Nüüd on see siis tehtud. Alustasin samuti blogi kirjutamist nagu tuhanded enne mind. See poleks iseenesest midagi erakordset, kuid erinevalt tuhandetest kaaskirjutajatest teen seda päris oma aadressi peal. Nimelt ei pea ma blogspot.com teenust üldsegi arenenumaks tavalisest kaustikust ja wordpress.com laseb tasuta teenusel valida üsna piiratud kujunduste hulgast. Lisaks on nende kahe nimetatud teenuse ja kümnete nimetamata blogisüsteemide puhul alati võimalus, et neil jääb puudu mõni minu jaoks vajalik rakendus. Olla iseenda peremees veebilehel on ikkagi midagi muud kui promoda mõne ameerikamaa firma teenust. Minu arvates on see vaid aja küsimus, millal neile tasuta teenustele lisatakse reklaambännerid. Mõned teevad seda juba praegu vabatahtlikult lisades näiteks flickr lehelt reklaampilte.
Tegelikult oli täna ka ühes teises mõttes minu elu esimene päev. Nimelt saatsin siis neljapäeval ära avalduse Eesti Keskerakonnast lahkumise kohta alates 9. mai 2008. Selle kajastumine registris saab tõenäoliselt toimuma alles 1. jaanuar 2009, sest lihtsalt erakondadel pole kohustust andmeid sagedamini kui kord aastas esitada. Tagasivaates võin öelda, et need 4386 päeva sisaldasid nii rõõmsaid kui ka pettumuse päevi. Kes hakkas nüüd seda arvu aastateks tagasi arvutama siis see oli 11 aastat ja 3 päeva. Rohkem kui kolmandik senisest elust. Loodetavasti oskan järgmisel 11 aastal asjalikumalt tegutseda kui vaid sildiga „keskerakondlane“ märgistatult. Keegi ei kirjutanud ju möödunud suvel Lauri Viikna tsirkusetuuri põlengu ajal, et „reformierakondlane grillis Rakveres tsirkuse külastajaid.“ Vaid keskerakondlaste puhul ajakirjanikud ennekõike rõhutanud nende poliitilist kuuluvust. Mis sellest, et ajakirjanike eetikakoodeksi p 3.4 ütleb
Ei sobi rőhutada rahvust, rassi, religioosset vői poliitilist kuuluvust ega sugu, kui sellel pole uudisväärtust.
