Esimene välisrünnak e-valimiste vastu, kahjuks läbi minu
Pean vajalikuks selle sissekande alguses rõhutada, et see puudutab mind isiklikult, sest tunnen ennast halvasti ja pahasena. Kui mullu septembris e-valimiste koolitustel osaledes pinnisin Tarvi Martensit toimingute videote nägemise kohta, siis ei olnud mul aimugi, et mingi grupp ameeriklasi kasutab seda Eesti ründamiseks laskemoonana. Ometigi nii on läinud, sest esimest korda avalikuks tehtud Youtube videote alusel on ameeriklased teinud absurdseid järeldusi.
Nad ei olnud süsteemi häälestuse juures kohal ei oktoobris ega nüüd maikuus. Nii ongi juhtunud, et nad näevad paroolide kadumise riski seal, kus seda ei olnud. Nimelt on Eesti süsteem 2 tasandile ehk esiteks on vaja teada parooli ja teiseks on vaja selle juurde käivat kiipkaarti (ID-kaarti). Kolmandaks on vaja, et sobiks aeg ja koht nende kahe kasutamiseks.
Näiteks on Jason Kitcat, Harri Hursti, Alex Halderman ja teised avaldanud lehel foto minu käest ja ID-kaardist ning kirjutanud juurde teksti: “Töötajad paljastavad oma salajased PIN-koodid. Valimiste süsteemi testiv töötaja sisestab oma salajase rahvusliku ID kaardi PIN-i täielikult kaamera nähes.”
Ma olin seal vaatleja, kellel polnud mingit puutumust valimiste süsteemiga peale selle proovihääletusel valimisrakenduse kasutamise. Nagu kirjutasin varem, siis PIN-kood ei ole turvaauk, sest juurde on vaja sellega koos käivat kiipkaarti. Minuteada ei ole siiani suudetud kiipkaarti kloonida ehk selle väärkasutamise võimalus on olematu tõenäosusega.
Eelmisel aastal olid nad Eestis Tallinna Linnavalitsuse kinnimakstud reisil aga nüüd on nad leidnud endale uue leivaisa, kes maksab. Kirjutavad selle kohta: “This material is based upon work supported by the U.S. National Science Foundation under Grant No. CNS-1255153 and by the National Science Foundation Graduate Research Fellowship under Grant No. DGE-1256260.” Ehk siis nende soperdis Youtube videote vaatamisest ja avalikustatud koodist on saanud 2 stipendiumit nr CNS-1255153 ja DGE-1256260.
Sellise tasemega kriitikud, nagu olid Paavo Pihelgas, Barbara Simons, Jason Kitcat, Harri Hursti, Alex Halderman ja lõpuks süüdimatu arvutivaras Meelis Kaldalu, diskrediteerivad igasugust arutelu e-valimiste teemal. Mina olen ebameeldivas positsioonis, kus süsteemi ei usalda vaatlemise käigus saadud info alusel aga samas ei taha kuidagi ka olla eelnevas lauses nimetatutega ühel poolel.