Virgo Kruve koduleht

Eesti Rahvusringhääling (ERR) alustab juba varahommikul parteiliselt kallutatud saadete edastamist. Avaldame ülevaate 4.-29. jaanuarini Terevisioonis esinenud ja poliitiliselt ennast määratlenud külalistest.

Saatejuhid Katrin Viirpalu ja Urmas Vaino andsid 40 tunni jooksul erakondade liikmetele sõna järgmiselt:

IRL 2 tundi ja 3,22 minutit

Reformierakond 1 tund 13,9 minutit

SDE 36,47 minutit

Eestimaa Rohelised 8,03 minutit

Rahvaliit 7,37 minutit

Keskerakond 6,36 minutit.

4. jaanuar kell 8:16 reformierakondlane Jaan Saar, EMHI peadirektor, teema: Tallinna saabuvast suurest lumesajust (kestvus 4:49).

Kell 8:37 peab keskerakondlane Deniss Boroditš, Tallinna abilinnapea, vastama saatejuhtide küsimustele tänavate lumest puhastamise kohta (6:36).

Kell 8:47 on stuudios IRL-i kuuluv laulja Koit Toome rääkimas „Aasta hitt 2009″ auhinna saamisest ja selle video (6:47).

5. jaanuar 7:40 reformist Erik Puura, Tartu Ülikooli ettevõtlussuhete ja innovatsiooni juht koos rahvaliitlasest Vahur Valdnaga, kes Tartu Ülikooli ettevõtlussuhete koordinaator, (8:48).

Kell 8:17 reformierakondlasest ametnik Diana Beltadze, kes on 2011. aasta rahva- ja eluruumiloenduse projektijuht (6:46).

7. jaanuar 7:06 Andres Anvelt, SDE Tallinna piirkonna juht (8:47). Sama kordub kell 8:09 (8:37).

8. jaanuar 7:05 IRL-i Riigikogu liige Marko Mihkelson (10:45) ja kordus kell 8:08 (10:03).

11. jaanuar 7:05 IRL-i regionaalminister Siim-Valmar Kiisler (9:42) ja kordus kell 8:09 (9:02).

Kell 7:35 IRL-i liige ja Riigikogu esimees Ene Ergma (9:58).

Kell 8:47 poliitilisele saatele saabus sobiv lõpp, kui Pärt Tarvas Libertas Eesti erakonnast andis intervjuu ansambli C-Jam liikmena ja esitasid koos pala „Rockin All Over the World” (7:19).

12. jaanuar 7:05 IRL-i siseminister Marko Pomerants (10:28) ja kordus kell 8:07 (9:47).

Kell 7:53 lahkab parteitu ehitusinsener Paavo Pikand Tallinna jääpurikate küsimust (6:44).

Kell 8:17 on stuudios Riigikogu ainus merebioloog Mart Jüssi Eestimaa Roheliste erakonnast (8:03).

13. jaanuar 7:05 SDE liige Meelis Paavel, Töötukassa juht (10:08). Kordus kell 8:09 (9:55).

Kell 7:42 Reformist hasartmängusõltlaste ühingu juht Leonhard Puksa (6:55).

Kell 7:57 jätkab Katrin Viirpalu Tallinna tänavate äärde kuhjatud lume probleemi käsitlemist Maanteeameti töötajaga (Urve Sellenberg), sest lumi ulatuvat lastel üle pea (4:15).

14. jaanuar 7:43 reformierakondlane Silver Meikar esineb Riigikogu Ukraina parlamendirühma esimehena (08:02).

Kell 7:55 IRL-ist Martin Pärn, disainer ja üks SÄSI konkursi asutajaid (5:36).

Kell 8:47 Eestimaa Rohelistest on tulnud Martin Kikas ansambli Honey Power liikmena koos Rein Fuksiga ja esitavad pärast pala „Get Country” (7:58).

15. jaanuar 8:46 reformierakondlik otselülitus stuudiost Otepää MK etapi peakorraldaja Alar Arukuuse intervjueerimiseks (7:42).

18. jaanuar 7:05 Reformierakonna välisminister Urmas Paet (8:38), kordus kell 8:06 (8:07).

19. jaanuar 7:05 IRL-i põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder (10:10), kordus 8:10 (9:28).

Kell 8:47 IRL-i Riigikogu liige Toomas Tõniste (7:24).

20. jaanuar 7:05 keskerakondlane Evelyn Sepp Riigikogust – aga teda tasakaalustab IRL-ist Andres Herkel (10:51). Kordus kell 8:08 (10:23).

21. jaanuar 7:04 reformikas Toivo Klaar Euroopa Komisjoni Eesti esindusest (9:45). Kordus 8:09 (09:15).

22. jaanuar 8:36 keskerakondlane Enn Eesmaa, kuid koos Timo Tarvega, kes oli „Kultuurikilb 2010″ autor (5:53).

25. jaanuar 8:18 Cardo Remmel (astus välja Rahvaliidust 01.01.2010), ettevõtja ja Pärnu volikogu esimees. Teema: projekti „Kultuuripealinn 2011″ materdamine (7:51). Katrin Viirpalult iseloomulik küsimus: „Kas toetusi peavad saama siis need projektid, mis on esitatud keskerakondlaste või nendele lähedal seisvate isikute poolt?”

26. jaanuar 8:37 rahvaliitlane Kalev Uustalu, Muinsuskaitseameti peadirektor (7:37).

28. jaanuar 8:37 Reformierakonnast Merike Merilain, EMHI ilmaprognooside osakonna juhataja (05:10).

29. jaanuar 7:06 IRL-i Riigikogust lahkunud liige Taavi Veskimägi, nüüd Elering OÜ juhatuse esimees (8:43). Kordus kell 8:09 (08:09).

Saate lõpus oli loetletud 64 nime, kellest vääriks väljatoomist produtsent Piret Priisaar, toimetajad Ivo Laev ja Rasmus Kagge ning saatejuhid Katrin Viirpalu ja Urmas Vaino.

Ministrite, IRL-i ning Reformi tipp-poliitikute hulk langes silmatorkavalt jaanuari viimasel nädalal, kui Keskerakond oli esitanud pretensioone meedia erapoolikuses. 28. jaanuaril eitas Tarmu Tammerk ERR-i erapoolikust ja algatatud seaduseelnõu vajalikkust.

Pühapäevases „Erisaates” kutsuski reformierakondlane Tarmo Leinatamm endise riigikogulasena külla praeguse Riigikogu liikme Aivar Riisalu ja ründas mitme nurga alt: miks keskerakondlastele näib meedia kallutatuna? Selles veendumiseks aga ei olegi tarvis muud kui keerata teler ETV kanali peale, sest juba hommikul algab seal valitsuse ülistamine, mille on kõigi maksumaksjate rahade eest tellinud Reformierakond ning Isamaa ja Res Publica Liit.

Loe lisaks Vikerraadio kallutatusest „Vikerraadio kui valitsuse propagandapasun” (18. veebruar 2009).

Artikkel ilmus ajalehes Kesknädal 3. veebruar 2010.

http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=14004

Kodanikühiskonna Sihtkapital (KÜSK) on 500 000 krooniga rahastanud internetiprojekti, mille eesmärk kaheldav allkirjade kogumine poliitilisteks kampaaniateks ja mille tulemuseks on isegi kuus kuud hiljem tühi netilehekülg. Asi lõhnab raha väärkasutamise järele.

Eesti peab ennast e-riigiks, aga üllataval kombel on siiani terveid demokraatia valdkondi, milleks meil on küll vajalikud rakendused, aga puudub riigi poolt võimaldatud vorm. Näiteks digiallkiri ja ID-kaart võimaldaks korraldada rahvahääletusi vaid minimaalsete kuludega, võrreldes pabersedelite ja hääletuskastiga. Aastaid tagasi olid väga populaarsed internetis allkirjade korjamise poliitilised kampaaniad, olgu siis Toomas Hendrik Ilvese presidendiks saamiseks või tuumajaama ehitamise vastu, kuid neid ei saa pidada demokraatlikeks ja arvestamist väärivateks juba ainuüksi sel põhjusel, et allkirju oli ja on jätkuvalt kerge võltsida. Selle puudujäägi võikski kõrvaldada e-riigi abil – digiallkirjade ja ID-kaardi tuvastamise kaudu.

Isamaa-Res Publica Liidu rahamasin

Algatus tuli viimaks ka möödunud aastal, kuid see ei ole siiani teostunud. See võib ka hea olla, sest mõte pärineb aktiivselt kohaliku omavalitsuse valimistesse sekkunud Eesti Omanike Keskliidust. Selle väljaütlemised maamaksu ja monopolide kohta kandsid Isamaa ja Res Publica Liidu ideoloogiat. Samuti on keskliidu juhatuses IRL-i poliitikud Ken-Marti Vaher ja Urmas Reinsalu.

KÜSK on asutatud regionaalminister Siim-Valmar Kiisleri (IRL) valitsemisalas sihtotstarbelise riigieelarvelise eraldise kasutamiseks. Selle kaudu rahastati möödunud aastal suuremas osas ka „Minu Eesti”-nimelisi „teeme kära”-jututubasid, kuhu tuli isegi vähem osalejaid kui tunamullu siiani lõpetamata prügikoristamiskampaaniasse. Mainida tuleks ka MTÜ Minu Eesti juhatust, mis koosneb vaid IRL-i liikmest Raul Sarrandist, ja kaubamärgi Minu Eesti taotlemist endise Res Publica liikme Urmo Kübara juhitava MTÜ poolt.

Aprillis 2009 eraldas KÜSK toetusmeetme „Head Ideed 2009″ raames projekti „Minu Eesti” jaoks 1,7 miljonit krooni; reformierakondlase Mati Raidma MTÜ-le Mondo 500 tuhat krooni, et võimaldada Eesti elanikel abistada arengumaad Põhja-Ghanat; MTÜ-le Eesti Noorteühenduste Liit varivalimiste korraldamiseks 41 tuhat krooni (selle poliitilise projekti kohta vt Kesknädal 7.10.2009), MTÜ-le Eesti Mootorrattaklubide Ühendus 124 tuhat krooni Balti ketile pühendatud motomatkaks.

Samuti anti 500 tuhat krooni toetusallkirjade kogumist võimaldavale projektile www.petitsioon.ee, mille oli esitanud MTÜ Eesti Omanike Keskliit, kuhu kuuluvad Reinsalu, Vaher ja Taavi Madiberk.

IRL kulutas 500 tuhat krooni tühjale lehele

Netiaadress www.petitsioon.ee registreeriti 7. juulil 2009 MTÜ Eesti Kinnisvaraomanike Tallinna Ühendus nimele. Selle esindajaks on märgitud Taavi Madiberk, aga teda ei leia selle ühenduse juhatusest. Sinna kuuluvad hoopis Henn Tosso, Anto Raukas, Siiri-Maie Ronimois, Tiiu Mölder ja Richard Pärnsalu. Ühendus registreeriti 23.12.1999 ja on pärast seda hoidnud madalat profiili. MTÜ-ga Eesti Omanike Keskliit seob seda aga ühine juhatuse liige Anto Raukas.

KÜSK-ile esitatud taotluse järgi pidi portaalis olema võimalik esitleda erinevaid algatusi, neis osaleda ja saada ülevaade algatuste kulgemise protsessist ning selle lõpptulemustest. Teavituskampaania, esimesed allkirjaaktsioonid ja modereerimisprotsessi algus pidid olema vahetult enne kohalikke valimisi augustis ja septembris. Oktoobris pidi olema hinnangu andmine esimestele aktsioonidele, aga ei siis ega järgmistel kuudel toimunud sellel aadressil midagi. Isegi jaanuaris on sel aadressil vaid tühi valge leht.

Tahaks Eesti maksumaksjat teavitada, et Eesti Omanike Keskliit on riigilt saadud 500 000 krooni kasutanud kõigeks muuks, kuid mitte esitatud projektiks. See võis ka olla teadlik raha kantimine, sest andjaks oli IRL erakonnakaaslasest regionaalminister Siim-Valmar Kiisler, kes ilmselt ei päri aru isegi null-tulemusega projekti kohta. Tema oligi ju see Kesklinna vanem, kes kulutas 2002. aastal kaks miljonit Toompea välitualetile, mis pole tänini korralikult tööle hakanud.

Artikkel ilmus ajalehes kesknädal 20.01.2010
http://www.kesknadal.ee/est/g2/uudised?id=13914

[pilt] KÜSK-i rahastatud projekti kirjeldus lehelt www.omanikud.ee/infomaterjalid/petitsioon.ee

petitsioon.ee projekti foto http://www.omanikud.ee/infomaterjalid/petitsioonee

*

Võrreldes käesoleval sajandil toimunud valimisi, hakkab nüüd halva joonena silma konkurente halvustavate telereklaamide rohkus.

IRL vehib luuaga Tallinnas platsi puhtaks, justkui korrates möödunud sajandi platsipuhastuskampaaniat. Reformierakond manifesteerib platoonilist armastust Eesti erinevate omavalitsuste vastu või vastandab ennast Tallinna neli viimast aastat juhtinud Keskerakonnale. SDE on oma telereklaamid fokusseerinud Jüri Pihli isikule ja jõustruktuurides omandatud teadmusele.

Juhan Parts ja Mart Laar harjadega tallinna koristamas. Kus on siin nende lubadus valijatele? Löövad platsi Keskerakonnast ja rohelisest puhtaks ja siis mõtlevad endale uue vaenlase välja? Kaader IRL-i valimiste reklaamist.

Kõige õõvastavam aga tundub Eestimaa Roheliste telereklaam loosungiga „Õhk puhtaks!”, mille taustal kostab surmakarje. Ilmselt on see taust kooskõlas erakonna populaarsusega – allpool Riigikokku pääsemise piiri.

[youtube=http://www.youtube.com/watch?v=2jJnSIuuHL8]

Puhas pole ka Keskerakond, kes kasutab ansiplastele koha kättenäitamiseks venekeelse telekanali uudistelõiku.

Keskerakonnale vastanduda on lihtne, aga võimulesaamisel ei saa see olla tegevuskava. Saan aru, et kolmikliit (Reformierakond, IRL ja SDE) on kahe aastaga majanduskriisi viidud Eesti riigis oma usalduse ammendanud. Igasugune lubadus peale puhastamise, armastuse, teadmise või puhta õhu kõlaks nende poolt väheusutavana. Pealegi on nende lubaduste mittetäitmist hiljem raske tõestada.

Seevastu Keskerakond on andnud lubadusi ka arvudes, vastandudes sellega kõigi teiste üldsõnalisusele.

Nende kõigi rohkete reklaamide puhul jääb minul kui valijal aga teada saamata kõige olulisem: milline on erakondade programm järgneva nelja aasta peale? Mina valin neid, kel on eduka valitsemise kogemus (mitte aga suutlikkus majanduslangust tekitada) ja ka valimisplatvorm järgmiseks neljaks aastaks ning kes ei varja selle puudumist üksnes konkurendi mustamise taha.

VIRGO KRUVE, MTÜ Eurosaadik

Artikkel ilmus 14. oktoober 2009 ajalehes Kesknädal

http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=13400

Kas uus leiutis Keskerakonna valimisedu vähendamiseks?
Esmaspäevast, 5. oktoobrist kuni 8. oktoobrini korraldab Eesti Noorteühenduste Liit Tallinna ja Tartu koolides üle 14-aastastele õpilastele valimiste simulatsiooni – tegelike volikogudesse kandideerijatega. Tegemist on Soomest pärineva ideega, kus õpilased saavad avaldada oma poolehoidu poliitilistele liikumistele. Projekti „Varivalimised” läbiviimiseks kulub 431 924 krooni.

Varivalimistel imiteeritakse valimiste protsessi alates õpilaspileti esitaja registreerimisest valijate nimekirja, kardinaga hääletuskabiinist, hääletussedelitele templi panekust kuni pitseeritud valimiskastini välja.

Tulemused selguvad Vabariigi Valimiskomisjoni abil saadud tarkvaraga 9. oktoobriks lausa kandidaaditäpsusega. See tegevus käib päris-valimiste e-hääletuse ajal ja kolm päeva enne tegelike valimiste eelhääletust. Võib vaid ette kujutada meedia huvi koolilaste varivalimistel võitjateks tulnute ja kaotajateks jäänute vastu. Ilmselt see ongi projekti eesmärk: ekslikuks osutuda võivate küsitlusfirmade asemel kallutada inimeste valimiseelistusi koolilaste sümpaatiate alusel.

2002. aasta oktoobris avalikustas BNS valimiste päeva lõunal ukseläve-küsitluse tulemused Keskerakonna ülekaalukast võidust kohalikel valimistel Tallinnas. Tegelikult oli võit ülinapp, sest inimeste eelistust oli mõjutatud. Toetajad kuulsid võidust ja jätsid minemata, vastased aga mobiliseerusid. Järgmisteks valimisteks selline küsitlustulemuste avaldamine keelustati.

Varivalimiste avalike suhete juht Meelika Jürisaar ei suutnud põhjendada varivalimiste korraldamist ja tulemuste avaldamist enne 18. oktoobri päris-valimiste toimumist.

Siiani on Vikerraadio (Lauri Hussari isikus) eraldanud varivalimiste kajastamiseks aega keskpäevases „Uudis+” saates 9. septembril 14:27 minutit projektijuht Robert Langile Tallinna kooliõpilaste varivalimistest distantseerumise kritiseerimiseks, vaid 8:47 minutit Tallinna abilinnapeale Kaia Jäppinenile linna seisukoha esitamiseks ja 5. oktoobril valimiste käivitumisest Tallinnas Rahvusraamatukogu juures veel 12:04 minutit. Tund eetriaega saadi ka Raadio 2-es Urmas Vaino ja Reimo Sildvee saates “Ülekuulamine”. Mõlemad kanalid on avalik-õiguslikud ja töötavad maksumaksja raha eest.

Projekti „Varivalimised” läbiviimiseks kulub 431 924 krooni ja selleks on raha andnud Kodanikuühiskonna Sihtkapital (rahastas ka „Minu Eesti” mõttetalguid), Tartu linn, SA Archimedes, MTÜ Avatud Vabariik (noorpoliitik Jevgeni Krištafovitš), Eesti Euroopa Liikumine, Tallinna Spordi- ja Noorsooamet ning MTÜ Tegusad Eesti Noored.

Artikkel ilmus 7. oktoober 2009 Kesknädal http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=13350

Täna sai siis avaldatud Tiia tehtavas blogijate intervjuude sarjas ka minu oma. Leiate selle http://tiiauspaikka.blogspot.com/2009/09/18blogi-intervjuu-avastame-blogipidajat.html

Aga tulevikule mõeldes teen sellest siia koopia (igaks juhuks):

- – - – - -

• Ma tunnistan kohe ülesse, et poliitika on minust väga kaugel. Kuigi poliitika on see, mis määrab meie igapäevaelu, ei tunne ma vähimatki vajadust poliitiliselt super pädev olla.
• Sina oled vastupidi poliitiliselt erk.
  Sa kandideerid sel aastal ka kohaliku omavalitsuse valimistel. Kas selline ebastabiilsus, mis paistab blogist välja, on kasuks KOV kanditeerivale?

Mulle huvi pakkuvad teemad ei pruugi teistele olulised tunduda ja see on ka igati mõistetav. Ma ei kirjuta blogi kellelegi meeldimiseks. Ammugi mitte ei blogi ma ajakirjanikele (tsiteerimiseks) või antud juhul poliitika tegemiseks. Olen sinna kirjutanud oma mõtteid, millest arvan kasu olevat ka teistele ja pannud juurde võimalikult palju oma tehtud pilte (milleks neid varjata). Paljud kirjutavad sahtlisse päevikut, mina teen seda avalikumalt. Kandideerimise jaoks ei hakka ma aga blogi kasutama ning teen eraldi lehel: kandideerin omavalitsuse valimistel ehk kov.ee või kruve osaleb valimistel.

Ma ei püri kusagile “varjatult,” sest muidu oleksin valimisliidus (seekord on suletud nimekirjad ja sisse saavad eesotsas olijad, sõltumata häälte arvust). Olen täitnud kodaniku kohust valimas käia pärast selle õiguse saamist aga seekord ei olnud lihtsalt kedagi valida. Eesti eliit istub oma liivakastis ja neid ei huvita, mis on majanduses, hariduses või sotsiaalvaldkonnas. Opositsiooni juhtidel on väga hea elu-olu ja neil on soov muutusi vältida. Valimistega toimub vaid ametikohtade ümber jagamine. Kui Jüri Mõis oli Tallinna linnapea ja tookordne opositsioon avaldas tema mustadest tegudest kolmapäeval paljastava artikli, siis neljapäeva hommikul kell kaheksa kohtus nahktagiga Jüri juba nende peakontoris “opositsiooni” liidritega. Samuti valiti THI presidendiks, sest kolm erakonda leppisid kokku ja vaid põhjusel, et vastandada end Keskerakonnale.
Kui mul olnuks soov poliitikat teha, siis oleks selleks kindlasti varem võimalus avanenud, sest olen näinud kõrvalt mitmete Riigikogu liikmete ja omavalitsuse juhtide karjääri alguspäevadest alates.
Ma ütleks, et tänu pikale ajale poliitika kõrvalt jälgimist olen saanud parema positsiooni ja kogemused, et mitte libastuda ühtede valimistega (Hannes Võrno 6 kuud Riigikogus).

Valimised on salajased. Punkt. See oli vist Saksamaal, kus parlament valis endi seast presidendi vaid 1 hääle enamusega aga selleks saanu ei avaldanud kunagi, kuidas ta ise oli sellel hääletusel oma hääle andnud. Möödunud valimistel jäi Rakvere linnas 0 hääle peale kaheksa kandideerijat ja 1 hääle sai kaksteist kandidaati (sh Katrin Väli).

Jah, mõtted panin kirja aastavahetuse paiku. Ilmselt praegu peaks neid juba täiendama või siis osasid muutma.

Selle all pidasin silmas, et kiire elutempo juures on mõtet raamatut osta vaid siis kui leiad aega see läbi lugeda ja sul läheb seda veel teinegi või kolmas kord tarvis. Ajalehte tellida ahjus tule süütamiseks on aga üleliia kallis, sest väärtuslikku infot on seal häbiväärselt vähe. Tähtsama osa sellest räägib raadio, näitab televisioon või kajastavad interneti kanalid. Nagu selgus augustis, siis makulatuur on selline prügi liik, mis näiteks Tallinnas nõuab ka eraldi prügikonteineri tellimist, pea-aegu nagu ohtlikud jäätmed.
Praegusel ajastul on info üleküllus ja tuleks pigem valida, mille peale aega eraldada. Kui leidub oma raha kulutada soovijaid trükitööstuse tarbimiseks, siis mina küll ei hakkaks piirama paberi määrimise hulka.
Ühegi Eestis kehtiva seadusega pole nõutud, et inimene oleks informeeritud (internett oleks kättesaadav). See on tema valikute küsimus, kas kulutab selleks raha või laenutab, sest kokkuvõttes on 2/3 sellest kas ebavajalik, infomüra või lihtsalt tarbimise propaganda (reklaam).

Jogurt on kindlasti parem toit kui valget värvi vee hulka jahu segamisel võiks saada.
Miks on liiter vett poes kallim kui liiter piima? Sest piimas on vett vaid 90 protsenti.

Patenteerimine on leiutamine, kaubamärke registreeritakse. Sellel teisel on kaks peamist eesmärki: oma toote või teenuse äratuntavaks tegemine kliendi jaoks ja teiste samas valdkonnas tegelejate seast eristumine. Kaubamärgi vastu saab eksida vaid siis kui kasutad seda mingi oma teenuse või toote juures. Niisama seda välja öeldes või kirjutades ei saagi rääkida kaubamärgist, sest puudub registreeringu aluseks olev objekt. Antud juhtumil oligi küsimus minu firmaga samas valdkonnas tegutsejast. Meediasse jõudnud kajastus näitas, et lokkava ebapädevuse pärast ei tohiks ajakirjandusele maksta kroonigi, sest nad ei informeerinud oma lugejaid erinevustest avastuste patenteerimise ja kaubamärkide registreerimise vahel. See on intellektuaalse omandi üks valdkondadest.
Kuidas arvata muusikust, kes võtab teise artisti laulust osa või pikema katke ja teeb sellest oma loo kandva osa? Eesti on ka liikumas selles suunas, et taoline asi ei läheks läbi. Samamoodi kui kadusid tarkvara plaate ja kassette müüvad turud ning sulete kõik Eesti avalikud FTP serverid, nii saadakse ajapikku teadlikumaks ka intellektuaalsest omandist.
Vaevalt mõeldakse igapäevaselt, et sõnad tere, hei, hellus, unistus, armas, armastus, kodu, kasu, Jaana või minu Eesti on Eestis registreeritud kaubamärgid (või menetluses). Tavainimene ei peagi sellega kursis olema, sest tema elu see eriti ei puuduta. Küll aga peaks ettevõtja olema sellest teadlik ja oma teenust mitte samamoodi nimetama. Muideks, kaupade võltsimine on tulus äri ja arestitud kaupade kogused kordistuvad aastas.

Ennekõike endale, oma arvamuste ja mõtete ülesse märkimiseks. Omamoodi jälg ajas. Kui sellest on kasu teistele, siis on hästi. Oskavad nad midagi lisada või mind parandada, siis seda parem.

Kindlasti jälgin korra või paar blog.tr.ee lehte ja ka selle top100 nimekirja. Blogide feed´i olen jälgimiseks pannud 43 aadressi, millest pooled on harvemad kirjutajad. Jälgin rohkem ühiskonnast kui eraelust kirjutajaid.

1. Sinu lemmik sõna? Tegija

2. Sõna, mis sulle ei meeldi? nagu, (levinud parasiitsõna)

3. Lemmik kirumissõna? (tsensuurita)? fak

4. Millist teist ametit tahaksid proovida? pressifotograaf

5. Millises ametis sa ei tahaks olla? klienditeenindaja

6. Mida sa sooviksid, et Jumal sulle ütleks, kui saabud Taeva väravatesse? Kõik teed toovad siia ja tore, et viimaks kohale jõudsid.

- – -
Kommentaarid võiks jätta algse artikli juurde, mille viide oli alguses.

18. juunil ilmutas erakonna Eestimaa Rohelised kuueliikmeline fraktsioon Riigikogus oma tõelist palet, toetades kõigi kaupade ja teenuste käibemaksu tõstmist 2 protsendi võrra ning uue töölepinguseaduse jõustumist.

Mina ei hääletanud 2007. märtsis uue protestipartei Eestimaa Rohelised poolt. Mulle meeldis tookord kaks aastat Eestit hästi juhtinud valitsusliit ja andsin oma poolthääle ühele selle liikmesparteile. Minu jaoks oli roheliste politiseerumine ja „uue lähenemise” lubamine justkui uuslavastus erakonna Res Publica tulekust 2003. aastal ja järgnenud allakäigust.

Kuigi nime poolest rohelised, teatasid Marek Strandbergi eestkõnelemise alla koondujad, et poliitikas nad pole rohelised, s.t algajad. Esialgu läks neil isegi hästi, sest Andrus Ansip oli valmis rohelisi kaasama  uue võimuliidu loomise kõnelustesse. Ilmselt soovisid seda Isamaa ja Res Publica poliitikud, kelle hulgast tulid roheliste juhtfiguurid ja kes nägid uues erakonnas oma taskuparteid, mida selle eesotsas olevate isikute mõjutamise läbi saaks sobivalt suunata. Ometigi ei saanud asja värskete tulijate plaanist ministriportfellideni jõuda, sest kolmandaks osapooleks valitud Sotsiaaldemokraatlik Erakond polnud nõus endaga sama suure varumängija palkamisega. Nii pidid rohelised  istuma üle kahe aasta opositsioonis. Nende algatused jõudsid harva parlamendis arutlusele, sest kolmikliidu teerull sõitis neist kui opositsioonist üle.

Kõik muutus , kui valitsusest lahkus  SDE, kes soovis tõsta majanduskriisi sattunud riigi toimimise tagamiseks makse. Alates 2008. aasta esimesest kvartalist on Eesti majandus kahanenud – SKT on negatiivne. Tänavu sügisel võime tähistada ametliku majanduskriisi esimest aastapäeva. Riigieelarvet on kärbitud korduvalt ning ilmselt tuleb käibemaksu kärbumise ja tulumaksu vähenemise tõttu seda veelgi teha.

18. juunil kinnitati Riigikogus Reformierakonna, IRL-i ja Eestimaa Roheliste häältega käibemaksu tõus alates 1. juulist seniselt 18 protsendilt 20 protsendile ning kütuseaktsiisi kerkimine 10-12 protsenti. Aktsiisi mõjul kallineb bensiini hind 72 senti liitri kohta ning diislikütuse liitrihind 73 senti, mis koos käibemaksuga teeb kuni ühe krooni liitri kohta.

Eesti Kaupmeeste Liidu hinnangul on käibemaksumäära tõusust tulenev hinnatõus möödapääsmatu. Tarbijani jõuab see järk-järgult. Ettevõtjad vajasid vähemalt ühe kuu pikkust etteteatamist, et toime tulla muudatuste tegemisega majandustarkvaras ja kassasüsteemides. Käibemaksu tõus toob ettevõtjaile hinnanguliselt 200 miljonit krooni lisakulutusi.

Veelgi tõsisemas majanduslanguses Läti tõstis juba varem käibemaksu, kuid see ei ole suurenevaid laekumisi andnud – 7. juuni seisuga oli naabreil käibemaksu laekunud plaanitust 20,7% vähem. See on ka loogiline, sest nii eraisikud kui ka ettevõtted on asunud tarbimist vähendama ja kulusid kokku hoidma. Seega ei toimu ka müügikäibe kasvu, mille pealt saaks riik käibemaksu võtta.

25. juunil kaitses peaminister Andrus Ansip valitsuse pressikonverentsil käibemaksu tõstmist ning avaldas arvamust, et maksutõus ei too kaasa tarbimise märkimisväärset vähenemist Eestis. Ilmselt on temal andmeid juba ühest Euroopa viie rikkama hulka jõudnud riigist, sest Eesti majanduse kohta avaldatud näitajad on kõigis sektorites langenud, kohati koguni kümnete protsentide kaupa. Ilmselt selline ongi Reformierakonna lubatud „Parem Eesti kõigile” – nende selline loosung kõlas kahe aasta eest.

Maksu- ja tolliamet hakkab nõustama inimesi, kel tekib probleeme seoses käibemaksu tõusuga (infotelefon 88 00 813). Rahandusministeerium vastab küsimustele oma kodulehel.

Tuleva aasta riigieelarvet kavandaval valitsusel tuleb kärpida kulusid veel vähemalt 4,4 miljardit krooni, kinnitas Rahandusministeerium.

Kõigil valijatel tuleks meeles pidada, et ennast valitsuse külge imenud rohelised puugid tõstsid 2% kõigi kaupade ja teenuste hinda ning andsid uue töölepinguseaduse veel pealekauba. Aitäh selle eest: Valdur Lahtvee (fraktsiooni esimees), Marek Strandberg (fraktsiooni aseesimees) ning fraktsiooni liikmed Mart Jüssi, Aleksei Lotman, Maret Merisaar ja Toomas Trapido! Nüüd on ka teie valijad rohelised – aga pigem vihast.

Ilmus artiklina ajalehes Kesknädal 8. juuli 2009 http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=12801

Euroopa Parlamendi valimiste tulemuste väljaselgitamine kestis Eestis ligi nädal aega. Paberist valimissedeleid loeti üle korduvalt ja valija tahet oli hiljem ka tagantjärele võimalik tõendada. Hoopis tähelepanuta jäeti e-hääletuse järelkontrolli võimaluse puudumine ja süsteemi ülesehitusest tulenevad puudused.

Siiani on maailmas kasutatud e-hääletamise mõiste all süsteemi, kus valija läheb jaoskonda ja teeb otsuse arvuti vahendusel. Eesti lähinaabrite hulgas kasutati valimismasinaid viimati Soome kohalikel valimistel 2008. aasta oktoobris. Kirjutasin 5. novembri Kesknädalas, kuidas kolmes Soome vallas korraldatud proovihääletus ei kulgenud probleemivabalt.

Valimistel kasutatud valimismasina loonud TietoEnatori juhataja Jukka Iivoneni sõnul polnud viga mitte süsteemis, vaid inimeste käitumises ja süsteemist aru saamises. Käesoleva aasta 29. jaanuaril tuli Helsingi halduskohtust otsus sellisel proovihääletusel antud tulemuste tühistamise kohta, sest valimismasinad osutusid inimestele probleemseks. Masinad jätsid hääletamise lõpule viimata või ei tagastanud elektroonilist hääletajakaarti. Kuigi vigaseid e-hääletamisi oli arvuliselt vaid 1,9 protsenti, ei peetud seda demokraatlike valimiste jaoks piisavaks. Soomes saadakse aru, et igal häälel on kaal ja mitte ükski ei tohi valimismeetodi tõttu kaduma minna.

E-hääletus Eestis külvab segadust

Eestis on aga e-valimiste süsteem tehtud nii, et sisuliselt võib hääletaja arvuti asukoht olla ka tema valimisjaoskonna asukohaks. Taoline üle riigi hajutamine muudab võimatuks valimist võimaldavate arvutite või valimismasinate eraldamise turvatud võrguks. Selletõttu ei tea süsteem kunagi ette, kas valima pöörduja on lihtsalt hääletaja või pahatahtlike kavatsustega tegelane.

Ilmselt on Eesti väiksus ja puuduv mõju Euroopas olnud asjaoludeks, miks ei ole soovitud e-hääletamise süsteemi vähegi arvestatavalt rünnata. Tasuks meenutada, et Pronksiöö-aegsete küberrünnakute korraldamise eest on süüdi mõistetud vaid üks arvutikasutaja, kes süüdistuse järgi suutiski halvata mitme ajalehe serveri töö vaid oma koduse arvutiga.

Kui hääletamine leiaks aset valimismasinas, oleks võimalik hiljem avastada ka vigade ilmnemist. Näiteks Soomes leiti probleem selle läbi, et võrreldi elektroonilise valimismasina kasutamiseks inimestele väljastatud kaarte ja antud häälte hulka, ning nende erinevusest saadigi veale jälile.

Eesti süsteemil ei ole niisugune järelkontroll võimalik. Kasutaja teeb oma arvutis oma parimate teadmiste järgi läbi e-hääletuse protseduuri ja laseb hääle „musta kasti”. Mis sellega edasi toimub, ei ole temale enam teada ega ka järelkontrollitav. Seejuures ei ole hääletuskasti viimisega iga valija arvutisse võimalik kontrollida, kas ta ikkagi viis hääletamisprotsessi lõpuni. Sisuliselt ei ole võimalik eristada süsteemi sisse loginud proovijaid ja katkestajaid nendest, kes tahtsid küll hääletada, aga kas siis teadmiste vähesuse või tehniliste probleemide tõttu (puudulik tarkvara, ühenduse katkemine, digitaalse allkirja andmine) ei saanud hääletamist lõpule viia.

Eksperimendil võivad olla kurvad tagajärjed

Peamine probleem on aga häälte järelkontrolli puudumise võimalus. Hääletaja ei tea, kas tema valik läks kirja, läks soovitud kandidaadile või kinnitati nõuete kohaselt ära. Selle kohta on meil vaid süsteemi loojate sõna – ei midagi enamat. Samuti ei ole valimiskomisjonil võimalik kontrollida, kas kõik hääletamise leheküljele www.valimised.ee tulnud kasutajad said seda takistusteta teha. Saame teada ainult õnnestunud hääletamistest. Kui palju on olnud aga neid juhtumeid, kus küll prooviti häält anda, aga näiteks arvutite riist- ja tarkvara erinevuse tõttu see ei õnnestunud?

Euroopa Parlamendi valimistel anti elektrooniliselt 6,5 protsenti häältest. Ülejäänud 93,5 protsenti kasutasid traditsioonilist demokraatiavahendit – valimissedelit. Kuid olukorras, kus erinevate erakondade vaheline jõudude tasakaal on sedavõrd napp, et otsustavaks saavad ka sajad hääled, ei tohiks kasutada süsteemi, mis ei ole täielikult Vabariigi Valimiskomisjoni kontrollitud tingimustega, ühetaolise meetodiga ega isegi mitte vigade avastamiseks järelkontrollitav.

Lugedes interneti foorumeid võib leida kümnete kaupa teateid juhtumitest, kus kasutaja arvuti ei saanud hakkama e-hääletuse läbiviimisega. Ilmselt ei suudeta kunagi valmistada kõigi operatsioonisüsteemide jaoks ühtemoodi toimivat ID-kaardi lahendust, sest erinevaid versioone on lihtsalt liialt palju. Selle tõttu ei tohiks diskrimineerida hääletajaid sõltuvalt nende soetatud arvutist ja kasutada valimisteks ainult ühetaolist hääletamise süsteemi.

Eesti demokraatia taastamisest pole möödas isegi mitte 18 aastat, aga ometigi ei eksperimenteeri e-hääletamisega ka need riigid, kus demokraatia traditsioonid on mitmeid kordi pikemad.

Ilmus artiklina 17. juuni 2009 ajalehes Kesknädal

Järgmisel esmaspäeval, 22. juunil avatakse Tallinnas Vabaduse väljaku ääres Harjumäe nõlval asuv Vabadussõja sammas.

Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) liikme Rainer Sternfeldi kavandatud, IRL-i liikme ja sihtasutuse Vabaduse Monument juhi Aivar Reiviku ehitatud, IRL-i kaitseministri Jaak Aaviksoo tellitud betoonist ja klaasist monumendi püstitamist saatsid vastuolud. Suurt klaasist risti sisaldav töö tunnistati võitjaks vahetult pärast 2007. aasta aprillis Tõnismäelt ühe teise monumendi teisaldamist. Tegelikult on Tõnismäe Pronksmehe kunagisest asukohast võimalik näha raagus puude korral seda uut sammast. Liikuda tuleks vaid 30 meetrit Kaarli kirikule ja trollipeatusele lähemale.

Käesolevaks ajaks vähemusvalitsuseks muutunud Andrus Ansipi valitsusel on vaieldamatult kõige suurem sammaste-alane kompetents. Alates 2008. a. I kvartalist majanduse kasvuga negatiivsel poolel olnud riigi majandusministriks on IRL-i kuuluv Juhan Parts, kes peaministrina lasi punase kraana abil eemaldada 2. septembril 2004 Lihula ausamba. IRL-i kuuluv kaitseminister Jaak Aaviksoo korraldas 27. aprillil 2007 Tõnismäelt teise samba – Pronkssõduri – eemaldamise. Tänu IRL-i kuuluvatele Vabadussõja samba autorile, selle ehitamise juhile ja tellijale saame lõpuks jäädvustatud ka Vabadussõjas surnud 3588 inimest. Samba õnnistavad sisse erinevate kirikute juhid, president peab kõne, langenute nimesid näidatakse bastioni müüridele, toimuvast teeb ülekande ETV. Vabadussõja ajaloost, Vabadussamba autorite nägemusest ja samba valmimisloost kirjutavad samba autorid Rainer Sternfeldt ja Andri Laidre koos ajaloolase Lauri Vahtrega (IRL) ka raamatu.

Tänu kunagisele tragile Kesklinna vanemale ja siiani IRL-i kuuluvale regionaalminister Siim-Valmar Kiislerile sai 2002. aastal Tallinnas Toompeale püstitatud 2-miljoniline välitualett. Iga selle meeter kõrgusse maksis miljoni. Praegu valmiva Vabadussõja samba 17-meetrise betoonist aluse ja 6,5 meetri kõrguse klaasristi hinnaks kujuneb kokku vähemalt 109 miljonit krooni ehk 4 miljonit ja 638 297 krooni ühe kõrguse meetri eest.

Eesti iseseisvuse taastamisest saab augustis täis 18 aastat. Ometigi on eestlaste arv 1991.-2008. a. negatiivse iibe tõttu vähenenud 40 497 inimese võrra. Siin pole ka arvestatud välismaale kolinuid, vaid sündide-surmade suhet. Tuleks küsida, miks on Eesti Vabariik mõjunud eesti rahvale 11 korda surmavamalt kui Vabadussõja lahingud. Ilmselt on vastuseks võimulolnud parempoolsed parteid, ennekõike Isamaa-nimelised. Nende 40 497 kaotatud eestlase mälestuseks ei ole kusagil füüsilist risti, veel vähem sammast. Kuid neile igaühele on internetis virtuaalne mälestusrist aadressil www.isamaa.com, et meeles pidada parempoolsete valitsuste ohvreid.

Mina olin ka üks umbes 12 000 inimesest, kes toetas Vabadussõja võidusamba ehitamist rahaliselt. Vähemalt on lohutav teada, et 2009. aasta võidupüha järel saan viia sinna leinapärja kirjaga “Siia matsid IRL, Reformierakond ja SDE Eesti edu”. Tahtsime Harjumäe nõlvale Võidusammast, aga välja tuli Eesti edu mahamatmist tähistav ristisammas. Palju tänu, IRL!

VIRGO KRUVE, MTÜ Eesti Tegijad juhatuse liige

[fotoallkiri] : Vabadussõja võidusammas 14. juuni 2009 seisuga, veel sissepakitult. Foto Tiit Maksim

Artikkel ilmus 17. juuni 2009 ajalehes Kesknädal
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=12755

Täpsustus: Rainer esineb meedias ka t tähega lõpus aga õige nimi on siiski Rainer Sternfeld. Lisada foto sambast

võidusamba autor ja IRL-i liige Rainer Sternfeld 22. juuni 2009 hilisõhtul ETV-s. Äsja on toimunud umbes 12 erineva kiriku esindaja poolt maitsetuse monumendi sisse õnnistamine. Nende seas oli ka pedofiil Armeenia kiriku rüüs. Rainer oli kätte saanud risti kujulise aumedali. Foto ETV ekraanist.

13. mail 1999 korraldasid toonane peaminister Mart Laar ja kaaskond Võrumaal Nursipalus poliitilise laskeharjutuse. Sihtmärgiks oli paar kuud varem Riigikogu valimised võitnud, kuid kolmikliidu poolt kärarikkalt opositsiooni surutud Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare pilt.

Juhtunu meenutamiseks annab põhjust praegu samade poliitjõudude moodustatud kolmikliidu valitsuses toimuv – Isamaa ja Res Publica Liidu esimehe väljaütlemised kõlavad opositsioonist kriitilisemalt ja tema ihalus valitsusjuhi koha järele on ilmne.

Ajalukku läinud pumppüssiskandaali avalikustas  7. veebruaril 2001 (poolteist aastat hiljem!!!) ajaleht Kesknädal artikliga „Lipnik Laar tulistas Savisaare pihta“. Nn õukonnameedia enne seda piiksugi ei iitsatanud.

Asjaolud olid järgmised: hommikul kohtuti Võrus maavanem Robert Lepiksoniga, Kuperjanovi pataljonis autasustati  vabadusvõitlejaid teenetemärkidega ning tutvuti kohapeal valmistatud relvadega. Õhtul külastati Meegomäe lahingukooli, kus reservväelased lasid ka märki. Kaitseväe määrustiku kohaste laskeharjutuste järel prooviti kätt erinevatest relvadest tulistamises. Nüüd oli märklaudade hulka lisandunud ka Savisaare pildiga kutse, mida siis Mart Laar, Eerik-Niiles Kross, Jaan Tross, Meelis Munski, Jüri Kaver, Robert Lepikson jt said pumppüssist tulistada. Seejuures hüüdis pildile esimesena pihta saanud  Laar: „Kes pihta ei saa, on Savisaare sõber!“

Asja ilmsikstulekul asusid valitsusjuht ja isamaalased toimunut eitama. Ainus, kes juhtunut kinnitas, isegi valedetektori all, oli Võru maavanem Lepikson. 10. veebruaril vastas Laar TV3 uudistetoimetaja Ene Veiksaare küsimusele Kesknädalas ilmunud loo paikapidavusest järgmist: „Ma arvan, et kui ma hakkaksin ilmselt Kesknädalas kõike enda kohta kirjutatut kommenteerima, siis nagu öeldakse heas eesti kirjandusteoses: enne ilmselt laskuks taevas maa peale ja mered… ookeanid voolaksid kuivaks, kui ma seda teha jõuaksin. Lühidalt öeldes on… Ma pole küll Kesknädalat lugenud, aga BNS-i lugu lugedes on, noh, lühidalt öeldes, on tegu jamaga.“

Sellele vaatamata ei vaibunud ajakirjanduse huvi. Paljastus üha uusi fakte. Praegu laarlaste hulka kuuluv Tarmo Kõuts pidi oma ametlikus aruandes president Merile kinnitama kaitseväelaste silme all juhtunu paikapidavust. Isegi kui juhtumi järel ebaõnnestus peaministri umbusaldus Riigikogus, oli murenema hakanud tema poliitiline usaldus. See viis aasta lõpuks valitsuse lagunemiseni.

Ameerikas öeldakse: „Anna eksinud inimesele teine võimalus.“ Kuid nad lisavad juurde: „Aga mitte enam kolmandat võimalust.“  Laar on Euroopas ainus, keda on sunnitud kahel korral ilmsiks tulnud valetamise pärast peaministri kohalt tagasi astuma. Esimesel korral oli selleks rublatehinguga hämamine.

Parempoolsete poliitikute valede äratundmiseks andis Tiit Vähi 9. oktoobril 2008 Maalehes väga hea soovituse: „Kui Mart Laar valetas, läksid ta silmad suureks ja ümmarguseks, kui Andrus Ansip valetab, ei pilguta ta silmagi.“

Virgo Kruve
MTÜ Eesti Tegijad juhatuse liige

Artikkel ilmus 13. mai 2009 ajalehes Kesknädal http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=12508