valitsuse nimetamist. Üritusel olid kohal eeldatavad presidendi kandidaadid ehk see oli parteilaste avalik ülesastumine publikule, kelle seas oli vaid mõni üksik hääleõiguslik Toompealt. Laval kõnelesid ja publikus oli nii endisi kui praeguseid ministreid(Jevgeni Ossinovski, Ivari Padar, Siim Kallas, Eiki Nestor, Mailis Reps).