President Bushi tagasivalimise järel kirjutas brittide endine minister Robin Cook 5. novembri Guardianis: „Nüüd tähistavad nad oma valimisvõitu, [...]]]> 31. märtsil 2004. a tapeti Iraagis Falluja linnas kolm ameeriklast. Rahvahulk mõnitas ja põletas surnukehasid ning riputas need silla külge Eufrati jõel. Tagasivalimist lootev president Bush peatas aprilli keskel suurte tsiviilohvrite tõttu kättemaksurünnakud sunniitide pühale „saja mošee linnale”.

President Bushi tagasivalimise järel kirjutas brittide endine minister Robin Cook 5. novembri Guardianis: „Nüüd tähistavad nad oma valimisvõitu, tehes Falluja maatasa. Wolfowitz oli kevadel maruvihane, kui mereväelased lõpetasid sunniitide ja šiiitide palvel linna piiramise.”
6. novembril edastas YLE 1 televisioon rünnakuks valmistuva kolonel Gary Brandli sõnad: „Vaenlasel on nägu. Tema nimi on Saatan. Ta asub Fallujas ja me kavatseme ta hävitada.”
8. novembril teatas Foxi telekanal rünnakuplaani esimese osana Falluja haigla vallutamisest, et takistada mässulistel arstiabi saamist ja tsiviilohvreid puudutava info levikut. Haigla vallutati lahinguta, kuid Eufrati jõkke sõitnud soomukis uppus kaks ameeriklast. Nädal hiljem oli lahingutes hukkunud 51 ameeriklast ja kaheksa nendega koos võidelnud iraaklast. Mässuliste kaotusi hinnatakse 1600 hukkunule ja 1450 vangile. Ajavahemikus 8. – 14. novembrini toodi Saksamaa Landstuhli baasi 419 haavatud ameeriklast.

Linna vallutamisel inimelust ei hoolitud
Laupäeval, 13. novembril jäädvustas Kevin Sites NBC telekanalile kaadrid mereväelaste toime pandud sõjakuriteost. Miljonite vaatajateni jõudnud videolõigus lasevad sõdurid Falluja mošees maha relvastamata ja haavatud iraaklasi. Esmalt kolm akna all põrandal lebanut ja seejärel veel neljanda, kes mereväelase hüüde järgi „teeskles surnut”. Temale paari meetri pealt valangu pähe laskmist nimetas Steve Crawshaw Human Rights Watchist „ilmseks sõjakuriteoks, sest ta ei ohustanud sõdureid”. 20. novembril avaldas saate “O´Reilly Factor” Fox´i saatejuhile paremäärmuslikku omast mõtet: “Ühtegi neist sõduritest ei mõisteta süüdi, sest see mõjuks hävitavalt sõdurite moraalile”.

Mingeid riske ei võetud
Sõdureid saatnud ajakirjanikud rääkisid korduvalt majade ja mošeede hävitamisest rakettide, tankide või õhurünnakutega. Michael Ware ajakirjast Time kirjeldas 17. novembri CNNi saates „Insight”: „Falluja füüsiline hävitamine ei olnud nagu Groznõi või Dresden. Kahju on siiski märkimisväärne ja ennekõike USA vägede taktika tõttu. Kui oli midagi kahtlast või keegi tulistas, siis tehti kõik maatasa. „Ära lase püssist, vaid tanki suurtükist. Ühe snaipri pärast purusta maja, tee kas või kvartal maatasa.” Selline oli suhtumine, mingeid riske ei võetud.
Jennifer Glasse BBCist ütles: „Relvi ja lõhkeainet oli majades hulgaliselt ning selle leidmisel lasid mereväelased kogu maja lihtsalt õhku.”
Linna rünnati ka välisvõitleja Al-Zarqawi tabamiseks, kuid tema pääses põgenema. Bagdadi ülikooli professor Wamid Nadhmi selgitas CNNis: „Mässulised ei otsi lahingut sõduritega. Nad ründavad enda valitud kohas ja ajal. Sõjalisest võidust Fallujas rääkida on ennatlik. 95% võitlejatest on okupatsiooniga rahulolematud iraaklased. Allawi võimu säilitavad aga 150 tuhat välismaist palgasõdurit.”
30. jaanuariks kavandatud valimised tunduvad aina ebarealistlikuma mõttena, sest rahutused on laienenud, Falluja on varemetes ning tsiviilohvreid polegi veel lugema hakatud.

Ülemisel fotol Falluja rünnakus osalenud USA tankist. Alumisel mošees tapetud iraaklased.

Ilmus ajalehes Kesknädal 24. november 2004

http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=4705

27. augustil kirjutas International Herald Tribune vaeste ja tervisekindlustuseta ameeriklaste arvu kasvust. Rahvastikubüroo andmed näitasid tõusu kolmandat aastat järjest. Eelmisel aastal elas vaesuses 35,8 miljonit ameeriklast (12,5 %) ja tervisekindlustuseta 45 miljonit (15,6 %). Keskmine aastasissetulek jäi 43 318 dollari piirile. Vaeseks loeti neljaliikmeline perekond, kes teenis aastas alla 18 810 [...]]]> 400 000 inimest tuli tänavale

27. augustil kirjutas International Herald Tribune vaeste ja tervisekindlustuseta ameeriklaste arvu kasvust. Rahvastikubüroo andmed näitasid tõusu kolmandat aastat järjest. Eelmisel aastal elas vaesuses 35,8 miljonit ameeriklast (12,5 %) ja tervisekindlustuseta 45 miljonit (15,6 %). Keskmine aastasissetulek jäi 43 318 dollari piirile. Vaeseks loeti neljaliikmeline perekond, kes teenis aastas alla 18 810 dollari (244 000 krooni). Viie aastaga on tervisekindlustuseta inimeste arv kasvanud 5 miljoni võrra.
Esmaspäeval algas New Yorgis vabariikliku partei kongress, mis kinnitab Georg W. Bushi presidendikandidaadiks teiseks ametiajaks. Juba pühapäeval algasid Bushi-vastased protestid, mille peamiseks sõnumiks oli “No more Bush” (Aitab Bushist). Financial Times hindas Bushi poliitika vastaste meeleavaldajate arvu ligikaudu 200 000 inimesele.

Foto Euronewsist: Loosung teatab, et Bush on valetaja.

Ilmus 01. september 2004 ajalehes Kesknädal
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=4349

Negevi kõrbes Iisraelis asub tehas Dimona Textiles, kus Mordechai Vanunu (fotol vasakul) töötas insenerina. Kuna ta oli rahulolematu seal toimuvaga, ähvardas ta avaldada [...]]]> Millisel Lähis-Ida riigil on tuumarelv? Missugune riik vangistas oma tuumateadlase 18 aastaks? Millises riigis puuduvad rahvusvahelised relvainspektorid?
Selliste küsimustega algab 1. oktoobri õhtul kell 19.15 Soome YLE 1 kanalil näidatav BBC dokumentaalfilm “Iisraeli salarelv”.

Negevi kõrbes Iisraelis asub tehas Dimona Textiles, kus Mordechai Vanunu (fotol vasakul) töötas insenerina. Kuna ta oli rahulolematu seal toimuvaga, ähvardas ta avaldada faktid tehases tegelikult toimuvast. Seepeale sunniti ta lahkuma, kuid Mordechai jõudis kaasa võtta tõendid kompleksi tõelise olemuse kohta – tehas valmistas plutooniumi tuumarelvale.
Tänu tema tehtud fotodele avaldas Sunday Times 1986. aastal artikli Iisraeli tuumarelvadest. Enne artikli ilmumist eksiilis elanud Vanunu aga kadus salapäraselt nädalateks. Iisraeli salaluure oli tema asukoha Roomas avastanud ning ta kaubalaeval salaja Iisraeli toonud.
Tema kinnivõtmise tellis Shimon Peres, toonane peaminister ja kunagine tuumarelva projektijuht, kes nägi temas ohtu riigi julgeolekule. Vanunu sattumine Iisraeli kohtusse on fakt, kuid kunagi pole seletatud tema jõudmist sinna ega tunnistatud ebaseadusliku inimröövi toimumist. Faktid inimröövist selgusid, kuid ta kohtusse viimise ajal näitas reporteritele korraks oma vasakut peopesa, kuhu oli kirjutatud: “Röövitud Roomas 30. septembril 1986.”
Vanunu tunnistati süüdi spionaazhis ja talle määrati 18 aastat vanglat.
27. märtsil 1987 algas tema vanglatee. Iisraelis valati vähe pisaraid, enamik nägi temas judaismi reeturit ja isegi tema perekond kuulutas ta surnuks. Uued kasuvanemad leidis ta aga Minnesotast USAs. 1997. a õnnestus Vanunu adopteerinud Mary ja Nick Eoloffil temaga esmakordselt silmast silma kohtuda. Seni olid nad suhelnud ainult kirja teel. Regulaarselt saadetud kirjadel võttis aga kohale jõudmine aega kuid ja neis olid suured augud tsensorite kääridest.
Enamik juute nägi tuumarelva kui ennetavat jõudu ähvardatavate naabrite vastu. Ja pärast Teist maailmasõja holokausti oli see tuumaprogrammis osalenud teadlase Uzi Eveni sõnul justkui ülim turvapoliis. Praeguseks on Iisraeli tuumaarsenal suuruselt maailma kuues (100 ja 200 lõhkepea vahel) ja piisav kõigi naaberriikide hävitamiseks.
Esimesed tuumareaktori joonised sai Shimon Peres prantslastelt. Dimona kompleksi ehitusest jõudis info ka tollase USA presidendi Kennedyni, kes seejärel nõudis inspektsioone. Kui 1961. a see lõpuks juhtus, siis näidati jänkidele lavastatud juhtimisruumi, kuid mitte selle all olevat 6 korrust, kus tegelikult plutooniumi valmistati. Pärast Kennedy mõrva surve kadus.
President Nixonist alates kehtib USA ja Iisraeli vahel tõekspidamine, et juudiriik võib oma tuumaprogrammi jätkata senikaua, kui seda ei avalikustata. Ka täna on Iisrael vaba teisi paariariike väisavatest ÜRO relvainspektoritest, kellele tuginedes toimus USA ja tema liitlaste invasioon sellel aastal Iraaki. Araablaste küsimus, millal ründab USA massihävitusrelvi omavat Iisraeli, ei ole üllatav – ega Washingtonil pole ometi topeltstandardeid?
Tavaliselt suletakse 40 aasta vanused reaktorid suure õnnetusriski pärast, kuid Dimona kuppel särab edasi. Vana reaktori saladused aga hakkavad välja lekkima. 1997. a kuulis press suurest radiatsiooni tasemest kõrbes. Minister kuulutas koha ohutuks ja ajakirjanikud ei saanud vastupidist väita, kuna neil ei lubatud mõõtmisaparatuuri kaasa tuua. Keskkonnaminister ütles otse, et tuumajäätmete matmiskoha avaldamine tähendaks tema vallandamist, sest tegemist on salajase infoga.
Aasta tagasi näidati Iisraeli televisioonis aga dokumentaalfilmi, milles viis endist Dimona töötajat jutustasid õnnetustest tehases ja nõudsid kahjutasu oma rikutud tervise eest. Toodi ära ka sajakonna vähki haigestunud töötaja nimed, kellel pole kahjutasule aga lootustki, sest nende tööandja neid enam ei tunnista.
Reporter Olenka Frenkiel endiselt tööliselt aga midagi ei kuule. Salateenistus oli käinud teda ähvardamas ja hoiatanud Vanunu saatusega. Isegi arstid ja juristid keeldusid rääkimast. Frenkielil jäi ainult tõdeda, et kui oleks tegemist Nõukogude Liidu või Iraagi totalitaarse rezhiimiga, võiks mõista inimeste hirmunud vaikimist. Kuid Iisraelis, kus peaks olema demokraatia?
Mary Eoloffil jääb üle ainult tõdeda, et Vanunu oleks Põhja-Korea või Venemaa kohta taolise info avaldamise eest saanud Nobeli rahupreemia, kuid Iisraelis oled sa nimetu vang akendeta üksikkongis.

Fotod: Ülemisel pildil Mordechai Vanunu (vasakul) käesoleval aastal kohtuistungil oma advokaadiga.
Alumisel Iisraeli tuumaprogrammiga seotud objektide kaart (inglisekeelne).

Artikkel ilmus 1. oktoober 2003 ajalehes Kesknädal
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=3172

Ameeriklastel on halb komme pidada ennast demokraatia etaloniks. Kui mõni riik ei vasta nende kujutelmadele, siis on vaja see ümber kujundada. Peab olema tõeliselt patriootlik, et nimetada enda [...]]]> USA ja Briti vägede invasioonist Iraaki on möödunud üle kahe kuu. Siiani pole leitud keelatud relvi ning diktatuur on asendunud kaosega. Tavaliste iraaklaste elus on vaesus asendunud anarhiaga.

Ameeriklastel on halb komme pidada ennast demokraatia etaloniks. Kui mõni riik ei vasta nende kujutelmadele, siis on vaja see ümber kujundada. Peab olema tõeliselt patriootlik, et nimetada enda presidendiks häälte arvult teise tulemuse saaja, panna 2 miljonit inimest vanglatesse (1% rahvastikust), olla uhke Vabadussamba üle ja rääkida võrdõiguslikkusest, nimetades esimese naisministri valitsusse 200-aastase riikluse järel. 20. märtsil alanud sõda tähendas rahvusvahelise õiguse mõrva ja ÜRO maine pöördumatut langust. Ameerika kukutas ühe Husseini, kuid sai 100 bin Ladenit juurde.

Briti kolonialismi pärand

Iraak on kunstlik moodustis, mis rajatud kolonialismi varemetele. I maailmasõja järel joonistasid naftarikkast piirkonnast lahkuvad britid maailmakaardile uue riigi, koondades sinna kurde, sunniite ja siiite. Rahvuslike eraldusjoonte asemel arvestati oma majanduslikke huvisid ja soovi hoida riik sisevastuoludest nõrgana. Samasuguse pärandiga puutume kokku Palestiinas, kus sajandeid araablastele kuulunud maadele rajati kaastundest juutide vastu Iisraeli riik. Mõte võis olla üllas, kuid selle päranduseks oleme saanud 21. sajandiks 6 sõda ja igapäevased teated tapetutest.

Rahvusvaheline õigus ei kehti enam riikide vahelises suhtlemises

Viimasel kümnendil on kõik suuremad relvakonfliktid algatanud ameeriklased. Kosovos taheti õhurünnakutega maanteedele, linnadele ja elektrijaamadele sundida Serbia vägesid lahkuma. Afganistanis loodeti koos Põhjaliiduga teha lõpp Talebanile ja terrorismile. Iraaki rünnates taheti esimesel korral vabastada Kuveidi rahvast ja teisel korral maailma Husseini ohust. Kuigi jõuliselt ja meediakäraga alustatud, on need ettevõtmised praeguseks soikunud.
Kosovos käivad siiani Euroopa riikide rahastatud ehitustööd ja riigi suurim tuluallikas on prostitutsioon ameeriklastest rahuvalvajate tarvis. Enne ameeriklaste Kosovosse saabumist ei tuntud Balkanil inimkaubandust ja naistega äritsemist. Igal aastal jõuavad tuhanded Ida-Euroopa naised läbi kuritegelike gruppide Kosovo bordellidesse. Sadadest tuhandetest põgenikest on paljud otsustanud jääda varju pakkunud naabermaadesse ja kodumaale mitte naasta.
Agfanistanis on islami korda rajanud rezhiim asendunud oopiumimooni kasvatamise propageerijatega, kuid riik on veelgi vaesem kui enne 7. oktoobrit 2001. aastal. Kunagi rahvavaenlaseks number üks kuulutatud Osama bin Ladenit pole kätte saadud ega Talebani hävitatud. Siiani viibivad Quantanamo koonduslaagris umbes 800 kinnipeetavat, kellele pole esitatud ühtegi süüdistust. Inimõigusi eirates on neid seal poolteist aastat hoitud 1,8 korda 2 meetrit suurtes traatpuurides, kus voodiks on 3-sentimeetri paksune madrats ja pesta saab korra nädalas.
Iraak on edukalt vabanenud ennast diskrediteerinud marionetist. Husseini suurim kriitik Rumsfeld on Iraaniga peetud sõja ajal isiklikult käinud Saddamile relvamüüki vahendamas. Ja möödaminnes ka luureinfot andnud. Siiani arvatakse, et Hussein tungis Kuveiti soovist omandada veelgi enam naftat.
Tegelikkuses algas invasioon pärast Saudia-Araabias toimunud läbirääkimisi Iraagi ja talle laenu andnud riikide vahel. Kahe päeva jooksul oli suurim võlausaldaja Kuveit järeleandmatu maksegraafiku osas ja see vihastaski diktaatori lõplikult välja. Irooniline on seejuures Saddami langemine Lääneriikide maksulõksu.
Pidades sõda Iraaniga, oli vaja osta relvi ja selleks kulus rohkem, kui naftalt teeniti ning nii tuligi laenata Kuveidi raha.

Varjud Iraagis

Ameeriklased ei oodanud iraaklaste sedavõrd tugevat vastupanu ja nende käitumist sissidena. Iraagi armee ei jooksnud esimesi lasu järel laiali ega andnud ennast tuhandete kaupa vangi nagu esimeses Lahesõjas. Loobudes kaitseliinide rajamisest ja osutades vastupanu “ründa ja jookse” põhimõttel, valmistasid nad jänkidele tõsist peavalu.
Massihävitusrelvade mitteleidmine näib viitavat propaganda suurimale lõksule – jäädakse uskuma seda, mida ise räägitakse.
“Liitlasvägede saavutused”:
* Sadamalinna Umm Qasri langemisest või mittelangemisest kuulsime pea terve nädala.
* Briti komandörid jõudsid teatada ülestõusust Basras, mis järgmiseks hommikuks osutus blufiks. Liitlasi ei võetud kusagil vastu vabastajatena, neid lihtsalt respekteeriti.
* Liitlasväed teatasid Basrast välja tungiva suure soomuskolonni avastamisest. Esialgu teatatud paarisajast tankist jäi lõpuks järele tosin, mis olevat Basra äärelinnas brittidele lihtsalt vastu tulistanud. Selle kohta öeldakse, et hirmul on suured silmad ja tõde on sõja esimene ohver.
* Basras hävitati linna elektrisüsteem, mille tagajärjel katkes linnas veevarustus. Selle tulemusel kannatasid kõik, sõltumata nende suhtumisest vaenupooltesse.
* Kiiresti kõrbemaastiku läbinud ameeriklastel oli probleeme sõdurite toitlustamisega ning vahepeal räägiti võimalikust pausist sõjas. Vägedele ei jõudnud varustus järele ning toidunormi langetati ühele toidukorrale päevas. Meediasse jõudnud kaebused toidupakkide üle viisid siiski 3-4 päeva hiljem olukorra normaliseerumiseni ja mõnes väeosas nädalase pausi järel esimese sooja toidukorrani.
* Brittide 10 sõdurit hukkusid esimesel nädala ja kõik õnnetustes, mitte ükski lahingutes. Kokku jäid liitlasvägede kaotused alla kahesaja, millest poole moodustasid õnnetused ja omade tulistamine.
* Bagdadi vallutamise järel lasti linna ligi nädal rüüstada, ainus koht, mida selle eest kaitsti, oli naftaministeerium. Selle ruumidest võtsid tööpabereid ja kaarte kaasa hoonet valvanud mereväelased.
* Maanteede kontrollpunktides sai igapäevaseks Iraagi tsiviilisikute tulistamine. Kui ameerika mereväelane tappis Najafi ligidal terve perekonna üheksa liiget, ütles ta pärast vabanduseks, et talle tundus, justkui oleks ta relva näinud. Kas oleme kuulnud mõnest taolise mõrvari karistamisest või vähemalt juhtumi uurimise algatamisest?
* Täpseteks kuulutatud relvad tapsid linnade pommitamisel sadu tsiviilisikuid. Iraaklased ise pakuvad 1500 hukkunut. Keelatud relvade hulka kuuluvate kassettpommide kasutamine liitlaste poolt on toonud kaasa tsiviilohvreid, kelle arv veel kasvab, sest hinnanguliselt jäi 30% neist esimesel korral lõhkemata.
* Ameeriklaste vaikival heakskiidul varastati maailma vanima tsivilisatsiooni tuhandeid aastaid vanu kultuuriesemeid. Mõned neist on jõudnud läbi ajakirjanike ka Ameerikasse.
* Kahe kuu jooksul pole riik uut valitsust saanud ega ole leitud eelmise kukutamise põhjust – massihävitusrelvi.
* USA-poolseid asehaldureid on juba teist korda vahetatud. Lubadusi valitsuse moodustamiseks usujuhtide ja hõimupealike kokkukutsumist pole realiseeritud. Basras on laiali saadetud iraaklaste poolt moodustatud juhtimisorganid.
* 25. mail maksti esimest korda välja palk Bagdadis elektrivarustust taastanud töölistele. Teised iraaklased pole alates rezhiimi vahetumisest palka saanud, kui ka nende töökoht on veel säilinud.

Tugitoolisõja uus vaatus

Selle konflikti nauditavam osa oli selle jõudmine elutuppa. Kellel vähegi võimalust, võis otsepildis vaadata, kuidas sõja teisel või kolmandal päeval korraldati Tomahawk rakettidega massiivne õhurünnak Bagdadile. Ilus oli vaadata õhtuhämaruses purskuvaid tulefontääne ja ametihoonetest lendavaid pabereid. Tõenäoliselt oli tegemist maailma kalleima ilutulestikuga, sest igaüks neist väidetavalt kahesajast tiibraketist maksis umbes miljon dollarit. 2,7 miljardit krooni oleks kolmandik Eesti Vabariigi sotsiaalkuludest.

Ideoloogiliselt oli tegemist ka iraaklaste vabadusvõitlusega, oma maa kaitsmisega invasiooni eest. Ameeriklased tõenäoliselt ei teadnud, et maailma esimene ülestähendus sõnast “vabadus” on just sellest piirkonnast, muidu ei oleks nad seda oma lipukirja võtnud. Ega kuulutanud neile Vabadussamba kinkinud prantslasi reeturiteks. Prantslased võisid olla sõja “valel” poole, aga nad tahavad olla rahu “õigel” poolel. Koos sakslaste ja venelastega loodavad nad saada oma osa Iraagi majanduskorjusest, millest lubatakse osakesi ka Eesti ettevõtjatele.
Ameeriklaste välispoliitikat võib pidada ekspansionistlikuks. Kõigis kolmes konfliktis – Kosovos, Afganistanis ja Iraagis – alustati rünnakut ilma ametliku sõjakuulutuse ja sellele järgnevate kohustuste täitmiseta. Aastaid hiljem on need piirkonnad veelgi ebastabiilsemad kui sõjakäigu alguses. Ameerika on saanud endale hulgaliselt uusi vaenlasi, saavutamata seejuures mõõdetavat edu. Ja mis kõige ohtlikum, nende majandus ei ilmuta endiselt taastumise märke ja president vajab uusi (välispoliitilisi) võite.
Kindlasti ei oleks president Bush sedavõrd innukas Ameerika sõdureid surma saatma, kui ta ise oleks sõjaväes käinud.
Foto: ameeriklaste purustatud Abrams tank Bagdadis

Artikkel ilmus 28. mai 2003 ajalehes Kesknädal
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=2779

Milline peaks olema skandaal, mis viiks [...]]]> Valimiseelsel ajal külastas Keskerakonna bürood ja kohtus erakonna peasekretäri Küllo Arjakasega Briti parlamendi alamkoja liige, väliseestlane Lembit Öpik(pildil). Viimati oli Öpik Keskerakonnal külas neli aastat tagasi, pidades toona siin ka põhjalikuma poliitseminari. Seekord piirdus ta pikema intervjuuga. (Vt ka eelmine Kesknädal, Lembit Öpik: Kahe-kolme partei süsteemini läheb aega 150 aastat)

Milline peaks olema skandaal, mis viiks poliitiku tagasiastumiseni?
Vähemalt korruptsioon, väljapressimine või altkäemaks. Midagi seoses rahaga. Või poliitiline korruptsioon – näiteks parlamendi liige varastab mõne tähtsa dokumendi.

Kas piisaks seosest mõne finantstehinguga, kus raha jääb lihtsalt kaduma?
Harilikult mitte. Peab olema otseselt näha, et poliitik on sellega isiklikult seotud. Näiteks teie Siim Kallase juhtumi puhul ei ole tema seotus 10 miljoni tehinguga põhjuseks tagasi astuda, sest siin ei paista korruptsiooni. Uudistele piisab, kuid tagasiastumise põhjus see ei ole. (V.K. märkus – Kallase pakkus näitena välja intervjueerija.)

Kui suur on rahva usaldus poliitikute vastu üldiselt? Eestis ulatub see vaid kümne protsendi piirimaile.
Meil on protsent on kõrgem, aga kindlasti alla 50. Küsimusele poliitikute usaldusväärsusest vastatakse pigem eitavalt. Aga kui täpsustad usaldust parlamendi kohaliku liikme vastu, siis ta vastab jaatavalt. Valijad usaldavad üksikuid poliitikuid, üldiselt aga kahtlustavad kui elukutset. Võidakse näha rahvasaadiku positiivset tegevust, kuid usaldus ei süvene, sest me kogu aeg sõimame üksteist.
Minu juhtmõte on positive campaigning, st positiivne kampaania. Kui teeme negatiivset kampaaniat üksteist mustates, kaotame kõik.

Millise mulje jätsid Tallinna valimisreklaamid?
Reklaame on palju rohkem kui kunagi Inglismaal. Mina ei mäleta sedavõrd suurt reklaamihulka mõnelt meie valimiselt.

Kas valimisreklaamide maht on teil piiratud?
Kampaania on piiratud konkreetse arvu miljonite naeladega, mis jagatakse ringkondade vahel. Enamasti on tegemist annetustega. Annetuse suurus ei ole praegu veel limiteeritud, kuid varsti on seda korruptsiooniohu pärast oodata. Tekib ju küsimus firma motiivides annetada sadu tuhandeid või miljoneid mõnele erakonnale! Võibolla on tegemist poliitika ostmisega?

Kui mõni huvigrupp annaks erakonnale miljonilise laenu, siis kas seda vaadatakse kui laenu või kui toetust?
Nii on juhtunud, ka minu parteis. On raske öelda, kas see mõjutab partei poliitikat otseselt. Küsimus on huvitav, sest lõpuks tuleb meil otsustada, kuidas teha poliitikat kogu Euroopas. Kas erakondi peaksid finantseerima eraannetused või riik? Suur küsimus! Arengusuund pole veel selge.

Kas kandidaadi isiklikus kampaanias kehtib rahakulu piirang?
Iga kandidaat võib kulutada 12 000 eurot oma ringkonnas. Kui ületad, saad valimistel disklahvi ja sind võetakse maha.

Kas Teie kui alamkoja saadik esindate oma erakonda või valijaid?
Alati erakonda. Oma partei positsiooni või programmi. Aga isegi kui ma tean, et mõni valija ei ole minu poolt hääletanud, aga tuleb abi küsima, siis ma ei keeldu aitamast. Ma ei ole parlamendis mitte partei, vaid ringkonna saadik. Mul on oma ringkonnas kohustused igaühe, mitte ainult poolthääletanute ees.

Meenutage mõnd Inglise viimast suuremat poliitilist skandaali?
Umbes 15 aastat tagasi valetas konservatiivide partei peasekretär Archer kohtus. Selle eest pandi ta nüüd hiljuti vangi. Kui inimene teeb kogemata vea, ei ole asi nii hull ja üldsus andestab. Aga kui tegu on selgelt tahtlik, siis läheb raskeks.

Oletame, et teid ähvardab poliitiline skandaal mingi vana eetilise probleemi ilmsikstuleku tagajärjel. Kuidas käituksite? Ütleksite, et ei mäleta või räägiksite puhtsüdamlikult ära?
Ma pigem ei teekski midagi kahtlast. Poliitik olgu parem aus algusest peale, isegi kui see ei ole populaarne. Kui keegi midagi vaidlustab, võib öelda, et tegemist oli isikliku seisukohaga. Isegi sellest on küllalt, kui öelda, et ma poleks pidanud nii tegema ja vabandan. Kõige hullem, kui keegi hakkab kohtus valetama.

Poliitiku tabamine valetamiselt on seega suurim patt?
Inimene on inimene. Tema iseloom parlamendis ei ole teistsugune kui avalikus elus. On tähtis, et poliitikud ei püüaks mängida ingleid, vaid jääksid tavalisteks inimesteks.
Mina ise heameelega teisi parteisid ei arvusta, sest ei või iialgi teada, mida sinu üks või teine parteikaaslane on teinud. Tähtis on inimese selge poliitiline vaade, isegi kui ta ise ei ole täiuslik.

Kas Briti meedia on oma toetuse poliitiliselt määratlenud?
Televisioon ja raadio on üpris neutraalsed, aga ajalehed on selgelt ühel või teisel poolel. Igal parteil on oma häälekandja ning nad julgevad seda välja öelda ja partei poliitikat toetada. Selget kallutatust ei panda pahaks, sest igaüks Suurbritannias teab, et see nii on.

Kas teil on olnud euroliidu rahvahääletusi?
Veel mitte, aga minu partei tahab korraldada. Leiborid lubavad referendumit, kuid mitte niipea. Konservatiivid ei ole vastu, aga igaks juhuks nad küsitlust ei taha.

Mida te kardate? Iirimaa ju on liidus.
Mina arvan, et euroliit on hea mõte. Mõistlik majanduse poolest ja Inglismaale on ka praktilist kasu. On lausa kahjulik, et me ei ole euroliidus, sest investeeringud lähevad meist mööda Saksa- ja Prantsusmaale. Lõpuks peame astuma nagunii. Mida kauem ootame, seda vähem kasu saame. Teised tõmbavad kasumi enne ära.

Milline on inglaste meelsus Euroopa Liidu suhtes?
Umbes pooled toetavad. Osa ei tea täpselt, mida ühinemine tähendab, ja on skeptilised. Tõsist arutelu ei ole peetud.

Kas erakondade või poliitikute võitluses leidub taunitavaid vahendeid?
Kindlasti on halb poliitiku perekonna kiskumine poliitilisse võitlusse. On kindel reegel – ütle mida tahad teise poliitiku, aga mitte tema pere kohta. Kui seda ikkagi tehakse, toob see kahju eelkõige algatajale. Mõnikord seda juhtub. Eriti tihti Ameerikas, kas või Bill Clintoni ja tema ovaalkabineti juhtumid.

Tänu millistele isikuomadustele on poliitik lääne mõistes edukas?
Visioon on tähtis, samuti empaatiavõime. Et inimene tunnetaks laiema üldsuse muresid ja oskaks neid tähtsustada.

Kas teil on samuti raskusi elanikkonna vananemise ja pensionisüsteemiga? Kuidas lahendate?
On suured pensioniprobleemid, aga ilma vastuseta! Meil ei ole veel lahendust. On õieti suur, suur kriis. Riigil ei ole raha pensionite maksmiseks. Praegu kehtivad nii riiklik kui ka erasüsteem pensionide kogumiseks. Algamas on debatt sellel teemal. Parteid peaksid kriisi lahendamiseks töötama koos.

Kuidas näeb välja Inglise maksusüsteem?
Peamine maksumäär on 23%. Kui inimene saab aastas üle 40 000 naela, on maksuprotsent üle neljakümne. Nullprotsendiline maks on esimesele 5000-6000 naelale.

Mis oli viimaste valimiste läbiv teema? Meie Riigikogu valimisi nimetati näiteks tulumaksu referendumiks.
Maksud on alati tähtsad. Aga olulised on ka tervishoiu- ja haridussüsteem. Hetkel on tähelepanu all loomulikult Iraak. Kardetakse sõja negatiivseid mõjusid.

Kas võib karta majanduskriisi? Saksamaa teatavasti kurdab majanduskasvu puudumist.
Inglise majandusel on praegu küll head väljavaated. Majanduses läheb soodsalt ja seisakuohtu ei ole.

Kas läheb sõjaks?
30 päeva jooksul vaevalt, aga 3-6 kuu jooksul ehk küll. Ameerika tahab väga sõda, Bush üritab Saddamist lahti saada. Mind paneb muretsema Tony Blairi soov olla Ameerika suur liitlane. Osaledes koos kahe miljoni britiga rahumarsil Londonis nägime, kui tugev ja ühine on tunne sõja vastu. Kui Suurbritannia läheb sõtta, siis minu arvates Blair ja leiborite partei kannatab.

Kuidas teile tundub – kas oleme loonud uusi tehnoloogiaid selleks, et inimkonna elu paraneks, või kasutame uusi teadmisi veelgi tapvamate relvade loomiseks?
Pikemas perspektiivis muutub maailm rahumeelsemaks. Lokaalselt võivad asjad 10 aasta jooksul hoopis halvemaks minna. Aga ma olen optimist! Saja aasta pärast on maailm kindlasti palju parem koht, isegi kui meid ei ole, et seda näha. Kui mul ei oleks positiivset usku inimkonda, ei oleks mul põhjust olla parlamendi liige.

Intervjuu ja fotod

Ilmus ajalehes Kesknädal 5. märts 2003
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=2462

Maailma Kaubanduskeskuse (WTC) rünnakust võis näha TVs otsesaateid. Justkui juhuslikult olid miljonilinnas New Yorgis õige koha peal kaamerad sündmuste jäädvustamiseks, parajal [...]]]> 11. septembri saladused tänaseni lahendamata

Täna möödub aasta Ameerikas korraldatud terroristlikest rünnakutest. Meedia on vastanud enamikule WTC hävingut puudutavatele küsimustele. Kuid Pentagoni lennanud ja seal plahvatanud lennuki kohal hõljub endiselt salaloor. Kuhu kadusid 64 reisijat?

Maailma Kaubanduskeskuse (WTC) rünnakust võis näha TVs otsesaateid. Justkui juhuslikult olid miljonilinnas New Yorgis õige koha peal kaamerad sündmuste jäädvustamiseks, parajal kaugusel ja õige nurgaga. Märksa vähem anti infot Pentagoni ründamisest ja mingisugusest Pennsylvanias alla kukkunud kaaperdatud reisilennukist.

Täna ja täpselt 61 aastat tagasi

11. septembril 1941. aastal alustati USA Kaitseministeeriumi peakorteri ehk Pentagoni ehitamist. Juhuslik võis olla selle ründamise aeg 60. tähtpäeval eelmisel aastal, kuid mitte turvameetmete puudulikus. Kas tuhandete tsiviil- ja sõjandusradarite hulgas polnud ühtegi, mis jälgiks Washingtoni piirkonna julgeolekut? Kuigi seal asusid kaitseministeerium, parlamendi ülem- ja alamkoda, valitsus? Külma sõja ajal poleks üksi jälgimissüsteem jätnud märkamata Pentagonile lähenevat lennukit.
Esimesed uudised plahvatusest Pentagonis tulid 9.45 ameerika aja järgi ehk 14.45. Räägiti plahvatusest hoone juures, kuid ei midagi lennukist. Kohapeal olnud AP infoagentuuri reporteri esimene info kõneles hoopis autopommist. Õhtul kell 21 teatas Kuku raadio USA valitsuse poolt ka Riia Novosti agentuuris levitatud pommiuudise ümberlükkamisest. Siiani on vastamata aga peamine küsimus: mis sai lennuki rusudest?
Esimesed telepildid ja fotod näitasid tulekahju hoones. Kindlasti ei olnud hoones märgatavat auku, suitsu immitses akendest. Samuti ei varisenud Pentagon kohe kokku, see toimus alles hilisemate kustutustööde ajal. Oletades, et hoonesse tunginud lennukikere auk kaeti varisenud hoonega, jääb ikkagi küsimus lennuki tiibadest. Arvestades maja kõrguseks 21,3 meetrit ja kokku varisenud osa sellega võrreldavaks, siis kas keegi näeb fotol jälgi 38 meetrini ulatuvatest tiibadest?

Kuhu kadusid lennuki rusud?

Kas te kujutate ette 100tonnise lennuki rusude haihtumist? Raske? Aga just seda väidab Pentagon: lennukist ei jäänud midagi alles, leiti ainult väikeseid metallitükke. WTC hoonesse lennanud Boeingute kõik neli musta kasti suudeti 1,5 miljoni tonni rusude hulgast üles leida, kuid lend 77 omi mitte. Omastele võis olla kergenduseks pääseda põlenud ohvrite tuvastamisest.
Ometigi võttis omanikfirmal American Airlinesil tervelt kaks ööpäeva, kinnitamaks ühe reisija Gretta Van Sustereni viibimist lennul 77 ja mitte mõnes WTC-d tabanud lennukis, nagu esialgu väideti.
Pentagoni lennuõnnetus nõudis pilootidelt perfektset maandumisoskust. Teistes lennukites olnud kaaperdajad võtsid lennutunde ainult laineri juhtimiseks, aga mitte kunagi õhkutõusuks või maandumiseks. Boeing 757 mass on sõltuvalt pagasist ja kütusest natuke üle 100 tonni. Pentagoni hooned on viiekorruselised ja 21,3 meetrit kõrged. Ainuüksi lennuki kere läbimõõt on 7, kere pikkus 54 ja tiibade ulatus 38 meetrit. Võttes lisaks arvesse maandumiseelse kiiruse 245 kilomeetrit tunnis, on sooritatav ülesanne hoone tabamiseks võrreldav lennukikandjale maandumise täpsusega. Tavatingimustes vajab reisilennuk 1,4 kilomeetri pikkust tuledega lennurada ja juhtimistorni koordinaate!
Tõenäoliselt ei saa me lähiajal teada lend 77 pardal olnud 64 inimese tegelikku saatust. Nad on lihtsalt osa esialgu arvatud kümnetest tuhandetest 11. septembri ohvritest. Nagu täna teame, oli ohvreid 2804. Iga minut viibib üle maailma lennukites umbes 8000 inimest. Iga kuu sureb Iraagis USA poolt Saddamile kehtestatud sanktsioonide kaasmõjuna 7200 last. Ja Iraak on vaieldamatult Bushi administratsiooni järgmine rünnakuobjekt Afganistani järel. USA majanduskriis vajab leevendamist ja seda tehakse välispoliitilise (nafta)kriisiga nagu Bush seenior aastal 1990. Ka siis oli Ameerika majandus sarnases seisakus ja väljus sellest pärast naftahinna märgatavat tõusu.
Suur pilt internetis

Avaldatud ajaleht Kesknädal 11. september 2002

http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=1855

Märkus: link ei tööta ja tuleb otsida artikli juures olnud foto