Virgo Kruve koduleht

Vikerraadios domineerivad IRL ja Reformierakond

Virgo Kruve — Wed, 03 Mar 2010 08:05:22 +0000

Suurima kuulatavusega ja maksumaksja rahastatud Vikerraadio andis jaanuaris poliittaustaga inimeste eetriajast 61,2% valitsusliidu esindajatele. Isamaa ja Res Publica Liit (IRL) sai 36,7% (2 tundi 56,23 minutit) ja Reformierakond (REF) 24,5% (1 tund 57,58 minutit). Opositsioonile jagus kolmandik: Keskerakond (KESK) 18,7% (1 tund 30,02 minutit), sotsiaaldemokraadid (SDE) 11,1% (53,22 minutit). Kui arvestada juurde ministrite monoloogidega „Reporteritunnid”, siis sai IRL 37,5% ja REF 36,5% kogu ajast ehk valitsuse sõnumitele läks 74%.

3. veebruari Kesknädal avaldas andmed „Terevisiooni” kallutatuse kohta: IRL 2 tundi ja 3,22 minutit ehk 47% ja REF 1 tund 14,30minutit ehk 30,6% poliitilise taustaga esinejate ajast; KESK 2,4 %.

Mõnevõrra parem oli olukord Vikerraadio esinejatega, aga ka siin valivad teemasid valitsusliidu parteid.

Möödunud aastal läks kolmele valitsuse erakonnale 76% ajast, aasta hiljem on samadel kellaaegadel valitsuse osa 61,2%, aga lisandunud on igal kolmapäeval eetris olevad ministrite temaatilised saated, mida aasta tagasi ei olnud (vt 18.02.2009 Kesknädal „Vikerraadio kui valitsuse propagandapasun”).

Samuti on uus päevaplussi või -miinuse valimine ja läbinähtava tagamaaga päevaküsimuse esitamine (need käsitlevad kas ilma või peegeldavad valitsuse agendat).

Uudiste- ja teemasaated

Arvestuse aluseks sai võetud uudistesaadete ja temaatiliste saadete välisel ajal 4. jaanuarist kuni 29. jaanuarini 2010 tööpäeviti kell 7:30 kuni 7:59; kell 9:00 kuni 9:30; kell 12:00 kuni 14:00 ja 16:00 kuni 17:00 eetris olnud saated.

Poliitilise kuuluvusega esinejate jaotus oli järgmine: IRL 2 tundi 56,23 minutit (36,7%), REF 1 tund 57,58 minutit (24,5%), KESK 1 tund 30,02 minutit (18,7%), SDE 53,22 minutit (11,1%), Iseseisvuspartei 26,29 minutit (5,5%), Rahvaliit (RL) ning Libertas Eesti (võrdselt 1,7%). Seejuures sai kogu Iseseisvuspartei aja endale Kivisildnik. RL ja Libertas täielikult ning SDE ja KESK valdavalt olid esindatud oma vähetuntud liikmetega ega esinenud sisepoliitilistel teemadel – neile jäid ajalugu, välispoliitika, sõiduõpetus, haridus jne.

Seevastu valitsust esindasid ja praegust olukorda riigis õigustasid ministrid Hanno Pevkur terve tunniga, Andrus Ansip 54 minutiga, Juhan Parts 50 minutiga, Helir-Valdor Seeder 43 minutiga, Jürgen Ligi 42 minutiga, Tõnis Lukas 24 minutiga, Urmas Paet 23 minutiga.

Teistest tuntud poliitikutest said sõna Urmas Reinsalu ja Margus Tsahkna (16,44 – IRL-i esimehe valimised), Kristen Michal (10,44), Tunne Kelam (10,07), Marko Pomerants (7,46 – kriisiõppus), Ken-Marti Vaher (9,40 – võlakaitse seadus), minister Jaanus Tamkivi (3,25 – kampaania „Teeme ära 2008″ prügi endiselt Raadi lennuväljal).

Opositsioonile jäi: Sven Mikser (14,22 – Jeemeni olukord), Enn Eesmaa (11,34 – Leedu olukord), Jaanus Mutli (17,21 – projekti Kultuuripealinn 2011 vastu suunatud kriitika tõrjumine), Aadu Must (12,59 – Tartu ülikool tsaariajal ja K. E. von Baer kui Vene luure looja), Lauri Leesi (8,46 – valitsuses kehtestatud uute õppekavade vastu), Heido Vitsur (8,48 – Rail Baltica projekt), Johannes Pirita (15,12 – õiged sõiduvõtted libedal teel).

Asendusteemad

Omamoodi põnevad olid asendusteemad: Kristen Michal (REF; 10,40 – kohalike valimiste ja Riigikogu valimiste ühendamine), Kalmer Lain (REF; 4,16 – Jõgeva linnapea, külmarekordi tähistamisest), Eero Elenurm (IRL; 8,42 – elektriautode propageerimine), Tiit Kolk (IRL; 11,19 – seisukohad elektrituru avamise vastu; saatejuht Lauri Hussar nimetas teda MTÜ Elektrienergia Suurtarbijate Liit esindajaks, aga ﾄriregister tegi eitava otsuse selle kandmise kohta 28.10.2009), Elmar Trink (REF; 40,00 – Pärnu näitleja ja muuseumitöötaja), Priidu Pärna (IRL; 48,09 – juriidilised nõuanded „Päevatee” saates).

ERR teatas oma 18. veebruari uudisega, et jaanuaris mainiti trüki- ja veebiajakirjanduses kõige enam Keskerakonda (27%). IRL sai kajastusi 24% ja Reformierakond 23%. Seejuures ei kajastunud monitooringufirmalt Meedius tellitud uuringus ERR-i enda raadio- ja telesaated. Tean pärast „Terevisiooni” vaatamist ja Vikerraadio kuulamist, et ERR-il on väga raske leida uuringut oma kallutatuse peitmiseks; sellepärast nad tellivadki neid teiste kohta.

Kogu tabel kuupäevade, aegade ja ajalise kestvusega läheb 3. märtsi 2010 Kesknädala kodulehele. Samuti „Reporteritunni” ja päevaplussi või -miinuse ning esitatud küsimuste info, et igaüks saaks hinnata nende teemade olulisust ja neile eraldatud aja sihipärast kasutamist.

Lõpuks ettepanek: Eestis tuleb avalik-õiguslik ringhääling viia üle loamaksule ja lahutada riigieelarvest, sest praegune rahastus võimendab parempoolsete parteide sõnumeid valijatele ja jätab opositsiooni varju või tegelema ebaoluliste teemadega.

(Statistika esitatud kujul: kuupäev, algusaeg, kestvus minutites, erakond, esineja nimi ja teema.)

Artikli statistika arvestas ainult erakondliku tähisega esinejaid (REF, IRL, KESK, SDE, RL, Iseseisvuspartei, Libertas).

4.1 16:09 12,51 REF Hanno Pevkur, sotsiaalminister – eelarve kärped, seagripp.

4.1 16:25 18,16 IRL Priidu Pärna, notar, Eesti Juristide Liidu president – juriidilised nõuanded.

5.1 07:37 7,25 SDE Edith Sepp – TLﾜ talveülikool.

5.1 12:25 3,49 KESK Kai Kimmel, Apteekrite Liidu juht – digiretsepti rakendumise teemaline kommentaar. Haigekassa soodustusega 3000 ravimit on eristamatud 21 tuhande registreeritu hulgast. Koolitus on puudulik.

5.1 16:40 8,19 REF Urmas Paet, välisminister – maali „Kana pesal” ärakinkimine Moskva saatkonnast.

6.1 09:18 5,28 IRL Hillar Sein, Ugala juht – teatri sünnipäeva tähistamisest.

6.1 12:19 13,28 IRL Riina Vändre – kodutute olukorrast Tallinnas pärast 4 hukkunuga tulekahju.

6.1 13:16 17,21 KESK Jaanus Mutli – järgmise aasta kultuuripealinna projektist ja selle eelarveprobleemid; kultuuriminister Jänese väitel pole rahastamise kohta lepinguid sõlmitudki.

7.1 09:19 7,31 IRL Aivar Trallmann – korraldab Viljandis festival-laagrit “Koolijazz=Jazzikool”.

7.1 12:34 7,19 Iseseisvuspartei Sven Sildnik – Kivisildniku kommentaar, horoskoopide pilamine.

7.1 13:36 07:45 Ahti Kõo (hiljuti Pärnu volikogu esimees) – kriitika Pärnu taastusravila „Estonia” juhi Vello Järvesalu tagasikutsumise ja üle 600 tuhande kroonise kompensatsiooni maksmise kohta. Kõo lahkus Reformierakonnast 1. jaanuarist 2010.

7.1 12:44 14,22 SDE Sven Mikser, Riigikogu liige – Jeemeni olukorrast seoses Detroiti suundunud lennuki õhkimise katsega.

11.1 12:19 13,14 IRL Tõnis Lukas, haridusminister – uute õppekavade valitsusse arutamise jõudmisest.

11.1 13:20 12,59 KESK Aadu Must, poliitik ja ajaloolane. Teema: Karl Ernst von Baer ja tema võimalik osalus Vene tsaaririigi luurele aluse panemisel.

11.1 16:11 11,25 IRL Priidu Pärna, notar – lugejaküsimus testamendi koostamisest ja mitme pärijaga kinnisvara pärandamine.

11.1 16:27 22,58 REF Elmar Trink, Pärnu näitleja ja muuseumitöötaja elukäigud. Loo lõpus esitab laulu „Rikas ja vaene”.

12.1 07:36 8,25 RL Selma Teesalu, füsioloog ja toitumisteadlane – kevadväsimuse ennetamine.

12.1 13:23 15,07 REF Andres Jaadla Eesti Korteriühistute Liidust – võlgade tõttu kortermajades kütte väljalülitamise probleem.

13.1 07:36 5,45 IRL Tauno Asuja, Tallinna Puuetega Inimeste Koja tegevjuht – koolitus Tallinnas selliste laste vanematele.

13.1 12:20 3,28 KESK Raivo Uukkivi, Rae vallavanem – temale esitatud umbusaldusavaldus koalitsiooni kuuluvalt Reformierakonnalt. ﾜle 5-aastase koostöö lõpetamisele eelnes ETV „Pealtnägijas” näidatud Märt Vooglaidi vintsutamine niitmata muruplatsi pärast.

13.1 12:26 3,12 REF Veigo Gutmann, Rae valla reformierakondlane – selgitab erimeelsusi eelarve koostamisel ja vahendite kasutamisel, mis vaid 3 kuud pärast valimisi panid võimuliitu lõhkuma.

13.1 12:45 10,07 IRL Tunne Kelam, Euroopa Parlamendi saadik – Euroopa Komisjoni uute volinike kuulamisest.

13.1 13:10 9,06 REF Urmas Paet, välisminister – visiidil Lõuna-Koreas ja mida on seal näinud. Pakutud toidud pidid olema euroopalikud, aga vürtsikad.

14.1 12:20 11,38 SDE Ivar Tallo – internetis artiklite kommenteerimise kitsenemise temaatika EPL-i näitel.

14.1 12:35 6,31 Iseseisvuspartei Sven Sildnik – Kivisildniku kommentaar, Ain Spepiku väljaütlemiste pilkamine.

14.1 13:12 08:23 Indrek Tarand – eurovolinik Siim Kallase kuulamised Euroopa Parlamendis.

15.1 07:37 8,46 KESK Lauri Leesi – eelmisel päeval valitsuses vastu võetud õppekavade kehtestamisest. Argumenteeris nende vastu ka „Foorumi” saates.

15.1 09:18 8,48 KESK Heido Vitsur – Arengufondi eksperdina pidi kommenteerima Siim Kallase ütlusi Rail Baltica kohta.

15.1 12:23 11,19 IRL Tõnis Lukas, haridusminister – selgitab õppekavade kinnitamist Riigikogust mööda minnes valitsuse määrusena.

15.1 16:34 15,12 KESK Johannes Pirita – räägib õigetest sõiduvõtetest libedal teel.

18.1 12:25 3,25 REF Jaanus Tamkivi, keskkonnaminister – kommenteerib Eestimaa Looduse Fondi kriitikat koristuskampaania„Teeme ﾄra 2008″ prügi sorteerimisega hätta jäänud Utileek Lõuna Oﾜ pihta ja räägib Raadi lennuväljale kogutud jäätmetest. (Tegemist oli vastulausega eelmisele esinejale.)

18.1 13:44 4,16 REF Kalmer Lain, Jõgeva linnapea ja Eesti külmarekordi teemalise MTﾜ juht.

19.1 16:06 9,52 IRL Priidu Pärna, jurist – ilma projektita ehitatud hoonete lammutamisest.

19.1 16:30 11,02 REF Elmar Trink, Pärnu näitleja ja muuseumitöötaja elukäigud, 2. osa.

19.1 07:37 6,30 IRL Anna Levandi – uisutamise EM-i korraldamisest Tallinnas.

19.1 09:20 6,33 REF Hannes Maasel, Hiiumaa maavanem – mere veetaseme langusest tingitud probleemid.

19.1 16:09 10,44 REF Kristen Michal, Reformierakonna peasekretär – selgitab kohalike valimiste ja Riigikogu valimiste samale päevale viimise mõtet. 8 päeva hiljem oli sellest juba loobunud ja asja unustanud.

20.1 12:22 10,19 IRL Tiit Kolk, Elektrienergia Suurtarbijate Liidu nimelise ühingu juht, kritiseerib Reformierakonna kava elektrituru avamise kohta. (Tegelikult on Äriregistris sellise ühingu registreerimise kohta eitav otsus 28.10.2009 – seda ühingut ei eksisteeri.) Teemaks oli ka olukord Repo Vabrikute,s kus ta praegu töötab. Intervjueeris Lauri Hussar.

21.1 07:36 8,42 IRL Eero Elenurm, MTﾜ Elektromobiilne Eesti (asutatud okt 2009) – elektriautode kasutamise propageerimine. Eelmisel päeval oli olnud selleteemaline infopäev. Toodi võrdlus Ene Ergma mõtetega Eestist kui kosmoseriigist.

21.1 12:21 8,08 KESK Riho Rõõmus sai Lauluväljaku juhina SA Kultuuripealinn 2011 nõukogu liikmeks ja selgitas seda. Kuulajatele esitati küsimus „Kas sihtasutuse Kultuuripealinn 2011 nõukogu peaks koosnema poliitiliselt sõltumatutest inimestest (jah/ei)?”.

21.1 12:30 04:45 SDE Barbi Pilvre peab samuti õigustama, et kultuuripealinna SA nõukogusse ei nimetatud erakondliku kuuluvuseta inimesi.

21.1 12:36 6,50 Iseseisvuspartei Sven Sildnik – Kivisildniku kommentaar anonüümsete internetikommentaaride teemal.

21.1 13:34 7,44 SDE Arne Kivistik – Nõvale kaitseväe laskmisala planeerimise vastu.

22.1 12:21 3,38 REF Jaan Saar, EMHI direktor – selgitab külma ja tuulekiiruse koosmõjusid.

22.1 12:45 11,34 KESK Enn Eesmaa, Riigikogu väliskomisjoni aseesimees – olukorrast Leedus, kus välisministrit umbusaldatakse.

22.1 13:21 18:25 Rainer Nõlvak ja Tiina Urm (oli Res Publicas) – „Teeme ﾄra” 1. mai talgutest, millel ei ole seekord üht läbivat teemat.

22.1 13:43 01:51 Toomas Kivimägi, Pärnu linnapea – räägib Pärnus ettevõetavatest kärbetest. Selle ja järgnevad intervjuud tegi Toomas Šalda.

22.1 13:45 1,30 IRL Annely Akkermann, Pärnu abilinnapea – räägib ametnike ja haridusasutuste palkade langusest.

22.1 13:47 1,49 REF Jane Mets, Pärnu abilinnapea – eelarve kärbetest.

22.1 13:49 1,57 KESK Mart Viisitamm – Pärnus väikeste palkade täiendavat kärpimist ei toeta, pakub lahendusena tulude ülevaatamist.

25.1 13:22 16,44 IRL Urmas Reinsalu Riigikogust ja Margus Tsahkna peasekretärina – IRL-i pühapäeval tulevast suurkogust. Lauri Hussar oli vastandanud partei kaks eraldi leeri.

25.1 13:46 2,51 IRL Jaak Pihlak, Viljandi volikogu liige – iseseisvuspäeva tähistamisest.

25.1 13:49 1,42 REF Kalle Jents, Viljandi linnapea – selgitab iseseisvuspäeva tähistamist kahel päeval.

25.1 16:11 9,16 IRL Priidu Pärna, notar – välismaalt saadava päranduse teemal.

26.1 12:44 12,53 SDE Hannes Hanso, Eesti diplomaat Hiinas – Google’i otsisõnad ja Hiina valitsuse tsensuur.

27.1 16:10 09:41 Rein Toomla räägib Reformierakonna värskest teatest toetada Toomas Hendrik Ilvese jätkamist presidendina 2011. valimistel.

28.1 12:21 7,46 IRL Marko Pomerants, siseminister – annab ülevaate kriisiõppusest, kus tugev lumesadu ja tuul on katkestanud praamiühenduse saartega ning elektriga varustamise ning külma on rohkem kui 20 kraadi.

28.1 12:37 6,29 Iseseisvuspartei Sven Sildnik – Kivisildnik meedia kvaliteedist Ajalehtede Liidu vastava seminari järel.

28.1 13:14 5,56 REF Urmas Paet, välisminister – Afganistani julgeoleku teemalisel konverentsil Londonis.

28.1 13:44 8,14 Libertas Eesti Enn Kaup – ilmastiku ja kliima küsimused, Antarktika ja polaaruuringud, kliimauuringute keskuse rajamine.

29.1 16:13 9,40 IRL Ken-Marti Vaher – eelnõust pankadele võlgu jäänud inimeste kodude sundmüüki minemise viivitamise kohta (nn võlakaitse seadus).

Kokku oli jaanuaris poliitilise taustaga esinejate intervjuusid 8 tundi ja 13 minutit, sellest:

Isamaa ja Res Publica Liit 2 tundi 56,23 minutit (36,7%), Reformierakond 1 tund 57,58 minutit (24,5%), Keskerakond 1 tund 30,02 minutit (18,7%), Sotsiaaldemokraatlik Erakond 53,22 minutit(11,1%), Iseseisvuspartei 26,29 minutit (5,5%), Rahvaliit ja Libertas Eesti (võrdselt 1,7%).

Vikerraadio „Reporteritunni” (kell 14.05 kuni 15.00 ja kordus 19.05) teemad ja esinejad. Artikli statistikas arvestati ainult ühe poliitilise esinejaga saadete aegu. Samuti „Uudis+” päeva miinus või pluss ja temaatiline küsimus (kell 15.15 kuni 16.00).

(Esitatud kujul: kuupäev, aeg, kestvus minutites, erakond, esineja nimi ja teema.)

4.1 14:06 46,18 „Reporteritund” aastavahetuse telesaadetest: Raul Rebane, Aigi Viira ja Mart Juur.

4.1 Päeva Pluss – ERR-i usalduse jõudmine 72 protsendini. Küsitlus: aastavahetuse telesaadete kohta.

5.1 14:05 33,22 „Reporteritund” – Neeme Raud USA lõppenud raskest kümnendist, käsilolevad Afganistani ja Iraagi sõjad, tervishoiureform.

5.1 Päeva Miinus -kütuseaktsiisi tõusu tõttu lõpphinna tõus 50 senti. Küsitlus: lumega toimetulekust.

6.1 14:05 48,39 REF Hanno Pevkur, sotsiaalminister „Reporteritunnis” – gripivaktsiinist.

6.1 Päeva Pluss: seagripi vastu vaktsineeritavate ringi laienemine. Küsitlus: kas tunnete kodututele kaasa ja olete valmis neid aitama?

7.1 14:04 47,23 Siim Kiisler, regionaalminister (IRL), Airi Mikli Riigikontrollist, Maaomavalitsuste liidu juhatuse liige ja Kose vallavanem Vello Jõgisoo (REF). Teema: kohaliku omavalitsuse korruptsiooniohud. Lauri Hussari „Reporteritund”.

7.1 Päeva Pluss: Maksu- ja Tolliameti andmetel laekus 100% maksutulust. Küsimus: Kas vaktsineerite ennast uue gripi vastu?

8.1 14:05 50,18 „Meediatund” – Tarmu Tammerk, Mart Raudsaar ja Barbi Pilvre: ajakirjanduse muutused, reklaamitulu vähenemine.

8.1 Päeva Pluss: Lõuna-Eestis kontrolliti 3000 majapidamist ja neis puudus suitsuandur 2,3 protsendil. Küsimus: Kas teil on hea perearst?

11.1 14:04 51,05 „Reporteritund” Arp Müller – suusatamisest, varustuse valikust, intervjuud.

11.1 Päeva Miinus: Lasnamäel Laagna teel 10 autoga õnnetus libeduse tõttu. Küsimus: Millist kooli lõpueksamit teeksite? (Ajendatud Tõnis Lukase õppekavade teemast.)

12.1 14:05 44,59 „Reporteritund” välispoliitika teemadel Harri Tiidoga.

12.1 Päeva Miinus: Eesti Pandipakendi vastu võitlevad IRL-i poliitikud Toomas Tõniste ja Erki Nool. Küsimus: Kas teie korteriühistus on probleeme võlglastega?

13.1 14:05 43,36 IRL Helir-Valdor Seeder, põllumajandusminister.

13.1 Päeva Miinus: jääpurikas lõhkus Tallinnas Tartu maanteel trammiõhu ja tekitas liiklusseisaku. Küsimus: Kas olete oma vara varguse vastu kindlustanud?

14.1 14:06 47,30 „Reporteritund” internetikommentaaride teemal: Aivar Reinap (Postimees), Urmo Soonvald (Delfi), Kaarel Tarand (Sirp), Kristjan Jõevere (EPL).

14.1 Päeva Pluss: USA pankurid palusid vabandust finantskriisini viinud riske võtnud käitumise pärast. Küsimus: Kas netis kommenteerija peab olema tuvastatav?

15.1 14:05 48,07 „Opositsiooni tund”: Valdur Lahtvee (Eestimaa Rohelised), Eiki Nestor (SDE), Jaak Aab (Keskerakond) ja Tarvo Sarmet (Rahvaliit). Saatejuht Uku Toom. Kliima soojenemine, Eesti üleminek eurole.

18.1 14:05 49,34 „Reporteritund” Arp Müller – kliima soojenemise vaidlusest: Raivo Vilu, Anto Raukas, Jaak Jaagus, Andres Tarand (SDE).

18.1 Päeva Miinus: katkenud ühendus Hiiumaaga. Küsimus: Kas inimtegevus mõjutab olulisel määral kliima soojenemist?

19.1 14:05 33,29 „Reporteritund” Kadri Kukk – Euroopa Komisjoni liikmete kuulamisest; Vilja Savisaar (KESK) ja Tunne Kelam (IRL).

19.1 Päeva Miinus: külmad ilmad on tõstnud küttepuude hinda ja tarneaega. Küsimus: Kas jälgite iluuisutamise EM-i?

20.1 14:05 42,20 REF Jürgen Ligi, rahandusminister.

20.1 Päeva Pluss: annetused Haitile ulatuvad juba üle poole miljoni. Küsimus: kuidas olete rahul toidukaupade kättesaadavusega (kauplusauto näited).

21.1 14:05 44,55 „Reporteritund” välisabi andmise teemal: Marina Kaljurand (Välisministeerium), Mati Raidma (Riigikogu liige, Reformierakond), Jevgeni Jutkevitš (Päästeameti välissuhete juht).

21.1 Päeva Pluss: Eesti tõenäoliselt täidab ühisraha kasutamiseks nõutavad eelarvekriteeriumid. Küsimus: Kas sihtasutuse Kultuuripealinn 2011 nõukogu peaks koosnema poliitiliselt sõltumatutest inimestest (jah/ei)?

22.1 14:05 48,45 „Reporteritund” uute õppekavade kiirustatud korras kehtestamisest: Toomas Kruusimägi (Tallinna Inglise Kolledž)t, Peeter Kreitzberg (Riigikogu, SDE) ja Tõnis Lukas (haridusminister, IRL).

22.1 Päeva Pluss: president Ilvese kõne ajakirjanduse teemalisel seminaril. Küsimus: Kas naudite pakaselist ilma?

25.1 14:05 46,57 „Reporteritund” Arp Müller – lugemisaasta ja raamatukogude olukord.

25.1 Päeva Pluss: iluuisutamise EM. Küsimus: Millisel moel olete püüdnud metsloomi ja linde üle talve aidata?

26.1 14:05 51,04 „Reporteritund” Gruusia teemal, ajendiks presidendi visii., Diplomaatide Kooli juht Ekke Nõmm ja suursaadik Tiit Matsulevitš.

26.1 Päeva Miinus: üle 60 päeva võlgu olevate laenude summa kasvas aastaga 15 miljardi kroonini ehk kahekordistus aasta jooksul. Küsimus: Kas internetis tsenseerimine oleks vajalik?

27.1 14:05 50,12 IRL Juhan Parts, majandusminister – peateemaks elektrituru avamine.

27.1 Päeva Pluss: palgatoetuse abil on töö saanud 233 inimest ja seda on poole rohkem kui möödunud aastal. Küsimus: Kas põlevkivist elektritootmine peab jätkuma?

28.1 14:05 44,19 „Reporteritund” sotsiaalsete töökohtade ja töötuse teemal: Meelis Paavel (SDE, Töötukassa), Sotsiaalministeeriumi asekantsler Egle Käärats, Tallinna Ettevõtlusameti juhataja Kairi Teniste.

28.1 Päeva Pluss: Rahandusministeerium prognoosib majanduse langust 0,1% ja tõusu järgmisest aastast ning Elektriraudtee sai eurotoetust uute rongide ostmiseks. Küsimus: milline avaliku sektori abinõu vähendab tööpuudust kõige tõhusamalt?

29.1 14:05 54,00 REF Peaminister Andrus Ansip: energiaturu avamine, eelarve, tööpuuduse küsimused, kohalike ja Riigikogu valimiste ühendamise idee.

29.1 Päeva Pluss: Eesti pakkus abi Soome rannikul jäässe kinni jäänud laeva vabastamiseks (jäämurdja „Tarmo”). Küsimus: Kas teie kodus on liiga jahe (jah/ei)?

Kokku oli jaanuaris poliitilisi „Reporteritunde” 3 tundi 58,07 minutit. Sellest Reformierakond 2 tundi 24,59 minutit (koos eelneva tabeliga on ajalise osakaalu protsent 36,5), IRL 1 tund 33,48 minutit (koos eelneva tabeliga 37,5%).

Artikkel ilmus 3.03.2010 ajalehes Kesknädal
http://www.kesknadal.ee/est/g2/uudised?id=14186

Terevisioon täidab IRL-i ja Reformi tellimust

Virgo Kruve — Wed, 03 Feb 2010 09:55:48 +0000

Eesti Rahvusringhääling (ERR) alustab juba varahommikul parteiliselt kallutatud saadete edastamist. Avaldame ülevaate 4.-29. jaanuarini Terevisioonis esinenud ja poliitiliselt ennast määratlenud külalistest.

Saatejuhid Katrin Viirpalu ja Urmas Vaino andsid 40 tunni jooksul erakondade liikmetele sõna järgmiselt:

IRL 2 tundi ja 3,22 minutit

Reformierakond 1 tund 13,9 minutit

SDE 36,47 minutit

Eestimaa Rohelised 8,03 minutit

Rahvaliit 7,37 minutit

Keskerakond 6,36 minutit.

4. jaanuar kell 8:16 reformierakondlane Jaan Saar, EMHI peadirektor, teema: Tallinna saabuvast suurest lumesajust (kestvus 4:49).

Kell 8:37 peab keskerakondlane Deniss Boroditš, Tallinna abilinnapea, vastama saatejuhtide küsimustele tänavate lumest puhastamise kohta (6:36).

Kell 8:47 on stuudios IRL-i kuuluv laulja Koit Toome rääkimas „Aasta hitt 2009″ auhinna saamisest ja selle video (6:47).

5. jaanuar 7:40 reformist Erik Puura, Tartu Ülikooli ettevõtlussuhete ja innovatsiooni juht koos rahvaliitlasest Vahur Valdnaga, kes Tartu Ülikooli ettevõtlussuhete koordinaator, (8:48).

Kell 8:17 reformierakondlasest ametnik Diana Beltadze, kes on 2011. aasta rahva- ja eluruumiloenduse projektijuht (6:46).

7. jaanuar 7:06 Andres Anvelt, SDE Tallinna piirkonna juht (8:47). Sama kordub kell 8:09 (8:37).

8. jaanuar 7:05 IRL-i Riigikogu liige Marko Mihkelson (10:45) ja kordus kell 8:08 (10:03).

11. jaanuar 7:05 IRL-i regionaalminister Siim-Valmar Kiisler (9:42) ja kordus kell 8:09 (9:02).

Kell 7:35 IRL-i liige ja Riigikogu esimees Ene Ergma (9:58).

Kell 8:47 poliitilisele saatele saabus sobiv lõpp, kui Pärt Tarvas Libertas Eesti erakonnast andis intervjuu ansambli C-Jam liikmena ja esitasid koos pala „Rockin All Over the World” (7:19).

12. jaanuar 7:05 IRL-i siseminister Marko Pomerants (10:28) ja kordus kell 8:07 (9:47).

Kell 7:53 lahkab parteitu ehitusinsener Paavo Pikand Tallinna jääpurikate küsimust (6:44).

Kell 8:17 on stuudios Riigikogu ainus merebioloog Mart Jüssi Eestimaa Roheliste erakonnast (8:03).

13. jaanuar 7:05 SDE liige Meelis Paavel, Töötukassa juht (10:08). Kordus kell 8:09 (9:55).

Kell 7:42 Reformist hasartmängusõltlaste ühingu juht Leonhard Puksa (6:55).

Kell 7:57 jätkab Katrin Viirpalu Tallinna tänavate äärde kuhjatud lume probleemi käsitlemist Maanteeameti töötajaga (Urve Sellenberg), sest lumi ulatuvat lastel üle pea (4:15).

14. jaanuar 7:43 reformierakondlane Silver Meikar esineb Riigikogu Ukraina parlamendirühma esimehena (08:02).

Kell 7:55 IRL-ist Martin Pärn, disainer ja üks SÄSI konkursi asutajaid (5:36).

Kell 8:47 Eestimaa Rohelistest on tulnud Martin Kikas ansambli Honey Power liikmena koos Rein Fuksiga ja esitavad pärast pala „Get Country” (7:58).

15. jaanuar 8:46 reformierakondlik otselülitus stuudiost Otepää MK etapi peakorraldaja Alar Arukuuse intervjueerimiseks (7:42).

18. jaanuar 7:05 Reformierakonna välisminister Urmas Paet (8:38), kordus kell 8:06 (8:07).

19. jaanuar 7:05 IRL-i põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder (10:10), kordus 8:10 (9:28).

Kell 8:47 IRL-i Riigikogu liige Toomas Tõniste (7:24).

20. jaanuar 7:05 keskerakondlane Evelyn Sepp Riigikogust – aga teda tasakaalustab IRL-ist Andres Herkel (10:51). Kordus kell 8:08 (10:23).

21. jaanuar 7:04 reformikas Toivo Klaar Euroopa Komisjoni Eesti esindusest (9:45). Kordus 8:09 (09:15).

22. jaanuar 8:36 keskerakondlane Enn Eesmaa, kuid koos Timo Tarvega, kes oli „Kultuurikilb 2010″ autor (5:53).

25. jaanuar 8:18 Cardo Remmel (astus välja Rahvaliidust 01.01.2010), ettevõtja ja Pärnu volikogu esimees. Teema: projekti „Kultuuripealinn 2011″ materdamine (7:51). Katrin Viirpalult iseloomulik küsimus: „Kas toetusi peavad saama siis need projektid, mis on esitatud keskerakondlaste või nendele lähedal seisvate isikute poolt?”

26. jaanuar 8:37 rahvaliitlane Kalev Uustalu, Muinsuskaitseameti peadirektor (7:37).

28. jaanuar 8:37 Reformierakonnast Merike Merilain, EMHI ilmaprognooside osakonna juhataja (05:10).

29. jaanuar 7:06 IRL-i Riigikogust lahkunud liige Taavi Veskimägi, nüüd Elering OÜ juhatuse esimees (8:43). Kordus kell 8:09 (08:09).

Saate lõpus oli loetletud 64 nime, kellest vääriks väljatoomist produtsent Piret Priisaar, toimetajad Ivo Laev ja Rasmus Kagge ning saatejuhid Katrin Viirpalu ja Urmas Vaino.

Ministrite, IRL-i ning Reformi tipp-poliitikute hulk langes silmatorkavalt jaanuari viimasel nädalal, kui Keskerakond oli esitanud pretensioone meedia erapoolikuses. 28. jaanuaril eitas Tarmu Tammerk ERR-i erapoolikust ja algatatud seaduseelnõu vajalikkust.

Pühapäevases „Erisaates” kutsuski reformierakondlane Tarmo Leinatamm endise riigikogulasena külla praeguse Riigikogu liikme Aivar Riisalu ja ründas mitme nurga alt: miks keskerakondlastele näib meedia kallutatuna? Selles veendumiseks aga ei olegi tarvis muud kui keerata teler ETV kanali peale, sest juba hommikul algab seal valitsuse ülistamine, mille on kõigi maksumaksjate rahade eest tellinud Reformierakond ning Isamaa ja Res Publica Liit.

Loe lisaks Vikerraadio kallutatusest „Vikerraadio kui valitsuse propagandapasun” (18. veebruar 2009).

Artikkel ilmus ajalehes Kesknädal 3. veebruar 2010.

http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=14004

Eesti Omanike Keskliit kantis pool miljonit

Virgo Kruve — Wed, 20 Jan 2010 14:07:17 +0000

Kodanikühiskonna Sihtkapital (KÜSK) on 500 000 krooniga rahastanud internetiprojekti, mille eesmärk kaheldav allkirjade kogumine poliitilisteks kampaaniateks ja mille tulemuseks on isegi kuus kuud hiljem tühi netilehekülg. Asi lõhnab raha väärkasutamise järele.

Eesti peab ennast e-riigiks, aga üllataval kombel on siiani terveid demokraatia valdkondi, milleks meil on küll vajalikud rakendused, aga puudub riigi poolt võimaldatud vorm. Näiteks digiallkiri ja ID-kaart võimaldaks korraldada rahvahääletusi vaid minimaalsete kuludega, võrreldes pabersedelite ja hääletuskastiga. Aastaid tagasi olid väga populaarsed internetis allkirjade korjamise poliitilised kampaaniad, olgu siis Toomas Hendrik Ilvese presidendiks saamiseks või tuumajaama ehitamise vastu, kuid neid ei saa pidada demokraatlikeks ja arvestamist väärivateks juba ainuüksi sel põhjusel, et allkirju oli ja on jätkuvalt kerge võltsida. Selle puudujäägi võikski kõrvaldada e-riigi abil – digiallkirjade ja ID-kaardi tuvastamise kaudu.

Isamaa-Res Publica Liidu rahamasin

Algatus tuli viimaks ka möödunud aastal, kuid see ei ole siiani teostunud. See võib ka hea olla, sest mõte pärineb aktiivselt kohaliku omavalitsuse valimistesse sekkunud Eesti Omanike Keskliidust. Selle väljaütlemised maamaksu ja monopolide kohta kandsid Isamaa ja Res Publica Liidu ideoloogiat. Samuti on keskliidu juhatuses IRL-i poliitikud Ken-Marti Vaher ja Urmas Reinsalu.

KÜSK on asutatud regionaalminister Siim-Valmar Kiisleri (IRL) valitsemisalas sihtotstarbelise riigieelarvelise eraldise kasutamiseks. Selle kaudu rahastati möödunud aastal suuremas osas ka „Minu Eesti”-nimelisi „teeme kära”-jututubasid, kuhu tuli isegi vähem osalejaid kui tunamullu siiani lõpetamata prügikoristamiskampaaniasse. Mainida tuleks ka MTÜ Minu Eesti juhatust, mis koosneb vaid IRL-i liikmest Raul Sarrandist, ja kaubamärgi Minu Eesti taotlemist endise Res Publica liikme Urmo Kübara juhitava MTÜ poolt.

Aprillis 2009 eraldas KÜSK toetusmeetme „Head Ideed 2009″ raames projekti „Minu Eesti” jaoks 1,7 miljonit krooni; reformierakondlase Mati Raidma MTÜ-le Mondo 500 tuhat krooni, et võimaldada Eesti elanikel abistada arengumaad Põhja-Ghanat; MTÜ-le Eesti Noorteühenduste Liit varivalimiste korraldamiseks 41 tuhat krooni (selle poliitilise projekti kohta vt Kesknädal 7.10.2009), MTÜ-le Eesti Mootorrattaklubide Ühendus 124 tuhat krooni Balti ketile pühendatud motomatkaks.

Samuti anti 500 tuhat krooni toetusallkirjade kogumist võimaldavale projektile www.petitsioon.ee, mille oli esitanud MTÜ Eesti Omanike Keskliit, kuhu kuuluvad Reinsalu, Vaher ja Taavi Madiberk.

IRL kulutas 500 tuhat krooni tühjale lehele

Netiaadress www.petitsioon.ee registreeriti 7. juulil 2009 MTÜ Eesti Kinnisvaraomanike Tallinna Ühendus nimele. Selle esindajaks on märgitud Taavi Madiberk, aga teda ei leia selle ühenduse juhatusest. Sinna kuuluvad hoopis Henn Tosso, Anto Raukas, Siiri-Maie Ronimois, Tiiu Mölder ja Richard Pärnsalu. Ühendus registreeriti 23.12.1999 ja on pärast seda hoidnud madalat profiili. MTÜ-ga Eesti Omanike Keskliit seob seda aga ühine juhatuse liige Anto Raukas.

KÜSK-ile esitatud taotluse järgi pidi portaalis olema võimalik esitleda erinevaid algatusi, neis osaleda ja saada ülevaade algatuste kulgemise protsessist ning selle lõpptulemustest. Teavituskampaania, esimesed allkirjaaktsioonid ja modereerimisprotsessi algus pidid olema vahetult enne kohalikke valimisi augustis ja septembris. Oktoobris pidi olema hinnangu andmine esimestele aktsioonidele, aga ei siis ega järgmistel kuudel toimunud sellel aadressil midagi. Isegi jaanuaris on sel aadressil vaid tühi valge leht.

Tahaks Eesti maksumaksjat teavitada, et Eesti Omanike Keskliit on riigilt saadud 500 000 krooni kasutanud kõigeks muuks, kuid mitte esitatud projektiks. See võis ka olla teadlik raha kantimine, sest andjaks oli IRL erakonnakaaslasest regionaalminister Siim-Valmar Kiisler, kes ilmselt ei päri aru isegi null-tulemusega projekti kohta. Tema oligi ju see Kesklinna vanem, kes kulutas 2002. aastal kaks miljonit Toompea välitualetile, mis pole tänini korralikult tööle hakanud.

Artikkel ilmus ajalehes kesknädal 20.01.2010
http://www.kesknadal.ee/est/g2/uudised?id=13914

[pilt] KÜSK-i rahastatud projekti kirjeldus lehelt www.omanikud.ee/infomaterjalid/petitsioon.ee

petitsioon.ee projekti foto http://www.omanikud.ee/infomaterjalid/petitsioonee

Üllatab halvustavate valimisreklaamide rohkus

Virgo Kruve — Wed, 14 Oct 2009 10:05:55 +0000

Võrreldes käesoleval sajandil toimunud valimisi, hakkab nüüd halva joonena silma konkurente halvustavate telereklaamide rohkus.

IRL vehib luuaga Tallinnas platsi puhtaks, justkui korrates möödunud sajandi platsipuhastuskampaaniat. Reformierakond manifesteerib platoonilist armastust Eesti erinevate omavalitsuste vastu või vastandab ennast Tallinna neli viimast aastat juhtinud Keskerakonnale. SDE on oma telereklaamid fokusseerinud Jüri Pihli isikule ja jõustruktuurides omandatud teadmusele.

Juhan Parts ja Mart Laar harjadega tallinna koristamas. Kus on siin nende lubadus valijatele? Löövad platsi Keskerakonnast ja rohelisest puhtaks ja siis mõtlevad endale uue vaenlase välja? Kaader IRL-i valimiste reklaamist.

Kõige õõvastavam aga tundub Eestimaa Roheliste telereklaam loosungiga „Õhk puhtaks!”, mille taustal kostab surmakarje. Ilmselt on see taust kooskõlas erakonna populaarsusega – allpool Riigikokku pääsemise piiri.

[youtube=http://www.youtube.com/watch?v=2jJnSIuuHL8]

Puhas pole ka Keskerakond, kes kasutab ansiplastele koha kättenäitamiseks venekeelse telekanali uudistelõiku.

Keskerakonnale vastanduda on lihtne, aga võimulesaamisel ei saa see olla tegevuskava. Saan aru, et kolmikliit (Reformierakond, IRL ja SDE) on kahe aastaga majanduskriisi viidud Eesti riigis oma usalduse ammendanud. Igasugune lubadus peale puhastamise, armastuse, teadmise või puhta õhu kõlaks nende poolt väheusutavana. Pealegi on nende lubaduste mittetäitmist hiljem raske tõestada.

Seevastu Keskerakond on andnud lubadusi ka arvudes, vastandudes sellega kõigi teiste üldsõnalisusele.

Nende kõigi rohkete reklaamide puhul jääb minul kui valijal aga teada saamata kõige olulisem: milline on erakondade programm järgneva nelja aasta peale? Mina valin neid, kel on eduka valitsemise kogemus (mitte aga suutlikkus majanduslangust tekitada) ja ka valimisplatvorm järgmiseks neljaks aastaks ning kes ei varja selle puudumist üksnes konkurendi mustamise taha.

VIRGO KRUVE, MTÜ Eurosaadik

Artikkel ilmus 14. oktoober 2009 ajalehes Kesknädal

http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=13400

Artikkel: Koolilaste varivalimised

Virgo Kruve — Wed, 07 Oct 2009 08:39:35 +0000

Kas uus leiutis Keskerakonna valimisedu vähendamiseks?
Esmaspäevast, 5. oktoobrist kuni 8. oktoobrini korraldab Eesti Noorteühenduste Liit Tallinna ja Tartu koolides üle 14-aastastele õpilastele valimiste simulatsiooni – tegelike volikogudesse kandideerijatega. Tegemist on Soomest pärineva ideega, kus õpilased saavad avaldada oma poolehoidu poliitilistele liikumistele. Projekti „Varivalimised” läbiviimiseks kulub 431 924 krooni.

Varivalimistel imiteeritakse valimiste protsessi alates õpilaspileti esitaja registreerimisest valijate nimekirja, kardinaga hääletuskabiinist, hääletussedelitele templi panekust kuni pitseeritud valimiskastini välja.

Tulemused selguvad Vabariigi Valimiskomisjoni abil saadud tarkvaraga 9. oktoobriks lausa kandidaaditäpsusega. See tegevus käib päris-valimiste e-hääletuse ajal ja kolm päeva enne tegelike valimiste eelhääletust. Võib vaid ette kujutada meedia huvi koolilaste varivalimistel võitjateks tulnute ja kaotajateks jäänute vastu. Ilmselt see ongi projekti eesmärk: ekslikuks osutuda võivate küsitlusfirmade asemel kallutada inimeste valimiseelistusi koolilaste sümpaatiate alusel.

2002. aasta oktoobris avalikustas BNS valimiste päeva lõunal ukseläve-küsitluse tulemused Keskerakonna ülekaalukast võidust kohalikel valimistel Tallinnas. Tegelikult oli võit ülinapp, sest inimeste eelistust oli mõjutatud. Toetajad kuulsid võidust ja jätsid minemata, vastased aga mobiliseerusid. Järgmisteks valimisteks selline küsitlustulemuste avaldamine keelustati.

Varivalimiste avalike suhete juht Meelika Jürisaar ei suutnud põhjendada varivalimiste korraldamist ja tulemuste avaldamist enne 18. oktoobri päris-valimiste toimumist.

Siiani on Vikerraadio (Lauri Hussari isikus) eraldanud varivalimiste kajastamiseks aega keskpäevases „Uudis+” saates 9. septembril 14:27 minutit projektijuht Robert Langile Tallinna kooliõpilaste varivalimistest distantseerumise kritiseerimiseks, vaid 8:47 minutit Tallinna abilinnapeale Kaia Jäppinenile linna seisukoha esitamiseks ja 5. oktoobril valimiste käivitumisest Tallinnas Rahvusraamatukogu juures veel 12:04 minutit. Tund eetriaega saadi ka Raadio 2-es Urmas Vaino ja Reimo Sildvee saates “Ülekuulamine”. Mõlemad kanalid on avalik-õiguslikud ja töötavad maksumaksja raha eest.

Projekti „Varivalimised” läbiviimiseks kulub 431 924 krooni ja selleks on raha andnud Kodanikuühiskonna Sihtkapital (rahastas ka „Minu Eesti” mõttetalguid), Tartu linn, SA Archimedes, MTÜ Avatud Vabariik (noorpoliitik Jevgeni Krištafovitš), Eesti Euroopa Liikumine, Tallinna Spordi- ja Noorsooamet ning MTÜ Tegusad Eesti Noored.

Artikkel ilmus 7. oktoober 2009 Kesknädal http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=13350

Virgo Kruve intervjuu blogi pidamise ja teistel teemadel

Virgo Kruve — Tue, 15 Sep 2009 11:34:00 +0000

Täna sai siis avaldatud Tiia tehtavas blogijate intervjuude sarjas ka minu oma. Leiate selle http://tiiauspaikka.blogspot.com/2009/09/18blogi-intervjuu-avastame-blogipidajat.html

Aga tulevikule mõeldes teen sellest siia koopia (igaks juhuks):

- – - – - -

Ma tunnistan kohe ülesse, et poliitika on minust väga kaugel. Kuigi poliitika on see, mis määrab meie igapäevaelu, ei tunne ma vähimatki vajadust poliitiliselt super pädev olla.
Sina oled vastupidi poliitiliselt erk.
Sa kandideerid sel aastal ka kohaliku omavalitsuse valimistel. Kas selline ebastabiilsus, mis paistab blogist välja, on kasuks KOV kanditeerivale?

Mulle huvi pakkuvad teemad ei pruugi teistele olulised tunduda ja see on ka igati mõistetav. Ma ei kirjuta blogi kellelegi meeldimiseks. Ammugi mitte ei blogi ma ajakirjanikele (tsiteerimiseks) või antud juhul poliitika tegemiseks. Olen sinna kirjutanud oma mõtteid, millest arvan kasu olevat ka teistele ja pannud juurde võimalikult palju oma tehtud pilte (milleks neid varjata). Paljud kirjutavad sahtlisse päevikut, mina teen seda avalikumalt. Kandideerimise jaoks ei hakka ma aga blogi kasutama ning teen eraldi lehel: kandideerin omavalitsuse valimistel ehk kov.ee või kruve osaleb valimistel.

Kas Sa ei arva, et olla 11 aastat kellegi teener ei jäta negatiivset jälge poliitikas varjutult läbi lüüa?

Ma ei püri kusagile “varjatult,” sest muidu oleksin valimisliidus (seekord on suletud nimekirjad ja sisse saavad eesotsas olijad, sõltumata häälte arvust). Olen täitnud kodaniku kohust valimas käia pärast selle õiguse saamist aga seekord ei olnud lihtsalt kedagi valida. Eesti eliit istub oma liivakastis ja neid ei huvita, mis on majanduses, hariduses või sotsiaalvaldkonnas. Opositsiooni juhtidel on väga hea elu-olu ja neil on soov muutusi vältida. Valimistega toimub vaid ametikohtade ümber jagamine. Kui Jüri Mõis oli Tallinna linnapea ja tookordne opositsioon avaldas tema mustadest tegudest kolmapäeval paljastava artikli, siis neljapäeva hommikul kell kaheksa kohtus nahktagiga Jüri juba nende peakontoris “opositsiooni” liidritega. Samuti valiti THI presidendiks, sest kolm erakonda leppisid kokku ja vaid põhjusel, et vastandada end Keskerakonnale.
Kui mul olnuks soov poliitikat teha, siis oleks selleks kindlasti varem võimalus avanenud, sest olen näinud kõrvalt mitmete Riigikogu liikmete ja omavalitsuse juhtide karjääri alguspäevadest alates.
Ma ütleks, et tänu pikale ajale poliitika kõrvalt jälgimist olen saanud parema positsiooni ja kogemused, et mitte libastuda ühtede valimistega (Hannes Võrno 6 kuud Riigikogus).

Sa kirjutsid oma blogis, et vajad veel 299 häält, et tulla valimistel valituks. Kes on see kindel 1, kes Sind valib?

Valimised on salajased. Punkt. See oli vist Saksamaal, kus parlament valis endi seast presidendi vaid 1 hääle enamusega aga selleks saanu ei avaldanud kunagi, kuidas ta ise oli sellel hääletusel oma hääle andnud. Möödunud valimistel jäi Rakvere linnas 0 hääle peale kaheksa kandideerijat ja 1 hääle sai kaksteist kandidaati (sh Katrin Väli).

Sinu blogis ( küljel) on majanduskriisist väljatulemise teesid. Kas need on Sinu kirjutatud?

Jah, mõtted panin kirja aastavahetuse paiku. Ilmselt praegu peaks neid juba täiendama või siis osasid muutma.

Üks neist: Ära raiska raha ajalehtede, ajakirjade ja raamatute peale. Loe raamatukogus või internetist. Kas sa oled seda meelt, et ajalehti/raamatuid peaks trükkima ainult raamatukogude suuruse jao? Kas sa ei arva, et sellega hävib ajakirjandus hoopiski ? Puhtalt algkooli matemaatika arvutus annaks tulemuseks, et ainult raamatukogu arvu jagu väljandeid trükkida on mittetasuv. Samas pooldad Sa ilmselt ainult online väljaandeid ja online raamatuid? Kas Eestis on internet kõigile kättesaadav?

Selle all pidasin silmas, et kiire elutempo juures on mõtet raamatut osta vaid siis kui leiad aega see läbi lugeda ja sul läheb seda veel teinegi või kolmas kord tarvis. Ajalehte tellida ahjus tule süütamiseks on aga üleliia kallis, sest väärtuslikku infot on seal häbiväärselt vähe. Tähtsama osa sellest räägib raadio, näitab televisioon või kajastavad interneti kanalid. Nagu selgus augustis, siis makulatuur on selline prügi liik, mis näiteks Tallinnas nõuab ka eraldi prügikonteineri tellimist, pea-aegu nagu ohtlikud jäätmed.
Praegusel ajastul on info üleküllus ja tuleks pigem valida, mille peale aega eraldada. Kui leidub oma raha kulutada soovijaid trükitööstuse tarbimiseks, siis mina küll ei hakkaks piirama paberi määrimise hulka.
Ühegi Eestis kehtiva seadusega pole nõutud, et inimene oleks informeeritud (internett oleks kättesaadav). See on tema valikute küsimus, kas kulutab selleks raha või laenutab, sest kokkuvõttes on 2/3 sellest kas ebavajalik, infomüra või lihtsalt tarbimise propaganda (reklaam).

Kas jogurtist saab putru keeta?

Jogurt on kindlasti parem toit kui valget värvi vee hulka jahu segamisel võiks saada.
Miks on liiter vett poes kallim kui liiter piima? Sest piimas on vett vaid 90 protsenti.

Sinu nimi tuli sel aastal blogimaailmas tuntuks ühe sõna, kaldkirja ja sinise värvi poolest. Kas sa soovisid selle kaudu rikkaks saada, kuulsaks saada või oli see lihtsalt mingi seletamatu hetk Su elus? Kas patenteerimine on Sulle raha sisse toonud ja kas keegi on Su patenteeritud sõna vastu eksinud? Kui ma seda kasutan, mis siis saab?

Patenteerimine on leiutamine, kaubamärke registreeritakse. Sellel teisel on kaks peamist eesmärki: oma toote või teenuse äratuntavaks tegemine kliendi jaoks ja teiste samas valdkonnas tegelejate seast eristumine. Kaubamärgi vastu saab eksida vaid siis kui kasutad seda mingi oma teenuse või toote juures. Niisama seda välja öeldes või kirjutades ei saagi rääkida kaubamärgist, sest puudub registreeringu aluseks olev objekt. Antud juhtumil oligi küsimus minu firmaga samas valdkonnas tegutsejast. Meediasse jõudnud kajastus näitas, et lokkava ebapädevuse pärast ei tohiks ajakirjandusele maksta kroonigi, sest nad ei informeerinud oma lugejaid erinevustest avastuste patenteerimise ja kaubamärkide registreerimise vahel. See on intellektuaalse omandi üks valdkondadest.
Kuidas arvata muusikust, kes võtab teise artisti laulust osa või pikema katke ja teeb sellest oma loo kandva osa? Eesti on ka liikumas selles suunas, et taoline asi ei läheks läbi. Samamoodi kui kadusid tarkvara plaate ja kassette müüvad turud ning sulete kõik Eesti avalikud FTP serverid, nii saadakse ajapikku teadlikumaks ka intellektuaalsest omandist.
Vaevalt mõeldakse igapäevaselt, et sõnad tere, hei, hellus, unistus, armas, armastus, kodu, kasu, Jaana või minu Eesti on Eestis registreeritud kaubamärgid (või menetluses). Tavainimene ei peagi sellega kursis olema, sest tema elu see eriti ei puuduta. Küll aga peaks ettevõtja olema sellest teadlik ja oma teenust mitte samamoodi nimetama. Muideks, kaupade võltsimine on tulus äri ja arestitud kaupade kogused kordistuvad aastas.

Kellele Sa blogis kirjutad? Ootad Sa blogis dialoogi?

Ennekõike endale, oma arvamuste ja mõtete ülesse märkimiseks. Omamoodi jälg ajas. Kui sellest on kasu teistele, siis on hästi. Oskavad nad midagi lisada või mind parandada, siis seda parem.

Kui paljusid blogisid loed ning on Sul kindel teemavaldkond keda jälgid?

Kindlasti jälgin korra või paar blog.tr.ee lehte ja ka selle top100 nimekirja. Blogide feed´i olen jälgimiseks pannud 43 aadressi, millest pooled on harvemad kirjutajad. Jälgin rohkem ühiskonnast kui eraelust kirjutajaid.

Paluks ka ühesõna vastused valik küsimustele, mida esitati näitlejatele saates “Inside the Actors Studio”:

1. Sinu lemmik sõna? Tegija

2. Sõna, mis sulle ei meeldi? nagu, (levinud parasiitsõna)

3. Lemmik kirumissõna? (tsensuurita)? fak

4. Millist teist ametit tahaksid proovida? pressifotograaf

5. Millises ametis sa ei tahaks olla? klienditeenindaja

6. Mida sa sooviksid, et Jumal sulle ütleks, kui saabud Taeva väravatesse? Kõik teed toovad siia ja tore, et viimaks kohale jõudsid.

- – -
Kommentaarid võiks jätta algse artikli juurde, mille viide oli alguses.

Jätkub seagripiga hirmutamine

Virgo Kruve — Wed, 15 Jul 2009 11:39:46 +0000

Igal aastal sureb hooajalise gripi tüsistuste tõttu maailmas kuni pool miljonit inimest. Asjakohase teavitamise asemel hirmutab meedia praegu inimesi „seagripi”-nimelise H1N1-viirusega, millest põhjustatud surmajuhtumeid pole veel isegi mitte paarsada.

Inimeste hirmutamine ohtlike viirustega sai alguse pärast 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakuid. Kaksiktornide kokkukukkumise järel hoidsid Ameerikat hirmu all siberi katku ehk antraksit sisaldavad kirjad. Juhtumeid võis kahe käe sõrmedel üles lugeda, kuid ometigi jõudis hirm ka Euroopasse. Isegi Eestis tegeldi postiümbrikus saabuda võiva pulbri kahjutuks tegemisega. Siiani pole üheselt teada ka selle Fort Detriki uurimislaboris sõjaväe tarbeks välja töötatud Ames-tüüpi katkupisiku levitajat, sest tõenäoliselt põrkas FBI uurimine jälgedele, mis viisid CIA tegevuseni.

„Koletu” SARS
Järgmisel sügisel puhkes maailmas SARS-i nimelise gripilaadse viirusega seotud paanika. Esimene teadaolev haigusjuhtum pandi kirja Hiinas Guangdongi provintsis 16. novembril 2002. Haigega kokku puutunud arst reisis 21. veebruaril 2003 Hongkongi ja temaga kokku puutunud inimeste kaudu levis viirus veel mitmesse Aasia riiki. Lennureisijaid hakati metalliotsijaga ülekontrollimise kõrval ka kraadima ning neilt gripisümptomeid otsima. 26. mail 2003 teatas dailipress.com viitega agentuurile AP, et üleilmne surmajuhtumite koguarv on 715 ja nakatunud on rohkem kui 8100 inimest. 23. mail sai epideemiaoht kuulutatud lõppenuks.

Tasub meenutada, et tavalise gripi tõttu suri aastas vähemalt 250 000 inimest ehk 684 inimest päevas. Miks hirmutada inimesi, kui viirus on sedavõrd hästi kontrollile ja ravile alluv ning niidab poole aasta jooksul umbes samapalju kui teised viirused ühe päevaga? Näiteks aidsi sureb aastas 3 miljonit, tuberkuloosi 2 miljonit ja malaariasse 1 miljon inimest.

„Õudne” linnugripp
2004. aastal puhkes linnugripi-paanika. Seekord oli hirmsaks märksõnaks H5N1. See pidi kohe-kohe nakatama lisaks miljonitele kodulindudele Aasias, kes tuli kasvõi ennetavalt ära tappa, ka tuhandeid inimesi. Samuti järgnesid reisijate kontrollimine lennujaamades, inimestele maskide väljajagamine ja ravimifirmade teated vaktsiinide turulepaiskamisest.

Sama gripiga hirmutati ka 2005. ja 2006. aastal.

Isegi Eesti Vabariik ostis linnugripi tõrjumiseks Tamiflu-nimelist ravimit. Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) soovitas riikidel luua ravimivaru 20-40 protsendi elanikkonna tarbeks. 30. märtsil 2006 teataski Postimees, et Eesti Vabariigil on võimaliku gripipandeemia puhuks varutud 3000 doosi gripiravimit Tamiflu, mille sobivus linnugripi tõrjeks on kaheldav.

Ainus, mida ei järgnenud ka 2007. ja 2008. aastal, oli suur hulk linnugripijuhtumeid maailmas. Siiski jätkas meedia igal lindude rändeajal linnugripiohust teavitamist.

WHO kodulehe andmetel oli 1. juunil 2009 linnugripi H5N1 tõttu surnud kogu maailmas 262 inimest ja nakatunud 432 inimest. Suurim juhtumite arv oli Indoneesias 115/141, Vietnamis 56/111, Egiptuses 27/77 ja Hiinas 25/38. Ülejäänud 11 riigi peale, kus linnugrippi esines, jäi 39 surma ja 65 nakatumist. Seda viie aasta jooksul.

„Üliohtlik” seagripp
Kuid 2009. aasta kevad sai gripiga hirmutajatele ometigi läbimurdeliseks, sest seekord on haigustekitaja seotud inimesele bioloogiliselt märksa lähedasema liigiga – koduseaga. Taaskord kordub tsükkel, mis meedias juba maha mängitud: iga nädal tuuakse „rindeteateid” ohtliku viiruse levikust. Esimene juhtum leidis aset Californias (USA) 30. märtsil.

Isegi Eesti saab ennast tähtsana tunda, sest jõudis ju ka meile üsna mitu inimest, kes olid selle eksootilise viiruse kandjad. Kuid taaskord tehakse kuritegelikku paanikat, sest viirus levib aeglaselt ja allub ravimitele hästi.

Ometigi kuulutas WHO 11. juunil seagripi A(H1N1) ametlikult pandeemiaks, kuigi sellega sai seostada vaid 141 inimese surma.

Õnneks ei ole majanduskriisis vaevlev Eesti veel sama „innukas” kui Hispaania, kes oma 4 miljoni töötu ja kiratseva majanduse kõrvalt leidis raha 10 miljoni inimese tarbeks Tamiflu’d osta.

Kokkuvõttes – ei tasu uskuda gripipaanika levitajaid. Nemad õigustavad sellega vaid riiklikke tellimusi ravimitootjale. Samuti varjutavad nad sellega majanduskriisi teemade käsitlemist.

Kuri ajalugu
Möödunud sajandil oli kolm gripipandeemiat, mis siiski tapsid miljoneid:

* 1918-1919 – hispaania gripi nime all tuntud viirus H1N1. Levis peaaegu kõikjal maailmas ja põhjustas 40-50 miljoni inimese surma. Valdavalt surid noored, parimas tööeas inimesed. Esimesed juhtumid avastati sõjaväelaagris Kansases (USA), aga pandeemia puhkes alles siis, kui haigus levis Esimese maailmasõja ajal Hispaaniasse. Tuntakse ka nime all Must Lesk.

* 1957-1958 – Aasias levinud H2N2-gripp surmas umbes 4 miljonit inimest. Avastati esimesena Hiinas.

* 1968-1969 – Hongkongiga seostatud H3N2-tüüpi viirus. Arvatavasti suri selle tagajärjel 1-2 miljonit inimest.

Ilmus artiklina 15. juuli 2009 ajalehes Kesknädal http://www.kesknadal.ee/est/g2/uudised?id=12854

Rohelised puugid rahva rahakotis

Virgo Kruve — Wed, 08 Jul 2009 09:54:17 +0000

18. juunil ilmutas erakonna Eestimaa Rohelised kuueliikmeline fraktsioon Riigikogus oma tõelist palet, toetades kõigi kaupade ja teenuste käibemaksu tõstmist 2 protsendi võrra ning uue töölepinguseaduse jõustumist.

Mina ei hääletanud 2007. märtsis uue protestipartei Eestimaa Rohelised poolt. Mulle meeldis tookord kaks aastat Eestit hästi juhtinud valitsusliit ja andsin oma poolthääle ühele selle liikmesparteile. Minu jaoks oli roheliste politiseerumine ja „uue lähenemise” lubamine justkui uuslavastus erakonna Res Publica tulekust 2003. aastal ja järgnenud allakäigust.

Kuigi nime poolest rohelised, teatasid Marek Strandbergi eestkõnelemise alla koondujad, et poliitikas nad pole rohelised, s.t algajad. Esialgu läks neil isegi hästi, sest Andrus Ansip oli valmis rohelisi kaasama uue võimuliidu loomise kõnelustesse. Ilmselt soovisid seda Isamaa ja Res Publica poliitikud, kelle hulgast tulid roheliste juhtfiguurid ja kes nägid uues erakonnas oma taskuparteid, mida selle eesotsas olevate isikute mõjutamise läbi saaks sobivalt suunata. Ometigi ei saanud asja värskete tulijate plaanist ministriportfellideni jõuda, sest kolmandaks osapooleks valitud Sotsiaaldemokraatlik Erakond polnud nõus endaga sama suure varumängija palkamisega. Nii pidid rohelised istuma üle kahe aasta opositsioonis. Nende algatused jõudsid harva parlamendis arutlusele, sest kolmikliidu teerull sõitis neist kui opositsioonist üle.

Kõik muutus , kui valitsusest lahkus SDE, kes soovis tõsta majanduskriisi sattunud riigi toimimise tagamiseks makse. Alates 2008. aasta esimesest kvartalist on Eesti majandus kahanenud – SKT on negatiivne. Tänavu sügisel võime tähistada ametliku majanduskriisi esimest aastapäeva. Riigieelarvet on kärbitud korduvalt ning ilmselt tuleb käibemaksu kärbumise ja tulumaksu vähenemise tõttu seda veelgi teha.

18. juunil kinnitati Riigikogus Reformierakonna, IRL-i ja Eestimaa Roheliste häältega käibemaksu tõus alates 1. juulist seniselt 18 protsendilt 20 protsendile ning kütuseaktsiisi kerkimine 10-12 protsenti. Aktsiisi mõjul kallineb bensiini hind 72 senti liitri kohta ning diislikütuse liitrihind 73 senti, mis koos käibemaksuga teeb kuni ühe krooni liitri kohta.

Eesti Kaupmeeste Liidu hinnangul on käibemaksumäära tõusust tulenev hinnatõus möödapääsmatu. Tarbijani jõuab see järk-järgult. Ettevõtjad vajasid vähemalt ühe kuu pikkust etteteatamist, et toime tulla muudatuste tegemisega majandustarkvaras ja kassasüsteemides. Käibemaksu tõus toob ettevõtjaile hinnanguliselt 200 miljonit krooni lisakulutusi.

Veelgi tõsisemas majanduslanguses Läti tõstis juba varem käibemaksu, kuid see ei ole suurenevaid laekumisi andnud – 7. juuni seisuga oli naabreil käibemaksu laekunud plaanitust 20,7% vähem. See on ka loogiline, sest nii eraisikud kui ka ettevõtted on asunud tarbimist vähendama ja kulusid kokku hoidma. Seega ei toimu ka müügikäibe kasvu, mille pealt saaks riik käibemaksu võtta.

25. juunil kaitses peaminister Andrus Ansip valitsuse pressikonverentsil käibemaksu tõstmist ning avaldas arvamust, et maksutõus ei too kaasa tarbimise märkimisväärset vähenemist Eestis. Ilmselt on temal andmeid juba ühest Euroopa viie rikkama hulka jõudnud riigist, sest Eesti majanduse kohta avaldatud näitajad on kõigis sektorites langenud, kohati koguni kümnete protsentide kaupa. Ilmselt selline ongi Reformierakonna lubatud „Parem Eesti kõigile” – nende selline loosung kõlas kahe aasta eest.

Maksu- ja tolliamet hakkab nõustama inimesi, kel tekib probleeme seoses käibemaksu tõusuga (infotelefon 88 00 813). Rahandusministeerium vastab küsimustele oma kodulehel.

Tuleva aasta riigieelarvet kavandaval valitsusel tuleb kärpida kulusid veel vähemalt 4,4 miljardit krooni, kinnitas Rahandusministeerium.

Kõigil valijatel tuleks meeles pidada, et ennast valitsuse külge imenud rohelised puugid tõstsid 2% kõigi kaupade ja teenuste hinda ning andsid uue töölepinguseaduse veel pealekauba. Aitäh selle eest: Valdur Lahtvee (fraktsiooni esimees), Marek Strandberg (fraktsiooni aseesimees) ning fraktsiooni liikmed Mart Jüssi, Aleksei Lotman, Maret Merisaar ja Toomas Trapido! Nüüd on ka teie valijad rohelised – aga pigem vihast.

Ilmus artiklina ajalehes Kesknädal 8. juuli 2009 http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=12801

Eesti e-valimised eiravad häid Euroopa tavasid

Virgo Kruve — Wed, 17 Jun 2009 16:04:56 +0000

Euroopa Parlamendi valimiste tulemuste väljaselgitamine kestis Eestis ligi nädal aega. Paberist valimissedeleid loeti üle korduvalt ja valija tahet oli hiljem ka tagantjärele võimalik tõendada. Hoopis tähelepanuta jäeti e-hääletuse järelkontrolli võimaluse puudumine ja süsteemi ülesehitusest tulenevad puudused.

Siiani on maailmas kasutatud e-hääletamise mõiste all süsteemi, kus valija läheb jaoskonda ja teeb otsuse arvuti vahendusel. Eesti lähinaabrite hulgas kasutati valimismasinaid viimati Soome kohalikel valimistel 2008. aasta oktoobris. Kirjutasin 5. novembri Kesknädalas, kuidas kolmes Soome vallas korraldatud proovihääletus ei kulgenud probleemivabalt.

Valimistel kasutatud valimismasina loonud TietoEnatori juhataja Jukka Iivoneni sõnul polnud viga mitte süsteemis, vaid inimeste käitumises ja süsteemist aru saamises. Käesoleva aasta 29. jaanuaril tuli Helsingi halduskohtust otsus sellisel proovihääletusel antud tulemuste tühistamise kohta, sest valimismasinad osutusid inimestele probleemseks. Masinad jätsid hääletamise lõpule viimata või ei tagastanud elektroonilist hääletajakaarti. Kuigi vigaseid e-hääletamisi oli arvuliselt vaid 1,9 protsenti, ei peetud seda demokraatlike valimiste jaoks piisavaks. Soomes saadakse aru, et igal häälel on kaal ja mitte ükski ei tohi valimismeetodi tõttu kaduma minna.

E-hääletus Eestis külvab segadust

Eestis on aga e-valimiste süsteem tehtud nii, et sisuliselt võib hääletaja arvuti asukoht olla ka tema valimisjaoskonna asukohaks. Taoline üle riigi hajutamine muudab võimatuks valimist võimaldavate arvutite või valimismasinate eraldamise turvatud võrguks. Selletõttu ei tea süsteem kunagi ette, kas valima pöörduja on lihtsalt hääletaja või pahatahtlike kavatsustega tegelane.

Ilmselt on Eesti väiksus ja puuduv mõju Euroopas olnud asjaoludeks, miks ei ole soovitud e-hääletamise süsteemi vähegi arvestatavalt rünnata. Tasuks meenutada, et Pronksiöö-aegsete küberrünnakute korraldamise eest on süüdi mõistetud vaid üks arvutikasutaja, kes süüdistuse järgi suutiski halvata mitme ajalehe serveri töö vaid oma koduse arvutiga.

Kui hääletamine leiaks aset valimismasinas, oleks võimalik hiljem avastada ka vigade ilmnemist. Näiteks Soomes leiti probleem selle läbi, et võrreldi elektroonilise valimismasina kasutamiseks inimestele väljastatud kaarte ja antud häälte hulka, ning nende erinevusest saadigi veale jälile.

Eesti süsteemil ei ole niisugune järelkontroll võimalik. Kasutaja teeb oma arvutis oma parimate teadmiste järgi läbi e-hääletuse protseduuri ja laseb hääle „musta kasti”. Mis sellega edasi toimub, ei ole temale enam teada ega ka järelkontrollitav. Seejuures ei ole hääletuskasti viimisega iga valija arvutisse võimalik kontrollida, kas ta ikkagi viis hääletamisprotsessi lõpuni. Sisuliselt ei ole võimalik eristada süsteemi sisse loginud proovijaid ja katkestajaid nendest, kes tahtsid küll hääletada, aga kas siis teadmiste vähesuse või tehniliste probleemide tõttu (puudulik tarkvara, ühenduse katkemine, digitaalse allkirja andmine) ei saanud hääletamist lõpule viia.

Eksperimendil võivad olla kurvad tagajärjed

Peamine probleem on aga häälte järelkontrolli puudumise võimalus. Hääletaja ei tea, kas tema valik läks kirja, läks soovitud kandidaadile või kinnitati nõuete kohaselt ära. Selle kohta on meil vaid süsteemi loojate sõna – ei midagi enamat. Samuti ei ole valimiskomisjonil võimalik kontrollida, kas kõik hääletamise leheküljele www.valimised.ee tulnud kasutajad said seda takistusteta teha. Saame teada ainult õnnestunud hääletamistest. Kui palju on olnud aga neid juhtumeid, kus küll prooviti häält anda, aga näiteks arvutite riist- ja tarkvara erinevuse tõttu see ei õnnestunud?

Euroopa Parlamendi valimistel anti elektrooniliselt 6,5 protsenti häältest. Ülejäänud 93,5 protsenti kasutasid traditsioonilist demokraatiavahendit – valimissedelit. Kuid olukorras, kus erinevate erakondade vaheline jõudude tasakaal on sedavõrd napp, et otsustavaks saavad ka sajad hääled, ei tohiks kasutada süsteemi, mis ei ole täielikult Vabariigi Valimiskomisjoni kontrollitud tingimustega, ühetaolise meetodiga ega isegi mitte vigade avastamiseks järelkontrollitav.

Lugedes interneti foorumeid võib leida kümnete kaupa teateid juhtumitest, kus kasutaja arvuti ei saanud hakkama e-hääletuse läbiviimisega. Ilmselt ei suudeta kunagi valmistada kõigi operatsioonisüsteemide jaoks ühtemoodi toimivat ID-kaardi lahendust, sest erinevaid versioone on lihtsalt liialt palju. Selle tõttu ei tohiks diskrimineerida hääletajaid sõltuvalt nende soetatud arvutist ja kasutada valimisteks ainult ühetaolist hääletamise süsteemi.

Eesti demokraatia taastamisest pole möödas isegi mitte 18 aastat, aga ometigi ei eksperimenteeri e-hääletamisega ka need riigid, kus demokraatia traditsioonid on mitmeid kordi pikemad.

Ilmus artiklina 17. juuni 2009 ajalehes Kesknädal

Eesti edu mälestussammas

Virgo Kruve — Wed, 17 Jun 2009 06:34:45 +0000

Järgmisel esmaspäeval, 22. juunil avatakse Tallinnas Vabaduse väljaku ääres Harjumäe nõlval asuv Vabadussõja sammas.

Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) liikme Rainer Sternfeldi kavandatud, IRL-i liikme ja sihtasutuse Vabaduse Monument juhi Aivar Reiviku ehitatud, IRL-i kaitseministri Jaak Aaviksoo tellitud betoonist ja klaasist monumendi püstitamist saatsid vastuolud. Suurt klaasist risti sisaldav töö tunnistati võitjaks vahetult pärast 2007. aasta aprillis Tõnismäelt ühe teise monumendi teisaldamist. Tegelikult on Tõnismäe Pronksmehe kunagisest asukohast võimalik näha raagus puude korral seda uut sammast. Liikuda tuleks vaid 30 meetrit Kaarli kirikule ja trollipeatusele lähemale.

Käesolevaks ajaks vähemusvalitsuseks muutunud Andrus Ansipi valitsusel on vaieldamatult kõige suurem sammaste-alane kompetents. Alates 2008. a. I kvartalist majanduse kasvuga negatiivsel poolel olnud riigi majandusministriks on IRL-i kuuluv Juhan Parts, kes peaministrina lasi punase kraana abil eemaldada 2. septembril 2004 Lihula ausamba. IRL-i kuuluv kaitseminister Jaak Aaviksoo korraldas 27. aprillil 2007 Tõnismäelt teise samba – Pronkssõduri – eemaldamise. Tänu IRL-i kuuluvatele Vabadussõja samba autorile, selle ehitamise juhile ja tellijale saame lõpuks jäädvustatud ka Vabadussõjas surnud 3588 inimest. Samba õnnistavad sisse erinevate kirikute juhid, president peab kõne, langenute nimesid näidatakse bastioni müüridele, toimuvast teeb ülekande ETV. Vabadussõja ajaloost, Vabadussamba autorite nägemusest ja samba valmimisloost kirjutavad samba autorid Rainer Sternfeldt ja Andri Laidre koos ajaloolase Lauri Vahtrega (IRL) ka raamatu.

Tänu kunagisele tragile Kesklinna vanemale ja siiani IRL-i kuuluvale regionaalminister Siim-Valmar Kiislerile sai 2002. aastal Tallinnas Toompeale püstitatud 2-miljoniline välitualett. Iga selle meeter kõrgusse maksis miljoni. Praegu valmiva Vabadussõja samba 17-meetrise betoonist aluse ja 6,5 meetri kõrguse klaasristi hinnaks kujuneb kokku vähemalt 109 miljonit krooni ehk 4 miljonit ja 638 297 krooni ühe kõrguse meetri eest.

Eesti iseseisvuse taastamisest saab augustis täis 18 aastat. Ometigi on eestlaste arv 1991.-2008. a. negatiivse iibe tõttu vähenenud 40 497 inimese võrra. Siin pole ka arvestatud välismaale kolinuid, vaid sündide-surmade suhet. Tuleks küsida, miks on Eesti Vabariik mõjunud eesti rahvale 11 korda surmavamalt kui Vabadussõja lahingud. Ilmselt on vastuseks võimulolnud parempoolsed parteid, ennekõike Isamaa-nimelised. Nende 40 497 kaotatud eestlase mälestuseks ei ole kusagil füüsilist risti, veel vähem sammast. Kuid neile igaühele on internetis virtuaalne mälestusrist aadressil www.isamaa.com, et meeles pidada parempoolsete valitsuste ohvreid.

Mina olin ka üks umbes 12 000 inimesest, kes toetas Vabadussõja võidusamba ehitamist rahaliselt. Vähemalt on lohutav teada, et 2009. aasta võidupüha järel saan viia sinna leinapärja kirjaga “Siia matsid IRL, Reformierakond ja SDE Eesti edu”. Tahtsime Harjumäe nõlvale Võidusammast, aga välja tuli Eesti edu mahamatmist tähistav ristisammas. Palju tänu, IRL!

VIRGO KRUVE, MTÜ Eesti Tegijad juhatuse liige

[fotoallkiri] : Vabadussõja võidusammas 14. juuni 2009 seisuga, veel sissepakitult. Foto Tiit Maksim

Artikkel ilmus 17. juuni 2009 ajalehes Kesknädal
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=12755

Täpsustus: Rainer esineb meedias ka t tähega lõpus aga õige nimi on siiski Rainer Sternfeld. Lisada foto sambast

võidusamba autor ja IRL-i liige Rainer Sternfeld 22. juuni 2009 hilisõhtul ETV-s. Äsja on toimunud umbes 12 erineva kiriku esindaja poolt maitsetuse monumendi sisse õnnistamine. Nende seas oli ka pedofiil Armeenia kiriku rüüs. Rainer oli kätte saanud risti kujulise aumedali. Foto ETV ekraanist.

10 aastat lipnik Mart Laari pumppüssi laskmisest

Virgo Kruve — Wed, 13 May 2009 05:51:21 +0000

13. mail 1999 korraldasid toonane peaminister Mart Laar ja kaaskond Võrumaal Nursipalus poliitilise laskeharjutuse. Sihtmärgiks oli paar kuud varem Riigikogu valimised võitnud, kuid kolmikliidu poolt kärarikkalt opositsiooni surutud Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare pilt.

Juhtunu meenutamiseks annab põhjust praegu samade poliitjõudude moodustatud kolmikliidu valitsuses toimuv – Isamaa ja Res Publica Liidu esimehe väljaütlemised kõlavad opositsioonist kriitilisemalt ja tema ihalus valitsusjuhi koha järele on ilmne.

Ajalukku läinud pumppüssiskandaali avalikustas 7. veebruaril 2001 (poolteist aastat hiljem!!!) ajaleht Kesknädal artikliga „Lipnik Laar tulistas Savisaare pihta“. Nn õukonnameedia enne seda piiksugi ei iitsatanud.

Asjaolud olid järgmised: hommikul kohtuti Võrus maavanem Robert Lepiksoniga, Kuperjanovi pataljonis autasustati vabadusvõitlejaid teenetemärkidega ning tutvuti kohapeal valmistatud relvadega. Õhtul külastati Meegomäe lahingukooli, kus reservväelased lasid ka märki. Kaitseväe määrustiku kohaste laskeharjutuste järel prooviti kätt erinevatest relvadest tulistamises. Nüüd oli märklaudade hulka lisandunud ka Savisaare pildiga kutse, mida siis Mart Laar, Eerik-Niiles Kross, Jaan Tross, Meelis Munski, Jüri Kaver, Robert Lepikson jt said pumppüssist tulistada. Seejuures hüüdis pildile esimesena pihta saanud Laar: „Kes pihta ei saa, on Savisaare sõber!“

Asja ilmsikstulekul asusid valitsusjuht ja isamaalased toimunut eitama. Ainus, kes juhtunut kinnitas, isegi valedetektori all, oli Võru maavanem Lepikson. 10. veebruaril vastas Laar TV3 uudistetoimetaja Ene Veiksaare küsimusele Kesknädalas ilmunud loo paikapidavusest järgmist: „Ma arvan, et kui ma hakkaksin ilmselt Kesknädalas kõike enda kohta kirjutatut kommenteerima, siis nagu öeldakse heas eesti kirjandusteoses: enne ilmselt laskuks taevas maa peale ja mered… ookeanid voolaksid kuivaks, kui ma seda teha jõuaksin. Lühidalt öeldes on… Ma pole küll Kesknädalat lugenud, aga BNS-i lugu lugedes on, noh, lühidalt öeldes, on tegu jamaga.“

Sellele vaatamata ei vaibunud ajakirjanduse huvi. Paljastus üha uusi fakte. Praegu laarlaste hulka kuuluv Tarmo Kõuts pidi oma ametlikus aruandes president Merile kinnitama kaitseväelaste silme all juhtunu paikapidavust. Isegi kui juhtumi järel ebaõnnestus peaministri umbusaldus Riigikogus, oli murenema hakanud tema poliitiline usaldus. See viis aasta lõpuks valitsuse lagunemiseni.

Ameerikas öeldakse: „Anna eksinud inimesele teine võimalus.“ Kuid nad lisavad juurde: „Aga mitte enam kolmandat võimalust.“ Laar on Euroopas ainus, keda on sunnitud kahel korral ilmsiks tulnud valetamise pärast peaministri kohalt tagasi astuma. Esimesel korral oli selleks rublatehinguga hämamine.

Parempoolsete poliitikute valede äratundmiseks andis Tiit Vähi 9. oktoobril 2008 Maalehes väga hea soovituse: „Kui Mart Laar valetas, läksid ta silmad suureks ja ümmarguseks, kui Andrus Ansip valetab, ei pilguta ta silmagi.“

Virgo Kruve
MTÜ Eesti Tegijad juhatuse liige

Artikkel ilmus 13. mai 2009 ajalehes Kesknädal http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=12508

Eesti viisaastak Euroopa Liidus

Virgo Kruve — Wed, 29 Apr 2009 05:53:46 +0000

1. mail möödub viis aastat Eesti astumisest Euroopa Liitu. Möödunud aastal korraldatud Eesti Vabariigi 90. aastapäeva suurejoonelise tähistamise päädimisega 28. novembril on Eesti majanduskriis halvanud riiklike pidustuste eelarve ja ühtegi ametlikku üritust seekord ei korraldata.

Selle asemel on eraldatud 9 miljonit krooni kampaaniale „Minu Eesti“, et korraldada üle riigi 400 jututuba. Ühe inimese rääkimisest saadavast energiast piisab ühe 4,5-voldise taskulambipirni süütamiseks. Pole vaja rohkem tõestada rahvatarkust, et „rääkimine hõbe, vaikimine kuld“.

Ometi väärib Eesti esimene viisaastak Euroopa Liidu 24 liikme hulgas pilguheitu tagasi. Meenuvad endise peaministri Juhan Partsi valitsuse aegadesse jäänud hiiglasliku suhkrutrahvi saamine, liikmesriikide silmis parema maine säilitamiseks Lihula ausamba teisaldamine, Schengeni viisaruumi pääsemine. Samuti esimesed Euroopa Parlamendi valimised 13. juunil, kus üle-eestilises nimekirjas sai hiiglasliku koguse, 76 120 valijahäält Toomas Hendrik Ilves. Rahva usaldust demokraatiasse ja valimiste õiglusse õõnestas aga kahe Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liikme Euroopasse priiküüdi saamine ning vaevalt kaks aastat hiljem nende Eestisse naasmine. Toomas Hendrik Ilves reetis 22 841 tallinlase, 6903 tartlase, 8375 harjumaalase ja 5754 pärnumaalase usaldust, tulles poole mandaadi pealt tagasi Eestisse presidendiks. Valijad usaldasid talle Eesti esindamise Euroopa esinduskogus, mitte aga JOKK-meetodil Ärma talu muutmise maksumaksja kuluobjektiks. Euroopas on tavaks, et presidendi abikaasa ülalpidamine ei ole maksumaksja kohustus, vaid seda teeb president oma palgast. Samamoodi tasub USA president Barack Obama kõik oma naise kulud ega lase seda teha riigieelarvest.

Praeguseks ajaks on Eesti tõestanud oma mannetust Euroopa fondide rahade kasutamisel, võimetust liituda ühisraha euroga ja abitust oma inimeste toimetuleku parandamisel. Omal ajal vähendas piiride avanemine siinsete inimeste töölesuundumist rikkamatesse naaberriikidesse. Kuid ligi 60 000 Eestis elavat ametlikku töötut võivad töökohtade otsingul valida praeguseks koguni 26 võimaliku liikmesriigi vahel. Eestlastel tasuks kindlasti kasutada kogutoodangult maailma suurima, Euroliidu majandusruumi võimalusi, mis ületab USA-d ja Jaapanit 3 korda. EL 500 miljoni inimese hulgas on küllap kohake ka miljonile eestimaalasele.

Pildiallkiri:
ANDKE TEADA! Reformi eurosaadiku Toomas Savi tegevusest Euroopa Parlamendi liikmena ei ei ole midagi kuulda. Seekord tuleb 7. juunil hoolikamalt valida, et hääl ei läheks Euroopa Parlamendis raisku!

VIRGO KRUVE
MTÜ Eurosaadik juhatuse liige

Artikkel ilmus 29. aprill 2009 ajalehes Kesknädal http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=12409

Kallas otsib taga kadunud erakonnakaaslast Savi

Virgo Kruve — Wed, 15 Apr 2009 06:31:19 +0000

Reformierakond on oma valimisvankri ette rakendanud Euroopa Komisjoni aseesimehe Siim Kallase. Ilmselt on kohalikud juhtpoliitikud ennast riigi majanduskriisi viimisega kahjustanud ja esinäona kutsutigi appi kunagine käilakuju.

Reformi-kampaanialehel on kaks raadioreklaami. Ühes küsib Urve Tiidus: „Kas on üldse oluline, kes esindab Eestit Europarlamendis?“ Vastuse lõpus toob Kallas näite ameerika naljast: „Oli kaks venda. Üks hakkas mereröövliks ja teine hakkas Europarlamendi saadikuks. Kummastki ei ole ole pärast seda enam midagi kuulda olnud.“

Ilmselt pidas Reformierakonna asutajaliige silmas oma erakonnakaaslast Toomas Savi, kes valiti Europarlamenti 2004. a. juunis ja kellest pole pärast seda midagi kuulda olnud. Kas Kallast võib samastada mereröövliga, jäägu igaühe enda otsustada.

MTÜ Eurosaadik jagab muret Brüsseli ja Strasbourg’i koridoridesse kaduvate Eesti saadikute pärast ja ootab infot nende vahepealse tegevuse kohta aadressil: kadunud ät eurosaadik.ee. Kõige ammendavama info saatjale Toomas Savi 5-aastase tegevuse kohta paneme auhinnaks välja mereröövlite-teemalise raamatu. Tähtaeg: 22. aprill. Info avalikustame www.eurosaadik.ee lehel.

Artikkel ilmus 15. aprill 2009 ajalehes Kesknädal
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=12315

4. märts on vaba ühiskonna päev

Virgo Kruve — Wed, 04 Mar 2009 08:51:41 +0000

Ajakirjanduse roll poliitilise kohtumõistjana peab kaduma. Tallinna volikogu võttis 19. veebruaril vastu otsuse hakata tähistama 4. märtsi vaba ühiskonna päevana, et meenutada poliitikute mustamiseks korraldatud näidisprotsesse.

Kuus aastat tagasi, 2. märtsil olid just selgunud Riigikogu valimiste tulemused. „Vali kord“ ja uut poliitikat lubanud Res Publica oli saanud Keskerakonnaga võrdselt 28 kohta Riigikogus, kuid Keskerakonnal oli 4000 häält rohkem, mis andis valitsuse moodustamise šansi Edgar Savisaarele. President Rüütel, erinevalt Lennart Merist, oleks seda ka kindlasti teinud.

Esmaspäeval, 3. märtsil hakkas Juhan Partsi „poistebänd“ tegutsema, et valitsuse moodustamise kõnelustele kutsutaks Reformierakond. Vältimaks senise Keskerakonna ja Reformierakonna valitsuse jätkamist, korraldas Keskkriminaalpolitsei teisipäeval, 4. märtsil notari büroos oma firma ostu-müügi tehingut lõpetava Tallinna abilinnapea Vladimir Panovi vahistamise. Telekaamerad olid tellitud ka vanalinna, et rauduskäsi saabunud meest filmida. Vahetult enne valimisi avaldati ajalehtedes 1999. aasta materjale Keskturu müügi kohta, kus otsiti samuti korruptiivset osa. Valimistele vahetult eelneval laupäeval avaldas Eesti Päevaleht Kaur Kenderi tasutud laimureklaami Keskerakonna korruptiivsuse kohta.

Pole siis imestada Siim Kallase ütlust 8. märtsil, et Reformierakonnas pole enam ühtegi poliitikut, kes sooviks koostööd Keskerakonnaga. Toonane Tallinna abilinnapea Rein Lang oli Panovi vahistamisest enda sõnul nagu „lillepotiga pähe saanud“. Reedel, 7. märtsil 2003 ütles Lang teleuudistes: „Kui ta lõpeb Vladimir Panovi õigeksmõistmisega, siis mõjutab ta kindlasti kogu Eesti poliitikat ühes suunas ja sellisel juhul on väga palju seletamist meie õiguskaitseorganitel. Kui asi lõpeb süüdimõistva kohtuotsusega, on loomulikult hästi palju seletamist ühel Eesti erakonnal.“

Tegelikult loobus prokurör viis aastat hiljem süüdistuse esitamisest kohtus, ja sellega Vladimir Panovi kahtlustamine lõppes ametlikult 7. jaanuaril 2008. Politseis on poliitilist etendust korraldavad inimesed vahetunud ja uuslavastused toimuvad nüüd Pärnus. Selgitusi pole antud, vastutust ei maksa loota.

Praegu on Rein Lang justiitsminister ning vaatab vaikides pealt Tallinnas, Narvas ja Pärnus jällegi keskerakondlaste vahistamisi, kus samuti otsitakse korruptsiooni. Juhan Parts tegutseb praegu majandusministrina, pidurdades seal ühe aastaga Eesti majanduskasvu negatiivseks (2008. a. II kvartal SKP -0,3 %) ning käesoleva aasta II kvartalis saame „tähistada“ majanduskriisi kestmise esimest aastapäeva.

Tallinn peab vaba ühiskonna päeva

Ettepaneku seda päeva tähistada tegi Andres Kollist, kelle hinnangul on Eestis püütud õigust mõista ja kohut kallutada ajakirjanduse abil. Vaba ühiskonna päeva tähistamine võiks aidata seda vältida. Sel päeval võiksid poliitikud, juristid ja ametnikud aidata Euroopa inimõiguste konventsiooni põhimõtteid kinnistada praktilises elus. Edgar Savisaar ütles, et linnavalitsus toetas eelnõu mitte üksnes Vladimir Panovile osaks langenud ülekohtu tõttu, vaid kümnete nn korruptsioonijuhtumite pärast, mis on lõppenud mitte millegagi. „Kahju, et neid juhtumeid pole rohkem kohtusse kaevatud, aga nendest vaikides oleksime variserid ja silmakirjateenrid.”

Vt video internetis: Vladimir Panov räägib kõigist süüdistustest vabanemisest http://www.youtube.com/watch?v=Dtrln3mVT9c

Lisaks: 4 märts on palvepäev ja Elmari nimepäev (viide Elmar Sepa vahistamisele).

Ilmunud Kesknädal 4. märts

Vikerraadio paljastas oma kallutatud näo

Virgo Kruve — Thu, 26 Feb 2009 13:53:08 +0000

Täna toimus KAPO poolt Elmar Sepa vahistamine ja läbiotsimine tema kodus. Samuti temaga seotud sihtasutuses ja selle omanduses olevas ajalehes. Euroopas oleks see käsitletav rünnakuna opositsiooni poliitikute sõnavabadusele. Valitsuse poliitikat toetav Vikerraadio näitas oma poolehoidu kui nimetas kõigest vahistamise, ilma teadmata süüdistusi või asjaolusid, lausa päeva plussiks.

09-02-26_1520-err-viker-paeva-pluss-sepp-vahistamine

Fail kuulamiseks.

Seejuures ei ole teada asjaolud! Aga lihtsalt see, et Keskerakonna poliitiku vahistamine andis neile võimaluse lugeda ülesse kõik kahtlustused alates korterite ärist (ei leitud süütegu), Parbuse juhtumist (uurimine alles käimas) kuni kuulujuttudeni Elmar Sepa poolt altkäemaksu võtmisest. Ma pole riiklikult finantseeritud raadiost kuulnud tükil ajal sedavõrd tülgastavat arvamust kui nüüd Kaja Kärner ja Tarmo Maiberg suutsid seda avaldada.

Kaja Kärner: Päeva plussi saab meie käest Kaitsepolitsei kes… on otsinud täna seoses kahtlustusega läbi venekeelse ajalehe Vesti Dnja toimetuse, samuti sihtasutuse Jüri Vilmsi sihtkapital ruumid ja samuti linnavolikogu liikme Elmar Sepa kodu, seoses, ee… pistise skandaaliga mis on umbes 2 kuud tagasi, eelmise aasta lõpus ee… puhkenud linna ametniku Ivo Parbuse ümber. Elmar Seppa on varem mn… kahtlustatud ja süüdistatud mitmetes Tallinna kesklinna korterite tegingutes, tema nime on seostatud korruptsiooniga, sest väidetavalt on ta sahkerdanud linnale kuuluvaid kortereid erafirmadele aga nüüd on siis ta valgusvihku sattunud seoses süüdistustega mis on esitatud ivo pargusele.

Tarmo Maiberg: Tuletame siis meelde, mille raames Ivo Parbus on kinni võetud, ta on endiselt vahi all ja see saaga sai alguse eelmise aasta lõpus, nagu sa ütlesid, et varem on Kaitsepolitsei sama kriminaalasja raames kinni pidanud ka Merko juhatuse liikme Tõnu Kortsu, kes väidetavalt andis siis Tallinna abilinnapea nõunikule Ivo Parbusele pistisena 25 tuhande kroonise Estraveli kinkekaardi ning Parbust ennas kahtlustatakse kolmelt inimeselt ja ühelt firmalt pistise võtmises kümne detailplaneeringu tõrgeteta asjaajamise korraldamise eest. Ja sama uurimise raames kuulutas Kaitsepolitsei mullu ka kahtlustatavaks Kristiine Linnaosa vanema asetäitja Aleksander Raide ning ärimees Toivo Susi.

Kaja Kärner: Natuke kummaline on see, em…, see ajavahemik Ivo Parbuse vahi alla võtmise ja nüüd uute läbiotsimiste vahel on veninud 2 kuu pikkuseks aga noh tuleb anda inimestele ehk siis kaitsepolitseile aega tööd teha. Väga palju kommentaare ei ole sellele täna lahvatanud loole õnnestunud saada ka kolleegidel ajalehtede toimetustes. Ühe kommentaari on Eesti Päevalehe veergudel või onlainis andnud siis Tallinna Linnavolikogu liige Liisa Pakosta, kes ütleb, et temale tundub loogilisena see, et Tallinna linnavalitsuses lahvatanud skandaalis võib olla rohkem inimesi keda kahtlustatakse ja kellele süüdistus esitatakse. Ja nii nagu linnavolinik Liisa Pakosta, nii loodame ka meie, et Kaitsepolitse teeb oma tööd korralikult ja kontrollib kõiki kahtlusi.

Meil on päeva jooksul olnud side ka riigiprokuratuuriga ja Vikerraadio Uudis+ on pandud ootelehele. Esimesel võimaluse kui prokuratuur peab võimalikusk anda vähimatki selgitust, kommentaari siis, siis kuuleb seda ka Uudis+ kuulaja.

Tsitaadi lõpp.

Arvamus Delfis Tallinna rahvaküsitluse kohta

Virgo Kruve — Wed, 18 Feb 2009 14:32:39 +0000

Tallinna rahvaküsitlus meelitab võltsima

Ilma mingisuguse teavituskampaaniata läks Tallinna linnas lahti rahvaküsitlus haldusreformi tegemise üle. Eesti jõukaim omavalitsus leidis äkki, et võiks pealinna lähedust ja teenuseid tarbivad naabrid ka ametlikult ühise mütsi alla võtta ja loobuda linnaosadest.

Tallinna linnakantselei rahvaküsitlus sarnaneb pigem e-posti aadresside korjamisega turunduslikeks eesmärkideks, mitte aga siduva jõuga rahvaküsitlusega. Hääletajat ei tuvastata: ei ID-kaardi, pangalingi ega mobiil-ID abil. Seejuures on netis antav hääl võrdsustatud paberil antavaga linnaosa valitsustes asuvates hääletuspunkides, kuigi viimastes käib hääletaja tuvastamine pildiga dokumendi alusel.

Ma saan aru, et küsitluse läbiviimisega on kiire, aga rahvaküsitlust ei saa korraldada samade kriteeriumite järgi kui 2006. augustis Ilvese presidendikssaamist toetamisel või 2007. kevadel internetis Savisaart maha hääletada püüdes. Mõlemad hääletused tegid tollal anonüümseks jäänud inimesed sooviga kasutada allkirjade suurt arvu poliitilise võitluse argumendina. Isegi kui kellegi nimi sinna telefoniraamatust kopeeriti, ei olnud sellel mõju.

Seekord tahetakse aga ülimalt lihtsalt võltsitava süsteemiga saada linnakodanikelt luba ja alust linnavalitsuse edasistele tegevustele. Kui tahaksin kallutada tulemust ükskõik kummas suunas, siis vajan ma ainult kahte asja: tallinlase nime ja e-posti aadressi.

E-posti-aadressi on väga lihtne tekitada tasuta e-postisüsteemide abil. Veidi keerulisem on saada inimeste nimesid, aga siin aitab telefoniraamat hädast välja. Hääletajate isikukoodi ei kontrollita, aga ka neid saada ei ole tänu äriregistrile kuigi raske.

Nimelt on äriregistri kodulehel kättesaadavad kõik korteriühistute juhatuste liikmete isikuandmed: nimi, elukoht ja isikukood. Otsingusõna „korteriühistu“ peale tuleb küll üle 10 000 registreeritud korterühistu, aga seda annab lihtsalt kitsendada, kui võtta kriteeriumiks näiteks mõni Tallinna tänav.

On üllatav, et Eesti, mis peab ennast infotehnoloogia valdkonnas igati arenenuks, peab endiselt leppima põlve otsas tehtud lahendustega. E-riik pole teinud omavalitsustele kättesaadavaks lihtsat platvormi ID-kaardi kasutajatele rahvaküsitluste korraldamiseks.

Selle põhjuseks on ilmselt kartus osalusdemokraatia ees ja soov mängida praeguse juhitava demokraatia võimalustega. Mõelge, milline segadus tuleks, kui volikogus häälteenamust omava poliitilise jõu poolt rahvale esitatud küsimus saab oodatule vastupidise vastuse – ja seda olukorras, kus osalema vaevub ehk 10-12 protsenti hääleõigust omavatest inimestest. Sellisel juhul pole tegu enam enamuse otsuse, vaid vähemuse diktatuuriga.

Tallinna hääletuse puhul aga on üks võltsitud e-hääl piisav, et seada kahtluse alla kogu küsitlus. Või siis vähemalt jätta arvestamata internetis antavad hääled. Linnateatri ja Kultuurikatla küsitlus võis olla esimene aia taha läinud vasikas ja sellisena andestatav, aga teist korda ämbrisse astumist ei saa heaks kiita.

Ma ei usu, et Tallinna linnavalitsuse IT-inimesed ei ole kampaania ohtudele tähelepanu juhtinud, aga ilmselt otsustasid nad mitte vastu vaielda. Olen veendunud, et selline rahvaküsitlus internetis ei ole praegusel ajal enam kohane.

Aastaid tagasi kritiseeriti kõvasti tollase ministri Tiit Tammsaare võrdlust, et Eesti tiigrihüpe on osutunud nurka kakavaks kassipojaks. Vaadates praegust Tallinna rahvaküsitlust võib tõdeda, et sellelt kassilt on nüüd ka karvad ära raseeritud.

Virgo Kruve, www.DELFI.ee 17. veebruar 2009

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=21251303

Vikerraadio kui valitsuse propagandapasun

Virgo Kruve — Wed, 18 Feb 2009 06:24:30 +0000

Jaanuaris kutsus Vikerraadio valitsusse kuuluvate erakondade inimesi uudiste- ja poliitikasaadete välisel ajal stuudiosse või edastas intervjuusid nendega kolm korda sagedamini, kui andis sõna mõne valitsusvälise erakonna liikmetele. Selliseks maailmavaate propageerimiseks anti Eesti suurima kuulatavusega raadioprogrammi eetriajast 76 protsenti, kui intervjueeritaval oli valitsuserakondlik taust.

Uudistesaadete ja temaatiliste saadete välisel ajal 2. jaanuarist kuni 30. jaanuarini oli tööpäeviti kell 7:30 kuni 7:59; kell 9:00 kuni 9:30; kell 12:00 kuni 14:00 ja 16:00 kuni 17:00 eetris kokku 22 valitsusse kuuluvate parteide inimest. Neist Marianne Mikko ja Urve Palo 3 korda, Sven Mikser, Eiki Nestor ja Maret Maripuu 2 korda. Tuntumatest nimedest said ühel korral sõna Isamaa ja Res Publica Liidust – Andres Herkel, Taavi Veskimägi, Tunne Kelam, Mart Laar ja Marko Mihkelson; Reformierakonnast – Urmas Paet, Jaak Jõerüüt, Tarmo Leinatamm, Taavi Rõivas, Rein Lang, Väino Linde, Alar Arukuusk, Toivo Klaar ja Kristen Michal; Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast – Jaan Kaplinski, Indrek Saar, Andres Tarand, Randel Länts ja Helju Pikhof.

Kõigi nende parteide puhul torkab silma Riigikogu ja Euroopa Parlamendi saadikute, ministrite ja partei peasekretäride osalus.

Opositsioonist lasti kõnelema 7 inimest: Kaie Kõrb, Kadri Simson, Heido Vitsur ja Peeter Rebane Keskerakonnast, Toomas Alatalu ja Märt Riisenberg Rahvaliidust, Marek Strandberg Eestimaa Rohelistest. Poliitiliselt aktiivseks võib pidada aga vaid Simsonit, Alatalu ja Strandbergi.

Valitsusparteide inimesed tegelesid enamasti omaenda saavutuste ja oma erakonna kiitmisega. Opositsiooni esindajad rääkisid kultuurist või välispoliitikast; sisepoliitilised teemad olid välistatud.

Kokku said erakondlased jutuaega järgmiselt: SDE 2 tundi 26 minutit, IRL 1 tund 37 minutit, Reformierakond 1 tund 31 minutit, Keskerakond 34 minutit, Rahvaliit 27,5 minutit ja Eestimaa Rohelised 10,5 minutit.

Vikerraadio palgakulu on iga kuu 1 miljon krooni ja aastas kokku 12,065 miljonit. Kui ma oleksin Keskerakonna liige, siis tunneksin Vikerraadios toimuva ajupesu ja kallutatud arvamuse pärast tõsist muret. Erinevate saatejuhtide kaasabil on valitsusliit omastanud 76% erakondliku taustaga inimestele antud ajast.

?kki Vikerraadio ajakirjanikud ei tea Keskerakonna inimeste telefoninumbreid? Või kardavad nad Rahvaliitu ja Rohelisi? Pigem pelgavad nad valitsuse käsutada olevat eelarvet, millest sõltub nende aineline heaolu.

Sõnasaanute nimekiri avaldatakse internetis: www.kesknadal.ee

/Siit alates internetitekst/

Kuulamiseks valitud saated

Vaatluse aluseks sai võetud tööpäeva hommikuti kell 7:35 ja 9:15 eetris olevad intervjuud, mis on enamasti uudiste- ja päevakohase teemaga. Samuti kahetunnine „Uudis+“, mis eetris kell 12.00-14.00. Õhtusest eetriajast sai analüüsitud kell 16:00 alanud tundi. Esmaspäeviti on seal eakamatele inimestele mõeldud „Päevatee“ saade, kus poliitikud olid samuti sagedased külalised või nädala kommentaari edastajad. Teistel nädalapäevadel oli eetris „Uudis+“ intervjuude jätk.

Populaarseim partei – SDE

Inimesi: 10

Esinemiskordi: 18

Saadud aeg: 2 tundi 26 minutit ja 43 sekundit (33 protsenti)

Sotsiaaldemokraadid figureerisid vaadeldud ajavahemikul (21 päeva) 18 korda. Neil oli 10 esinejat, kuid mitmed neist tegid seda korduvalt: Urve Palo, Marianne Mikko, Sven Mikser ja Jürgen Rooste.

Tuleks märkida, et Marianne Mikko esinemist 12. jaanuaril pensionäride ja vanaduse kiituseks oli piinlik kuulata. Jaanuari jooksul temale antud 28 minutit on ligilähedane 4 keskerakondlase peale 4 nädala jooksul jagunud 34 minutiga.

Selge poliitilise tuntusega inimesed Urve Palo, Eiki Nestor, Sven Mikser, Marianne Mikko ja Andres Tarand rääkisid selgelt poliitilistel teemadel, kas siis Eesti või välismaa olukorrast. Märksa kavalamalt oli tehtud saade Indrek Saare, Randel Läntsi ja Helju Pikhofiga, kes kõnelesid küll sisepoliitilisest olukorrast, kuid seda pigem valitsusega opositsioonis olija seisukohalt. Nad tegid ettepanekuid valitsusele, kuidas olukorda parandada. Kuulaja ei pruukinud üldsegi mõista, et kõnelejad on võimul, isegi kui märkasid nende erakondliku kuuluvuse äramainimist. Helju Pikhof kinnitas koguni pensioni 14-protsendise tõusu toimumist alates 1. aprillist. Seda panin eriti tähele, sest praeguseks on teada juba selle ärajäämine. Aga äkki tegi ta aprillinalja ette ära?

Omamoodi piinliku kuulamise moodustasid alati paaris käinud Peeter Helme (endine SDE) ja Jürgen Rooste kirjanduslikud arvamused. 7. jaanuaril kuuldud arvustus Tarmo Tederi raamatule „12 jõulujuttu“ oli minu jaoks aasta esimene tulevastele jõuludele suunatud reklaam. Lapsik oli raamatu „Siil udus“ peale 4 minuti raiskamine. Peeter Sauter pole ka üleliia tuntud kirjanik. Kuu viimasel kolmapäeval ei saanud Jürgen Rooste paraku ise sõna võtta, sest juttu tuli tema enda koostatud raamatust. Jürgen Rooste kogumikule „Künnap, Rooste, Sinijärv,“ kulus ligi 6 minutit.

2.1.09 kell 13:24 (15,18 minutit) Jaan Kaplinski, kirjanik. Maailm 2008 hinnangud tagasivaates.

5.1.09 kell 07:36 (7,57) Urve Palo, rahvastikuminister. Eesti iive 2008 ja uuringu tutvustus.

6.1.09 kell 12:44 (13,17) Sven Mikser, Riigikogu liige, endine kaitseminister. Gaza sektoris toimuva kommentaar.

6.1.09 kell 13:24 (13,54) Indrek Saar, Riigikogu liige. Rahandusminister Ivari Padari kava kodulaenu abi kohta.

7.1.09 kell 16:41 (4,51) Peeter Helme ja Jürgen Rooste kirjanduse kriitikud. Tarmo Tederi raamatust „12 jõulujuttu“.

8.1.09 kell 12:21 (8,51) Eiki Nestor, Riigikogu liige, endine sotsiaalminister. Puudega inimeste toetused välja maksmata.

12.1.09 kell 16:22 (10,08) Marianne Mikko, Euroopa Parlament. Kuidas ta hindab kõrgelt pensionäre.

14.1.09 kell 16:08 (8,14) Andres Tarand, Euroopa Parlament. Gaasitüli Ukraina ja Venemaa vahel.

14.1.09 kell 16:43 (5,53) Peeter Helme ja Jürgen Rooste kirjanduse kriitikud. Peeter Sauter raamat „Babyblue“.

16.1.09 kell 13:09 (6,32) Marianne Mikko, Euroopa Parlament. Valgevene-teemalise resolutsiooni kommentaar.

19.1.09 kell 12:16 (12,22) Randel Länts, SDE peasekretär. Jüri Pihlist kui SDE tulevasest esimehest.

20.1.09 kell 12:22 (5,04) Eiki Nestor, Riigikogu liige, endine sotsiaalminister. Koalitsiooni kärped võivad jõuda ka pensionideni, tuleks neid mõista.

21.1.09 kell 16:37 (3,59) Peeter Helme ja Jürgen Rooste, kirjanduskriitikud. Lasteraamatu „Siil udus“ arvustus.

22.1.09 kell 12:22 (11,34) Marianne Mikko, Euroopa Parlament. Moldaavia olukord.

23.1.09 kell 07:35 (7,22) Sven Mikser, Riigikogu liige. Valitsuse kava vastu muuta 300 kroonise lastetoetuse jagamise põhimõtteid (Reformierakonna algatus).

26.1.09 kell 07:36 (6,32) Urve Palo, rahvastikuminister. Rahvastikupoliitika nõukoda ja Eesti rahvaloendus

26.1.09 kell 16:22 (6,58) Helju Pikhof, Riigikogu liige, sotsiaalkomisjoni esimees. Lubab 1. aprilliks 14-protsendist pensionitõusu.

27.1.09 kell 13:49 (1,57) Urve Palo, rahvastikuminister. Mida riik saab teha Setumaa jaoks?

Isamaa ja Res Publica liit

Inimesi: 9

Esinemiskordi: 10

Saadud aeg: 1 tundi 37 minutit ja 21 sekundit (21,7 protsenti)

Ainus kaks korda sõna saanu oli Tunne Kelam, kes rääkis välispoliitilistel teemadel. Tema palavat poolehoidu Iraani opositsioonile, kes tahab muuta sealset riigikorda, ei varjutanud isegi selle liikumise kommunistlik taust. Muidu on Tunne Kelam kommunistidega leppimatu ja pooldab selle samamoodi kuritegelikuks kuulutamist, nagu tehti Nürnbergis parempoolsete ideoloogiate kandjatega. Tunne Kelam on juunis toimuvatel kinniste nimekirjadega Euroopa Parlamendi valimiste esinumber, kellel suurimad tagasivalimisvõimalused IRL-is.

Välispoliitikast rääkisid veel Andres Herkel, Marko Mihkelson ja Setumaa vanematekogu esimees Aare Hõrn, kes kritiseeris SDE ministri Jüri Pihli valdkonda jäävat piiriületusteemat.

Majandusteemal kõnelnud Mart Laar hirmutas eelarve kiire kärpimise vajadusega. Valitsuse „salajane“ oponent Taavi Veskimägi oli kriitiline käesoleva aasta eelarve suhtes, sest ta prognoosis isegi suuremat puudujääki praeguseks välja öeldust. Ootamatu avaldusega tuli välja Albu vallavanem Kalju Kertsmik, kes oli valmis oma 29 tuhande kroonise palga alandamiseks.

2.1.09 kell 12:18 (11,01 minutit) Kalmar Kurs, Haridusministeeriumi avalike ja välissuhete osakond. Innovatsiooni ja loovuse aasta algamisest.

12.1.09 kell 07:38 (7,17) Andres Herkel, Riigikogu liige. Eesti sidemed Aserbaidžaaniga, president Ilvese visiit sinna.

12.1.09 kell 12:15 (17,27) Taavi Veskimägi, Riigikogu liige, majanduskomisjon. Eesti majanduse kukkumine, eelarve auk, valitsuse töö kriitika.

19.1.09 kell 07:36 (4,47) Kalju Kertsmik, Albu vallavanem. Tegi ettepaneku alandada oma 29-tuhandelist palka.

20.1.09 kell 13:45 (6,35) Aare Hõrn, Setumaa vanematekogu esimees. Setude mure muutunud piiriületuse korra ja viisade pärast.

21.1.09 kell 13:10 (9,23) Tunne Kelam, Euroopa Parlament Venemaa gaasijuhtmete Nabucco ja South-Stream ehitus Vahemeres ja nende geopoliitiline mõju.

26.1.09 kell 13:28 (11,19) Anna Levandi, iluuisutamistreener. Helsingi iluuisutamise meistrivõistluste halvas tulemuses on süüdi valesti hinnanud kohtunik.

27.1.09 kell 12:22 (9,25) Mart Laar, Riigikogu liige, IRL esimees. Riigieelarve kärped tuleb teha 2 nädalaga või muidu tuleb IMF ja teeb seda Eesti eest. Samal päeval ilmunud Postimehe artikli võimendamine ja reklaam.

27.1.09 kell 13:07 (8,38) Tunne Kelam, Euroopa Parlament. Iraani opositsiooni kustutamine terroristlikust nimekirjast.

30.1.09 kell 12:43 (12,49) Marko Mihkelson, Riigikogu liige. Davosi majandusfoorum ja globaalne kriis.

Reformierakond

Inimesi: 13

Esinemiskordi: 14

Saadud aeg: 1 tundi 31 minutit ja 18 sekundit (20,5 protsenti)

Kolme valitsuspartei hulgas kõige vähem rääkinud, kuid inimeste arvult tabeli liider. Silma hakkasid ministrid Maret Maripuu, Urmas Paet ja Rein Lang päevakajaliste teemadega. Siiski lasti ebapopulaarseks muutunud sotsiaalministrit eetrisse ainult kuu algul. Selle järel tulid vähem sisepoliitilistel teemadel rääkima diplomaat Jaak Jõerüüt, ettevõtja Jaan Saar, saatejuht Tarmo Leinatamm, Otepää MM korraldaja Alar Arukuusk, euroametnik Toivo Klaar ja reformistlik pensionäride eestkõneleja Valdek Mikkal. Kasutasid teistest enam poliitikaväliselt tuntust kogunud inimesi.

2.1.09 kell 12:43 (10,41 minutit) Urmas Paet, välisminister. Tšehhi sai Euroopa Liidu eesistujaks.

5.1.09 kell 16:16 (9,58) Maret Maripuu, sotsiaalminister. Uue aasta tervitus, loeb teksti maha eakatele inimestele mõeldud „Päevatee“ saates.

8.1.09 kell 07:36 (8,49) Maret Maripuu, sotsiaalminister. Probleemid puuetega inimeste toetuste osas teravnevad, ministeeriumi kantsler sunnitud lahkuma.

15.1.09 kell 12:45 (9,27) Jaak Jõerüüt, endine kaitseminister, praegu Lätis suursaadik. Läti olukord ja sisepoliitiline kriis.

19.1.09 kell 13:16 (4,19) Jaan Saar, Viljandi soojafirma ESRO AS. Viljandi toasooja hind väheneb, maailmaturu hinna mõju. Erakondlikku kuuluvust ei mainitud, kuid sõnum oli optimistlik: inimesed, teie küttearved vähenevad!

20.1.09 kell 09:18 (6,22) Tarmo Leinatamm, ETV saatejuht, endine Riigikogu liige. „Laululahingu“ saatesse kooride otsimine.

20.1.09 kell 12:27 (6,06) Taavi Rõivas, Riigikogu liige. Pensionidest ja pensionäride rasketest majandusoludest. Ei kõlanud eriti usutavalt.

20.1.09 kell 16:12 (1,22) Rein Lang, justiitsminister. Vastulause õiguskantslerile Riigikogu palkade külmutamise vaidluse küsimuses.

20.1.09 kell 16:14 (2,51) Väino Linde, Riigikogu liige. Riigikogu palkade külmutamise vaidluse kommentaar. Toetas oma erakonnakaaslast. Saates ei küsitud vaidluse vastaspoolelt kommentaari.

21.1.09 kell 16:09 (8,54) Alar Arukuusk, Otepää MM korralduskomitee. Otepää suusavõistluse ettevalmistuste kulgemine. Positiivne teade, et sportlik linn on valmis.

22.1.09 kell 07:36 (6,57) Toivo Klaar, Euroopa Komisjoni Eesti esindus. Eurobaromeetri uuringu avalikustamisest.

22.1.09 kell 12:09 (2,41) Valdek Mikkal, Eesti Pensionäride Ühendus. Eelmisel päeval oli eetris olnud „Videviku“ peatoimetaja Ants Tamme, kes tegi pensionäridele üleskutse Maret Maripuu saamatuse peale protestima tulla. Valdek Mikkal kutsus ülesse vagurusele ja mitte protestima minema: kõik olevat korras!

27.1.09 kell 13:44 (5,56) Margus Timmo, Setumaa valdade liidu esimees. Setumaa külade olukord, tegi endale kohalikeks valimisteks tuntust.

28.1.09 kell 13:39 (10,15) Kristen Michal, Reformierakonna peasekretär. Maksukärped võivad peatada II pensionisamba riiklikud maksed. Mõte tuli „Eesti Päevalehes“ avaldatud Kaarel Tarandi artiklist, kes eitas selle mõtte seotust erakonnaga. See on mõistetav, sest kogumispensioniga on liitunud üle poole miljoni inimese ja selle kärpega seostumine oleks erakonnale halb.

Opositsioonile jääb 24 protsenti ajast

Eesti Keskerakond

Inimesi: 4

Esinemiskordi: 4

Saadud aeg: 34 minutit ja 18 sekundit (7,6 protsenti)

Ainus sisepoliitilist olukorda käsitletav sõnavõtt oli Kadri Simsonilt. Ülejäänud kolm rääkisid kas kultuurist või majandusest.

8.1.09 kell 09:17 (10,32 minutit) Kaie Kõrb, baleriin. Kultuuri teemaline jutt „Surmatantsu“ esietenduse kohta.

13.1.09 kell 12:22 (10,26) Kadri Simson, Riigikogu liige. Keskerakonna plakatite kampaania IRL-i ja Reformierakonna läbikukkunud poliitika paljastamiseks.

30.1.09 kell 12:19 (9,15) Heido Vitsur, Arengufond. Eesti majanduse raske olukord ja kuuldused krooni devalveerimisest.

30.1.09 kell 16:25 (4,00) Peeter Rebane, kontserdikorraldaja. Madonna kontsert augustis.

Rahvaliit

Inimesi: 2

Esinemiskordi: 2

Saadud aeg: 27 minutit ja 38 sekundit (6,1 protsenti)

2.1.09 kell 13:09 (12,51 minutit) Toomas Alatalu, Riigikogu liige, välispoliitika asjatundja. Gaza sektoris toimuva sõja kommentaar.

20.1.09 kell 13:16 (14,47) ettevõtja Märt Riisenberg. Piimatootjate majanduslikult raske seis.

Erakond Eestimaa Rohelised

Inimesi: 1

Esinemiskordi: 1

Saadud aeg: 10 minutit ja 48 sekundit (2,3 protsenti)

19.1.09 kell 16:09 (10,48 minutit ) Marek Strandberg, Riigikogu liige. Nädalakommentaar saates „Päevatee“.

Iseseisvuspartei (pole Riigikogus esindatud)

Inimesi: 1

Esinemiskordi: 4

Saadud aeg: 25 minutit ja 16 sekundit (5,6 protsenti)

8.1.09 kell 12:33 (6,05 minutit) Sven Sildnik (Kivisildnik), erakonna peasekretär. Pronksiöö mässukatse õigeksmõistu kohta.

15.1.09 kell 12:34 (6,38) Sven Sildnik (Kivisildnik). Mart Raun ja tema kirjutis ajalehes „Tartu Postimees“.

22.1.09 kell 12:35 (6,28) Sven Sildnik (Kivisildnik). Riigi kaitse alla võtmise seaduseelnõust arvamus. Selle oli algatanud IRL ehk sarnaste vaadetega erakond.

28.1.09 kell 12:37 (6,45) Sven Sildnik (Kivisildnik). Eesti sõdurite osalemine Iraagis oli süüdimatu ja nüüd sealt lahkumine vähendab meie julgeolekut. Missiooni pilamine.

Konstitutsioonierakond (pole Riigikogus esindatud)

Inimesi: 1

Esinemiskordi: 1

Saadud aeg: 12 minutit ja 35 sekundit (2,7 protsenti)

7.1.09 kell 09:15 (12,39) Annika Koppel, filmiajakirjanik. Aasta filmiauhinna valimisest. Kultuuriteemaline tutvustus.

Loetelus toodud vähemtuntud inimeste samasus erakonda kuulujatega tugineb interneti nimeotsingule ja samanimelisus ei ole välistatud.

Kokkuvõttes tuleks Eestis sisse viia teleri- ja raadiolubade tasuline süsteem. Sellisel juhul saab kuulaja-vaataja teadlikult oma rahakotiga eelistada talle meelepärast kanalit ega toimu maksumaksja raha lauskülvamist võimulolevate erakondade tugevdamiseks.

Kui Vikerraadio palgakulu on aastas 12,065 miljonit* , siis jaanuaris kulus selleks iga päev 33 054 krooni ehk 1377 krooni tunnis või 23 krooni minutis. Ükski erakanal ei lase poliitikuid eetrisse sellise naeruväärselt odava hinnaga. Sotsiaaldemokraadid kulutasid selle arvestuse järgi jaanuaris 3361 krooni maksumaksja raha. Riigikogus neist kolm korda suuremale Keskerakonnale jagus aga vaid 783 krooni.

Vikerraadio eelarve internetis http://www.err.ee/img/err/ERR__eelarve2009_(kinnit_RRHN_20.01_.2009)_.pdf aadressil lk 5.

Artikkel ilmus 18. veebruar 2009 ajalehes Kesknädal
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=11952

Ansiplased trikitavad kalendriga

Virgo Kruve — Wed, 04 Feb 2009 09:38:07 +0000

Reformierakond on lasknud Tallinnas levitada venekeelset kalendrit, mille sisu on eksitav ja koostamispõhimõtted küsitavad.

Kenasti kilesse pakitud ning suure trüki- ja trikiarvuga kalender peab ilmselt aitama päästa Reformierakonna reitingut edasisest langusest. TNS Emori andmetel oli oravate toetus detsembriks sulanud aastaga 10 protsenti ja Reform langenud Keski järel teisele kohale 29 protsendiga.

Kalender on pealkirjastatud populistlikult – „Tallinn – meie ühine ajalugu“. Selles võib imetleda pilte Tallinna huviväärsustest: raekoda, Vene Teatri saal, Kaasani kirik Liivalaia tänavas, päikeseloojangus Russalka ausammas jne. Tähelepanu suunatakse kahele õigeusukirikule ja nõukogude arhitektuuri kolossidele (Linnahall, Tallinna Olümpiapurjespordikeskus TOP) ning nõukogude aja nostalgiale.

Reformil pole jätkunud iga kuu jaoks eraldi isikut. Nii troonibki Keit Pentus jaanuaris ja oktoobris, Laine Jänes veebruaris ja juulis, siis juba endine sotsiaalminister Maret Maripuu märtsis ja augustis, Jaanus Rahumägi aprillis ja detsembris, Urmas Paet mais, Tatjana Muravjova septembris ja novembris. Juunis poseerivale Kristiina Ojulandi juurde on pandud hukkunud laeva „Russalka“ mälestav ja loojuva päikesega pilt, mis on omandamas üha enam tähendust ka põhja minevast oravate poliitikast. Kokku kuus eestlast ja üks eestimaalane.

Kalendri suur trikiarv seisneb aga asjaolus, et ükski püha pole tähistatud Eesti lipu heiskamise päevana. Enamik riiklikest pühadest on küll tekstis mainitud, aga näiteks 9. mai, mis on riiklik püha ja Euroopa päev ning kahe lipu heiskamise võimalusega päev, on täiesti maha vaikitud. ?kki kardetakse Tõnismäel korraldatud pronksiööde meenumist – Ansipi valitsuse poolt Pronkssõduri kiirendatud korras äraviimist enne 9. mai saabumist?

Seevastu peab Reformierakond tähtsaks pühaks õigeusu jõule 6. jaanuaril. Puudub aga 1. septembri teadmistepäev, mil tuleks heisata ka lipud. Tähistamata on samuti 25. märtsi küüditamispäev ning 1. juuni lastekaitsepäev. Seevastu on siniste oravakestega ilusti märgistatud valimispäevad – 7. juuni ja 18. oktoober.

Trikitamisele viitab ka eelviimasel leheküljel avaldatud eestikeelne tekst 12 pildi seostumisest ansiplastega, kuid tegemist pole isegi mitte ligilähedase venekeelse pildiallkirja tõlkega.

Veebruari leheküljel kirjutab kultuuriminister Laine Jänes: „Minu jaoks, nagu ka igale teisele kultuuri hindavale inimesele, on Vene Teater üks keskseid kohti, kus uuesti ja uuesti toimub kultuuri sündimise ime. Hoone sisekujundus on suurepärane, aga veelgi suurepärasem on selle hing – teatri silmapaistvad näitlejad.“ Eestikeelne leht kalendri lõpus aga teatab: „Vene Teater, mis möödunud aastal tähistas oma kuuekümnendat juubelit, on kindlasti üks suursuguseima interjööriga teatrihooneid Eestis. Suurejoonelise ja võimsa sisekujunduse kõrval on aga kõige olulisem, et teatri süda – Vene Teatri trupp – on jätkuvalt suurepärasel tasemel.“ Pole siis imestada, kui räägitakse eestlaste ja venelaste justkui erinevas maailmas elamisest, kui kahes keeles tekstid erinevad teineteisest täielikult.

Reformierakonna kalender on üks trükiseid, mille eesmärk partei positsioonide venestamine. Igal kuul ilmub partei koostatud Tallinski Vestnik, mis eksponeerib juhtoravaid ja püüab upitada nende saavutusi. Reformierakond on praegu Eestis ainus partei, kel on regulaarselt ilmuv venekeelne ajaleht.

VIRGO KRUVE

Kalendris märtsis ja augustis vastu naeratav Maret Maripuu pole selleks ajaks enam sotsiaalminister. Tuleb poliitiliste muutuste aasta! Foto: Virgo Kruve

Ilmunud 4. veebruar 2009 Kesknädal http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=11865

“Uus Eesti” – uus Reformierakond

Virgo Kruve — Sun, 01 Feb 2009 20:21:25 +0000

Populaarsusreitingutes aastaga ligi 10% kukkunud Reformierakond otsib alternatiivseid taganemisteid. Sügisel liikus kuulujutte uuest ettevõtjate parteist, mis võimaldaks oravatel oma tuhmuvat mainet taas läikima lüüa. Nende„salarelv“ kannab paljulubavat nime „Uus Eesti“.

Reformierakonna juhtimisel on vana Eesti rappa minemas. Seetõttu on ohjad haaranud Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni liige Erik Salumäe, kes 18. märtsil 2008 asutas mittetulundusühingu „Uus Eesti“. Esialgu on Salumäe jt reformikad uue poliitilise jõu moodustamisel ainult nõutava 1000-liikmelise alampiiri taga, sest hea nimi ja rahulolematus praeguste jõududega on nende poolel.

Pikema aja peale plaanitud ettevõtmisele viitab kasvõi kaubamärgi „Uus Eesti“ registreerimise taotluse esitamine Patendiametile 30. septembril 2008 (registreerimistaotlus nr. M200801399). Taotlus hõlmab trükiseid (fotod, ajakirjad, ajalehed, postkaardid, raamatud), reklaami (raadioreklaam, telereklaam, reklaampindade üürimine), sidet (arvutiside, uudisteagentuurid), haridust (väljaõpe, meelelahutus, elektronraamatute ja -ajakirjade kirjastamine arvutivõrgus), juriidilisi ja turvateenuseid vara ning isikute kaitseks.

Internetist leiab teadatahtja MTÜ Uus Eesti aadressilt www.uuseesti.ee.

Varasemalt on Res Publica ja Eestimaa Roheliste erakonnastumisest loodetud näha uut ja värsket jõudu Eesti poliitikamaastikul, mis tooks parempoolsetele vajalikke lisahääli Riigikogus. Esimesel korral Uus Poliitika ja Vali Kord isegi toimisid, kuid endise peaministri Juhan Partsi valitsust hakkasid skandaalid närima juba esimesel valitsemisaastal, alates kiiruse ületamisest ja täispõrumisest Euroopa Parlamendi valimistel ning kuulsusetult lõpetades sambatõstmisega Lihulas ja korruptsioonimõõdikutega. 2006. aastal erakonnastunud roheliselt mõtlejad kaasati isegi Andrus Ansipi valitsuse moodustamise kõnelustesse, kuid reaalselt neid paati muidugi ei võetud.

Näiteid möödunud aastast, mis soodustavad Uue Eesti teket

1. Majanduskasv hakkas langema II kvartalis (-0,3%) ja III kvartalis langustempo kiirenes (-3,5%). Midagi head pole oodata ka IV kvartali tulemustest. MTÜ Uus Eesti asutati vahetult languse eel.

2. Kinnisvara müügihind ja laenutagatiseks seatud väärtus langeb. Kriis on väljunud kinnisvarasektorist ja jõudnud sellega seotud valdkondadesse: pangandusse, ehitusmaterjalide tootmisse, transporti, kaubandusse, teenindavasse sektorisse.

3. IRL-i kaitseminister Jaak Aaviksoo ja Vabadussõja ristisamba ehituse juht Aivar Reivik (samuti IRL) ning üks Harjumäe samba autoreid Rainer Sternfeldt ei saanud tähtajaks hakkama. Olen pettunud, sest toetasin oma isiklikust rahast Eesti edu matmiskoha ristiga tähistamist. Vähemalt on lohutav teada, et 2009. aasta võidupühal saan ehk viia sinna leinapärja kirjaga “Siia matsid IRL, Reformierakond ja SDE Eesti edu“.

4. Eestis algasid „maksuvabad reeded“, kuid natuke teistmoodi, kui neid oli lubanud Reformierakond. Paljud suured tootjad („Norma“, „Liviko“) läksid oktoobrist üle töövabale ja seetõttu palgavabale reedele. Aasta jooksul esitati rekordarv taotlusi osalise tööaja rakendamiseks või töötajate otseseks koondamiseks.

5. Inflatsioon on tõusnud kahekohalise arvuni ja euro kasutuselevõtt nihkunud teadmata aega. Seda isegi Eesti Panga nõukogus makstavate enam kui miljonikrooniste aastapalkade kiuste.

6. Vahetult enne jõule langes Reformierakonna toetus 29 protsendile ja populaarseimaks tõusis Keskerakond 35 protsendiga.

7. Esmakordselt on Eesti riigis valitsuse suurimaks ettevõtmiseks eelarve kärpimine, millega tehti algust möödunud aastal. 2009. aastal see tegevus jätkub, et varjata lõhet valimislubaduste ja tegelike majanduslike võimaluste vahel.

8. Kompenseerimaks Ansipi valitsuse populaarsuse vähenemist mustatakse ja stigmatiseeritakse opositsiooni, et jätta rahvale mulje alternatiivse poliitilise jõu puudumisest. Peamiseks meetmeks siin on kahtlustamine korruptsioonis ja mõõdikuks kapo korraldatud meedialavastused Keskerakonna poliitikute vahistamisel. Opositsiooniparteide esimehi Villu Reiljanit ja Edgar Savisaart hoitakse pidevate skandaalikeste köidikus.

Ansipi kaotatud reaalsustaju

Pole kindel, kas Ansipil on adekvaatset infot riigis toimuvast. Majandusajakirjanik Liis Kängsepp kirjeldab üht oma kohtumist peaministriga järgmiselt: „Minu vastas seisis mees, kelle klaasistunud silmad ei liikunud intervjuu jooksul vist kordagi paigast. Suu küll liikus, aga mulle tundus, et mõte nende tühjade silmade taga mitte. Ja suu edastas sõna-sõnalt neid samu teese, mis juba enne lavalt olin kuulnud. Jüri Käo arvas pärast Ansipi esinemist, et talle tundus, nagu oleks esinema tulnud mõne teise riigi peaminister, kes juhib ühte neist riikidest, mis kuuluvad Euroopa viie rikkama riigi hulka. Ka mina ei saa aru, kuidas on nii, et ettevõtjad räägivad mulle ühte juttu, aga peaminister midagi sellist, mis käib risti vastu? Kellel siis õigus on?“

(http://kangsepp.wordpress.com/2008/09/25/peaminister-voi-robot/ )

VIRGO KRUVE, ettevõtja
[fototekst:] PEAIDEOLOOG: Rappaläinud Reformierakonna järglase – ühenduse Uus Eesti – vaimne isa, Riigikogu liige Erik Salumäe. Kesknädal küsib: kas rotid põgenevad uppuvalt laevalt?

Loe lisaks 22. oktoobri 2008. a Kesknädalat, kus kirjeldatakse Reformierakonna skeeme, kuidas anda oma ajalehed kirjastada erafirmale OÜ Hold.

Tekst ilmus 21. jaanuaril 2009 ajalehes Kesknädal http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=11746

Piduri-Padar keeras eelarve kinni

Virgo Kruve — Fri, 30 Jan 2009 07:43:23 +0000

Eile tuli siis Rahandusministeeriumist kaks olulist teadet. Esiteks on ametlikult hakatud eitama devalveerimise võimalust, mis minu jaoks kõlab tegelikult tõenäosuse suurenemise ja punase ohutulena.

Teiseks külmutati riigieelarvest tehtavad väljamaksed. Õigemini kästi need kokku tõmmata 7 protsendi peale ühe kuu kohta. Lisaks pole võimalik sõlmida uusi lepinguid või võtta lisakohustusi. Aga kuidas lõhkuda jääd või lükata lund, mis peaks tulema samamoodi kui novembri alguses ja paneb päevadeks liikluse seisma? Pealegi on Lääne-Euroopa näinud sellele talvel ka lumetorme, mis panid näiteks Madridi lennujaama päevaks või paariks lumevangi. Saksamaa tundub aga olevat saanud endale kogu selle Põhja-Eesti suusalume.

Lõpuks tahan öelda, et ma ei saa sisse oma põhiblogisse, kuhu oleksin selle muidu kirjutanud. Kahjuks olin sellega sidunud ka ühe valimiste teemalise blogi (valimised2009.com), mis nüüd samamoodi seisab.

Kes tellis selle provokatsiooni?

Reformierakonna juhtimisel sõidame kraavi

Virgo Kruve — Wed, 14 Jan 2009 06:28:38 +0000

8. jaanuari hommikul sõitis vale kiiruse tõttu Tallinna–Tartu maanteel Imavere ristis teelt välja Reformierakonna kirjade ja logodega auto, rulludes üle katuse.

Selle tumesinise autoga sõidutati 2005. aasta aprillis Tallinna baaris „Võitlev Sõna“ purjutanud ja kakelnud poliitikud Peep Aru ja Toomas Tein kainerist ära. Tookord ilutses autol kiri „11 aastat õigel teel“.

Viimati kirjutasime samast autost mullu 22. oktoobril, kui selle küljel ilutses kiri “13 aastat õigel teel. 1994–2007”, kuigi kalendris oli ammugi aasta 2008. Tookord järeldasime, et Reformierakond tõenäoliselt loobus 2007. aastal õigel teel liikumisest. Ehk teadsid nad ette, et valitsuse moodustamine koos IRL-i ja sotsiaaldemokraatidega kujuneb samasuguseks õnnetuks allakäiguks kui Mart Laari teise valitsuse aegne kolmikliit koos raudtee erastamise ja elektrijaamade müümise plaaniga?

Ajalehele Järva Teataja ütles õnnetuspaigal viibinud Riigikogu liige Taavi Rõivas (REF), et kohal käisid nii kiirabi- kui ka päästetöötajad ja autos olnud inimesed vigastada ei saanud. Reformi peasekretär Kristen Michali sõnul olid autoga olnud viis reformierakondlast teel Lõuna-Eestis toimunud üritusele. Roolis oli üks Reformierakonna Toompea fraktsiooni naistöötaja. Pole teada, kas roolikeerajal kontrolliti joobeastet. Kindlasti tuleb aga küsida: kas Eesti riiki juhitakse Toompealt paremini,kui Reformierakonna fraktsiooni naistöötajad juhivad autot?

[FOTO] REFORM KRAAVIS: Kesknädal ei ole kahjurõõmus, vaid kurb – Reformi juhtimisel võib end peatselt kraavist leida terve riik. Foto: Järva Teataja

Artikkel ilmus 14. jaanuar 2009 ajalehes Kesknädal
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=11703

Soome e-valimiste raskused

Virgo Kruve — Sun, 09 Nov 2008 14:42:45 +0000

Oktoobri viimasel pühapäeval hääletas Soomes kohalike omavalitsuste valimistel elektrooniliselt 12 234 inimest, kuid 232 häält polnud kehtivad. Tulemus on vastuoluline. Nõutakse justiitsministri vastutusele võtmist või lausa loobumist üleriiklikust e-hääletusest.

Elektroonilisest hääletamisest pidi tulema põhjanaabrite seekordsete valimiste hitt, millega saada inimesi hääletama. Justiitsministeeriumi poolt valimisi korraldanud Arto Jääskeläinen nimetab juhtunut „nii heade kui ka halbade kogemuste saamiseks.“

Heade kogemuste hulka kuulub e-hääletamise masina töötamine või enamasti töötamine. Kuid sellest ei piisa. Valimistel kasutatud valimismasina loonud TietoEnatori juhataja Jukka Iivoneni sõnul polnud viga mitte süsteemis, vaid inimeste käitumises.

Valimismasinat katsetati eelnevalt firma töötajate ja valimiste korraldajate peal. Tavaliste hääletajatega seda ei testitud.1,9 protsenti kaotsiläinud häältest oligi seotud inimliku faktoriga – valimisprotseduur jäeti arusaamatusest lõpetamata.

Eduskunna põhiseaduskomisjoni esimees koonderakondlane Kimmo Sasi ootab justiitsminister Tuija Brax’ilt poliitilist vastutust, Vasakpartei noored aga lausa tagasiastumist. Kodanike õiguste eest seisjad sooviksid elektroonilisest hääletamisest täiesti loobuda. Justiitsministeerium nimetab juhtunut siiski vajalikuks katseks, millel on eeliseid sedeliga hääletamise kõrval: kiirem hääletamine, väiksem töökulu häältelugemisel. Elektroonilist hääletamist prooviti Lõuna-Soomes Uusimaa maakonnas: Karkkila (4251 hääletajat), Kauniainen (4843), Vihti (11 979).

Soome e-hääletamine

1. Valimisjaoskonda tulnud isik saab pärast isiku tuvastamist valimiskaardi, millele on salvestatud tema andmed.

2. Hääletaja sisestab kaardi valimismasina lugejasse, sisestab puuteekraanil kandidaadi numbri valimisnimekirjas ja kinnitab selle.

3. Elektrooniline hääl saadetakse elektrooniliselt keskserverisse.

4. Hääletaja tagastab valimiskaardi jaoskonna töötajatele.

5. Hääli loetakse pärast valimisaja lõppemist. Keskserveris sisalduvad eraldi andmed nii hääletajate kui ka nende valikute kohta.

e-valimised olgu valimismasinas, mitte koduarvutis

Eesti on tõenäoliselt ainus riik maailmas, kus elektroonilise hääletamise all mõistetakse hääletamist valija enda arvutis ja asukohas. Kõigis arenenud riikides (USA, Prantsusmaa, Venemaa ja nüüd ka Soome) on arusaam elektroonilisest hääletamisest teistsugune: valija peab minema siiski hääletuskomisjoni valve all asuva arvuti või valimismasina juurde oma häält andma.

Sellist hääletamissüsteemi on ka väga lihtne turvata näiteks väljastpoolt tulevate küberrünnakute vastu, sest kõik hääletuskohad saab väljast tulevate rünnakute eest eraldada suletud võrguks.

Eesti süsteem käsitleb iga valimishuvilist kui potentsiaalset hääletajat ja on seetõttu väga haavatav küberrünnakutele või isegi blokeeritav (nt aprill 2007 küberrünnakud). Eestil on tulega mängides lihtsalt õnne olnud ja ükski kübersatikas pole teadaolevalt e-hääletamist saboteerinud.

Artikkel on ilmunud 5. november 2008 Kesknädal

Soome valimistel sai kõige rohkem kohti Keskerakond

Virgo Kruve — Sun, 09 Nov 2008 14:39:13 +0000

Nädalavahetusel olid Soomes kohalike omavalitsuste valimised, kus võidutsesid Koonderakond, Sotsiaaldemokraadid ja Keskerakond.

26. oktoobril toimunud Soome kohalike omavalitsuste valimistel käis 61,3 protsenti hääletusõiguslikest inimestest. Võrreldes nelja aasta taguste valimistega oli valimisaktiivsus 2,7 protsenti kõrgem. Kolme suurema partei – Koonderakonna, Sotsiaaldemokraatide ja Keskerakonna – poolt hääletas ligi 65 protsenti hääletamas käinutest.

Eesti meedia vassib jälle

Esimeseks tuli parempoolsete vaadetega Koonderakond, kes suurtest parteidest suutis ainsana saada rohkem hääli ( +1,6% ) kui varem ja kogus 23,4 protsenti häältest.

Koonderakonnale järgnesid sotsiaaldemokraadid 21,2 protsendi ja Keskerakond 20,1 protsendi häältega. Mõlemad kaotasid 2,9 ja 2,7 protsenti, võrreldes eelmiste kohalike valimistega.

Jääb arusaamatuks, millest tulevad ka Eesti meediasse jõudnud jutud Keskerakonna ja Soome peaministri Matti Vanhaneni partei „kaotusest“, kui saadi iga viienda inimese hääl ja saadikukohti ligikaudu samapalju kui Sotsiaaldemokraadid ja Koonderakond kahepeale kokku.

Üle Soome valiti parteide ülesseatud kandidaate järgmiselt: Keskerakond 3520, Sotsiaaldemokraadid 2071, Koonderakond 2018, Vasakliit 832, RKP 509, Põlissoomlased 442, Rohelised 370 ja Kristlikud Demokraadid 349 (vt tabel).

Väikeparteid Rohelised ja Põlissoomlased kasvatasid esindatust

Kui vaadata veel üleriikliku arvestuse järgi erakondade toetust, siis kolmest parteist koosneva suure grupi järel tuli viis väiksemat parteid märksa ebavõrdsemate vahedega ja nende toetus jäi 2,4 ning 8,9 protsendi vahele. Kogutud toetuselt jäid neljandale kohale Rohelised 8,9 protsendiga, viiendale Vasakpoolsed 8,8 protsendiga ja kuuendaks asetusid Põlissoomlased 5,4 protsendiga.

Just Põlissoomlaste liidrit Timo Soinit peeti ka personaalse kampaania mõttes võitjaks, kuigi tema Espoos kogutud 8211 häält andsid paremuselt teise tulemuse roheliste esindaja Osmo Soininvaara Helsingis saadud 8576 hääle järel. Koos Rohelistega olid Põlissoomlased ka ainsad, kes kasvatasid oma esindajate arvu kohalikes omavalitsustes: vastavalt 56 ja 336 inimese võrra. Ülejäänud parteid kaotasid kohti (vt tabel)

Meeste ja naiste hulka võrreldes võib öelda, et kuigi Soomes ei ole sookvooti, näeme, et ligi pooled valituks osutunutest on naised (vt tabel).

Esmakordselt korraldati kolmes valimispiirkonnas ka elektrooniline hääletamine ja eduka kordamineku korral on võimalik selle toimumine ka ülejäänud valimispiirkondades. Kandidaatidel on valimiskulude aruande esitamisega aega kaks kuud.

Soomlased usaldasid:

Partei		Kohti kohalikus omavalitsuses 2008				Muutus 2004 valimistega võrreldes
			Naised	Mehed
Keskerakond	3520		1204	2316	–905
Sotsiaaldemokraadid	2071		846	1225	–514
Koonderakond	2018		721	1297	–60
Vasakliit	832		272	560	–155
RKP (rootslased)	509		194	315	–127
Põlissoomlased	442		92	350	+336
Rohelised	370		237	133	+56
Kristlikud Demokraadid	349		150	199	–42

Tabel: Helsingin Sanomat valimisleheküljelt www.hs.fi

Artikkel on ilmunud 29. oktoober 2008 Kesknädal

Ene Veiksaar ja kuusnurk ehtena

Virgo Kruve — Sun, 26 Oct 2008 10:28:02 +0000

Järjekordne pilt, kuidas kuusnurk on igapäevases elus kasutatav ja varjatud tähenduses moondunud ehteks TV3 uudistelugeja riietel. Ene Veiksaar 21. november 2005 uudistes.

Reformierakonna ajupesula toetub uuele firmale

Virgo Kruve — Wed, 22 Oct 2008 06:36:56 +0000

Asjaolude soodsa kulgemise korral hakkab 2009. aasta kevadel Reformierakonna propagandatrükiseid välja andma endisele Toompea ametnikule kuuluv firma. Siiani rahastas Reformi hääletorusid („Eesti Teataja“, „Tallinna Teataja“, „Paremad Uudised“, „Reformikiri“) Reformierakond ise.

2008. aasta maikuu lõpus on siiamaani Reformierakonna poolt välja antud trükiste peale esitatud sajaprotsendiliselt identsete logode kujutisega kaubamärgi registreerimise taotlused.

Reformi maailmavaadet propageerib osaühing Hold

Üllatuse valmistas Patendiameti andmebaasis avanev asjaolu, et taotlejaks oli partei asemel hoopis osaühing Hold. Selles pole midagi imelikku, kui kindla maailmavaate propageerimiseks leiavad toetust ja vahendeid ka mõned teised mittetulunduslikud ühingud peale erakonna.

Tõsi, kunagi varem pole seda tehtud äriühingu ehk kasumit taotleva juriidilise isiku nime all. Küllap on see järjekordne samm reformikate uue skeemitamissuuna näitamisel.

Osaühingu Hold omanik on Peep Lillemägi, kes on astunud Reformierakonda 23. jaanuaril 1996. Veel hiljuti töötas ta Riigikogus Reformierakonna fraktsiooni nõunikuna. Praeguseks on temast saanud sama partei ajakirja “Reformikiri” ja ajalehe “Paremad Uudised” peatoimetaja.

Peep Lillemägi CV Riigikogu kodulehel teatas vaid tema keskhariduse omandamisest Jõgeva 1. Keskkoolis, kui ta oli saanud 22-aastaseks. See tundub tänapäeval mõnevõrra hiline iga, sest nüüd saadakse selles vanuses kätte pärast kolmeaastast õppimist bakalaureusekraad. Isegi sellele vaatamata on Lillemägi suutnud edukalt ühildada äris ja poliitikas tegutsemise ning edendab Reformierakonna ajupesu-materjalide valmistamist. Tuleval valimiste aastal võtavad tõenäoliselt osa nende kulude katmisest enda peale koostöövalmid ettevõtjad, kes saavad teenuste eest esitatud kuluarved oma raamatupidamises maha kanda. Äkki isegi riigilt käibemaksu osa tagasi küsida?

Meisterlik tegevuskava kulude varjamiseks

Äriühing on asutatud möödunud aasta 31. juulil ja tal pole siiani veel tekkinud majandusaasta aruande esitamise kohustust. Majandusaruande võib esitada kuni 18-kuulise (1,5 aastat) perioodi kohta. See tähendab, et osaühingu Hold tegevuse kohta 2007. ja 2008. aastal saame teada alles tuleval aastal.

Pärast Euroopa Parlamendi valimisi 7. juunil 2009 peab äriühing esitama kolm nädalat hiljem ehk 30. juuniks 2009 oma esimese majandusaasta aruande. Meisterlikult planeeritud, tahaks öelda, sest vähemalt kolm nädalat peaks olema piisav, et sõltuvalt valimiste tulemustest teha korrektiive majandusaasta aruandes. Reformierakonnal on veel seitse lisapäeva oma valimiskulude aruande esitamiseni, sest Euroopa Parlamendi valimise seaduse ? 63 järgi tuleb valimiskampaania kulude ning kasutatud vahendite päritolu kohta aruanne esitada Riigikogu komisjonile ühe kuu jooksul arvates valimispäevast.

Reformi „apsakad“ valimiskulude aruandes

Loodetavasti jääb seekord reformikatel rohkem aega „skeemide“ planeerimiseks ja sellest välja jäävate kulude peitmiseks. Näiteks 2007. a. Riigikogu valimiste aruandes on ilmnenud vähemalt kaks pettust.

Esimene oli tookord Reformierakonna liikme Anna-Maria Galojani „kõigest“ 16 773-kroonine reklaamikulu, kuigi tema välireklaame oli Tallinnas kõikjal ja koos telereklaamidega hindas 1. novembril 2007 ilmunud „Eesti Ekspress“ tema kampaaniakuludeks vähemalt paarsada tuhat krooni.

Teine “apsakas” ennast Riigikogu valimiste võitjaks kuulutanud partei valimisaruandega tuli välja 2. oktoobri 2008 „Eesti Ekspressis“, kus Ida-Virumaal kampaaniat teinud Jaanus Rahumägi pidi selgitama algselt kirja pandud kulu 800 000 krooni erinevust tegelikult makstud 600 000 kroonist. Reformierakonna aruannete järgi maksis Rahumägi valimiskampaania eest mullu veerandi ja käesoleval aastal 600 000 krooni. Valimisaruande paranduse ja ajalehes avaldatud intervjuu järgi aga tuli välja, et mingit makset eelmisel aastal ei toimunudki ja kogu valimiskampaania kulu summas 600 000 krooni tasuti alles tänavul.

Täpsemaid vastuseid sellise eksimuse kohta pole reklaamikampaania läbi viinud büroost Droom enam võimalik saada, sest see pankrotistus oktoobri algul – vaid nädal pärast Rahumägi juhtumi ilmsikstulekut.

Tubli skeem erakonna rahastamiseks!

Kas osaühingu loomine võis olla Peep Lillemägi isetegevus ja initsiatiiv? Või oli Reformierakonna parlamendifraktsiooni nõunik selles Tõnismäel asuva peakontoriga kokku leppinud enne sinna tööle asumist?

Esiteks, ma ei usu mingit isetegevust erakonnast, kus pole kordagi olnud rohkem kui üks ja õige kandidaat erakonna esimehe kohale (kunagi Kallas, nüüd Ansip). Reformistidel on vankumatu parteistruktuur ja taidlust neil ei harrastata.

Teiseks, reformierakondlased on läbi aegade olnud head rahastamisskeemide ehitajad. Tuletagem meelde kasvõi 1999. aastal likvideeritud OÜ R-Hooldus majandustegevust ja selle vahendusel sponsorite raha jõudmist Reformierakonna valimiskampaaniasse.

SEADUSEGA KEELATUD: 2008. aastal ilmunud Reformierakonna trükiste („Paremad Uudised“, „Eesti Teataja“ jmt) logo peale on kaubamärgitaotluse esitanud erakonna asemel hoopis osaühing Hold. Ettevõtlik oravapartei Jagab Osa Kampaania Kuludest (loe: JOKK) erafirmale, mis aga on seadusega keelatud.

Artikkel ilmus 22. oktoober 2008 ajalehes “Kesknädal”

Loe artikliks saanud teemast pikemalt ka blogist:

http://virgokruve.wordpress.com/2008/10/14/reformierakonna-ajupesulal-uus-omanikfirma/

Loetava ja populaarse blogi eeltingimused

Virgo Kruve — Fri, 10 Oct 2008 04:13:46 +0000

Täna siis mõned nipid, kuidas jõuda blog.tr.ee lehel Eesti top 100 loetavama blogi hulka:

1) õige blogi keskkonna valik

2) lugeja väärtustamine uue infoga

3) teema leidmine

4) regulaarne kirjutamine

5) teiste blogides lugemas käimine

1. Blogspot võib olla küll paljudele teada ja poliitikute hulgas massiliselt kasutatav, kuid tegelikult on tal rida puudusi näiteks wordpress.com võimalustega võrreldes. Esiteks kujunduste valik on väiksem. Teiseks puudub elementaarne statistika. Kolmandaks pole erinevalt wordpressist ka eestikeelsete blogide edetabelit http://botd.wordpress.com/?lang=et Neljandaks puudub töölaud (dashboard) kus wordpress näitab eestikeelseid kiiremini lugejate arvu kasvatanud blogisid või päeva loetuimaid artikleid. Need mõlemad tooksid süsteemi siseselt lugejaid juurde.

2. Kui blogi pidada, siis peaks selgelt aru andma, kas seda tehakse isikliku päeviku või lugejaid informeerivas vormis.

Vabadussõja sammas sai nurgakivi

Virgo Kruve — Wed, 24 Sep 2008 10:45:56 +0000

Laupäeval kogunes Tallinnas Harjumäe kõlakoja ümber sadakond inimest, et olla ülesseatud ekraani vahendusel tunnistajaks Vabadussõja samba vundamendi nurgakivi panekule.

Kõnedega esinevaid poliitikuid juhatas sisse paksude raamidega päikeseprillide tagant Indrek Tarand, kuigi päikest sel päeval ei paistnud. Kohal olid erakondade juhtpoliitikud. Sõna said Riigikogu esimees Ene Ergma, kaitseminister Jaak Aaviksoo, Tallinna linnapea Edgar Savisaar ja vabadusvõitlejate esindaja.

11 000 annetaja nimed olid paberile prinditud ja Vabadusvõitlejate Liidu juht Gunnar Laev pani need korruptsiooniohtliku olukorra tõttu ametist tagasi astunud SA Vabaduse Monument endise juhataja Aivar Reiviku käes olevasse silindrisse.

Erakondade esindajad Andrus Ansip (Reform), Enn Eesmaa (Kesk), Ene Tomberg (Rahvaliit), Mart Laar (IRL), Ivari Padar (sotsid) ja Valdur Lahtvee (rohelised) poetasid tulevastele põlvedele avastamiseks sinna oma erakondade rinnamärgi.

Pealtvaatajaid kutsuti jääma kohale ning ekraani vahendusel jälgima, kuidas valitud seltskond Aaviksoo juhtimisel mäest alla sammus, valged kiivrid pähe pani ja samba süvendisse laskus. Kell 12.42 sulpsatas silinder ettenähtud auku ja 12 väljavalitut said igaüks kellutäie segu sellele peale visata.

Sündmust jäädvustas nõlvale seatud piirde tagant 7 kaamerat ja 4 fotograafi. Kell 12.44 võis treppidel Karolina baari ette jõudnud isamaaliitlane Mart Laar rahva seas kõva häälega kuulutada: nüüd enam samba ehitust takistada ei ole võimalik. Kell 12.46 sai varem VIP-idele kiivreid jaganud ehituse projektijuht seguämbri auku tühjaks valatud ja koha tasandatud.

Õhtul võisid tublide Isamaa ja Res Publica Liidu poliitikute Jaak Aaviksoo ja Mart Laari, ehitust juhtinud sihtasutuse juhi Aivar Reiviku ning samba autori Rainer Sternfeldti pooldajad teleuudiste nägemise järel uinuda õndsa teadmisega, et see sammas valmib järgmiseks Võidupühaks ja maksab 99,3 miljonit krooni.

Eesti laste koolialguse toetuseks ja tasuta koolilõunaks järgmisel aastal enam raha ei jätku. Lapsed pole oluline, sammas on põhiline!

Tekst ilmus 24.09.2008 ajalehes Kesknädal http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=11082

Blogi kolimine Wordpress.com aadressile

Virgo Kruve — Thu, 31 Jul 2008 19:56:26 +0000

Edaspidi loobun siinsel aadressil blogi kirjutamisest ja teen seda virgokruve.wordpress.com peal. Ennekõike seal saavutatud parema loetavuse pärast.

Kuusnurkne logo: Medved ehk Karu Grupp

Virgo Kruve — Sun, 27 Jul 2008 12:33:12 +0000

Ma teadsin siiani ja tõenäoliselt ka järgnevatel aastatel, et ilmakaari on olemas 8. Ometigi suutis 4 põhisuuna ja kõigi 8 suuna vahele tekitada üks transpordiga tegelev Maardu firma kuuele suunale osutava nooltega logo.

Selle keskel on oranži värvi täisnurkne kuusnurk. Tasapinnalise ja ühevärvilise kujundina pole tal ka teist tõlgendusviisi. Kui oleks tegemist ruumiliselt kujundatud objektiga, siis see oleks võinud olla näiteks ruudu kujuline ja vaatega küljelt. Näiteks YLE 2 kasutas logos liikuma pandud kuupi ja see oli ka vaataja poole kuue küljega, välja arvatud need hetked kui näha oli vaid ruudu üks külg tasapinnaliselt.

Värvide loetelu: oranž, must.
Kaubamärgi omanik: Medved Group OÜ
Hoidla tee 4, Maardu, 74115 Harju maakond, EE

Rääkides veel kuusnurkadest ja transpordist, siis tegutseb Eestis ka üks tuntumaid transpordi firmasid BizPak (nimekujuga võin eksida) mille logoks on samuti kuusnurk. Peaksin sellest tehtud pildi ka kunagi välja otsima. Saaks teha transpordi kuusnurkade eri rubriigi.

Kuusnurkne logo toidukaupade pakendil

Virgo Kruve — Fri, 25 Jul 2008 10:48:43 +0000

Olen hakanud mõtlema, et miks peaks ettevõtja oma logoks kasutama kuusnurkset sümbolit. Head vastust sellele polegi leidnud, kuid täna komistasin Grossi Toidukaupade singile, mille pakendil oli ka stiliseeritud kuusnurk. Esmapilgul meenutab vappi või kilpi, kuid tegelikult moodustub 6-kaarega sümboliks.

Erakordseks teeb kujundi aga asjaolu, et poolitamisel ei saa me võrseid pooli ega üksteist peegeldavaid osasid. Kumbki pool jääb teineteise suhtes asümmeetriliseks.

Grossi toidukaupu turustab firma OG Elektra.

Ainult okupatsioon päästab eesti keele

Virgo Kruve — Mon, 14 Jul 2008 09:10:49 +0000

Mind on hakanud häirima igasugused võõrkeelsete sõnade sissetoomised eesti keelde. Sinna juurde ajakirjanikud, kes ei oska sõnu õigesti järjestada või Välisministeeriumi asekantsler, kes kirjutab kokku sõna “arvuti abil.”

Sellest saab järeldada, et vabaduse ja demokraatia mängimine on hävitanud ka kommunikatsiooniks sedavõrd vajaliku kirjakeele reeglid. Ma saan aru Mart Laari ja Marko Mihkelsoni kõnepruugis kasutatavast Georgia (inglise keelne termin Gruusia kohta) sõnast, sest kellelegi on vaja ju oma pugejalikkust demonstreerida. Tuleb meelde, et Riigikogus tegi Mihkelson ettekande, kus ta rääkis uraniumi kasutamisest massihävitusrelvades (uranium on inglise keelne vaste uraanile). Õnneks pani Sven Mikser oma küsimuses ta selle väärkasutuse eest paika. Mihkelson võib mõelda inglise keeles ja võõrastes terminites, kuid tema risustatud keel võib kaasa tuua harimatusest järgijaid.

Viimane valesti sõnastatud pealkiri oli Eesti Päevalehes: Autojuht sõitis otsa põdrale. Esiteks peaks küsima, kas mitte auto polnud siiski see, mis otsa sõitis? Ma pole nagu näinud, et tänaval sõidaksid autojuhid. Teiseks peaks sõna otsa järgnema ja mitte eelnema “põdrale.”

Omaette saavutuse sai aga maha Välisministeeriumi asekantsler Marten Kokk, kelle ettekande esimene slaid algas kokku kirjutatud sõnaga “arvutiabil.” See on väike detail ja dokumendi keskosas see mind ei häiriks aga kohe esimesena vastu vahtiv keeleviga lausa sunnib sõna võtma. Huvitav mille abil see Marten Kokk oma karjääri siiani on teinud?

fail:secondlife-saatkond-valisministeerim-ettekanne-marten_kokk.pdf

See võib olla subjektiivne ajaloo mäletamine, kuid minu arvates oli vene keele domineerimise ajal kõneldav eesti keel palju puhtam ja korrektsem (teles, raadios, ajalehtedes). Olen üsna veendunud, et võõra võimu tulles tähtsustuks ka korrektse eesti keele kõnelemine.

Graafika ja klaasi näitus Vabaduse väljaku galeriis

Virgo Kruve — Sat, 12 Jul 2008 12:29:16 +0000

16. juulini on Tallinnas Vabaduse väljaku äärses galeriis vaadata graafik Maret Olveti näitus pealkirjaga “Abstraktne kujund kui sümbol.” Mingit erilist emotsiooni ma sealt ei saanud, kuid korraks aeg maha võtta ja läbi erinevate klaasikihtide vaadata on siiski mõnus.

Kaitseminister Aaviksoo ei saanud hakkama!

Virgo Kruve — Fri, 11 Jul 2008 12:41:51 +0000

Täna teatas Kaitseminister Jaak Aaviksoo (IRL), et Vabadussõja ausammas ei saa esialgu kavandatud tähtajaks novembri lõpus valmis. Tõenäoliselt toimub avamine alles järgmisel aastal. Viivituse taga on tõenäoliselt korduvalt muudetud disain, materjalid ja tööplaanid.

Süüdlasena linnavõimule vihjamine tuli aga liiga nõrgalt välja. Pikk mees oleks pidanud täiesti kõrist kisama, et linnavõim ahistas ja ei lasknud tal ristiposti ülesse seada igasuguseid seadusi ja regulatsioone eirates. Tuleb välja, et Andrus Ansipi valitsuses on eksperdid sammaste äraviimise asjus (Juhan Parts Lihula 2005 ja Jüri Pihl Tallinn 2007), kuid puuduvad oskused uute püstitamiseks.

Käisin ka ise kolmapäeval sealt mööda ja nägin üsna huvitavat vaatepilti, kuidas töömehed võtsid maha tulevase samba asukoha süvendisse valatud betoonposte. Tõenäoliselt siis neid, mille peale või vahele pidi tulevikus sammas püsti pandama. Neid oli algselt vähemalt 7, kuid pildi tegemise ajaks olid osad juba tõstetud veoki kasti. Selline tegevus juba valmis valatud betoonpostide majalõikamiseks ei saa viidata millelegi muule kui algsete plaanide suurejoonelisele ümberjoonistamisele.

Lisame siis Kaitseminister Jaak Aaviksoo vabandava jutu ka kuulamiseks .mp3 failina.

Soome puidutööstus kriisi lävel

Virgo Kruve — Mon, 07 Jul 2008 14:12:04 +0000

Sellel aastal saavad soomlased oma metsadest 30 miljonit tihumeetrit puitu. See tundub suure arvuna, kuid tegelikult on see vaevalt pool tööstuse poolt vajatavast. Eriti suur puudus on paberipuu osas. Selline raadio Nova info tuletab nostalgiaga meelde neid aegu kui Eestist läksid puukoormad pidevalt Soome poole. Siis tuli see saeveskite ehitamise periood ning sajandivahetuse paiku aktiivne saetööstuste süttimise ajastu. Praeguseks on nii Soome kui ka Eesti metsatööstus saanud sõltuvaks Venemaa puidu sisseveost. Soomlastel ongi kõige suuremaks probleemiks vene puidu kahekordistuvad tollid. Sellele vastukaaluks käis nende majandusminister välja idee maksustada ka uute autode transiit Venemaale. Ma ei tea kui palju neid aastas läbi Soome liigutatakse, kuid alles hiljuti oli just sellistest sõituautosid vedavatest veokitest moodustunud Soome-Vene piirile kümneid kilomeetreid pikk järjekord. Seega peab neid liikuma kindlasti sadades tuhandetes.

Mikko keelustab anonüümsed kommentaarid

Virgo Kruve — Thu, 03 Jul 2008 06:15:24 +0000

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esindajana Euroopa Parlamenti valitud Marianne Mikko tuleb Vikerraadio saatesse selgitama, miks tema raporti järgi peaksid kõik Euroopa Liidu liikmesriigid piirama anonüümse kommenteerimise võimalust internetis. Samal teemal kirjutas ta nädala alguses ka Delfis kus püüdis musta tagasi valgeks rääkida. Võiks siis kohe öelda, et juhtus tööõnnetus ja tegelikult ta ei saanudki aru mida kirja pani. Samuti seda, et tema blogi kirjutab või vähemalt hooldab keegi tema assistentide hulgast. Aga ei, tõe tunnistamine on Mikkole liiga raske. Selle asemel võttis ta kätte ja asus eitama.

Kuusnurk takso kaunistuseks

Virgo Kruve — Thu, 03 Jul 2008 04:29:56 +0000

Seekord siis takso. Ühiskondlikes huvides ja kuusnurga kaitse all. Tähelepanu tasuks pöörata tähte meenutavale kujule, sest siiani olen sattunud enamasti ühesuguse paksusega kuusnurga harudele.

Kuusnurk auto kaunistamiseks

Virgo Kruve — Wed, 02 Jul 2008 15:50:56 +0000

Seekord siis jälle üks kuusnurkadega kaunistatud ja pilku püüdvalt punane auto.

Eesti Ekspress seostas alkoholi ja kuusnurga

Virgo Kruve — Wed, 02 Jul 2008 07:51:49 +0000

Ajakirjanike jaoks pole nähtavasti midagi hullemat kui alkoholi kättesaadavuse ehk müügiaja piirangud. Hoopis omanäolise lähenemise sellele probleemile leidis Eesti Ekspress kui kasutas teemast kirjutade illustreeringuna kuusnurgaks seatud pudeleid.

Avades artikli saame teada, et pilt on võetud hoopis SXC.HU ehk siis mingilt Ungari leheküljelt. See muudab pildi valiku veelgi kummalisemaks. Kas tõesti polnud neil siis arhiivist võimalik võtta Tõnismäe viinapoe plakatit 2004. või 2005. aastast, kus oli riputatud loosung: “Kaine peaga Euroopasse” või midagi sarnast? Teema pole piisavalt oluline, et hakkaksin enda fotoarhiivist seda ülesse otsima.

Ekspressi artikkel: http://www.ekspress.ee/2008/07/01/eesti-uudised/3329-president-joustas-uue-alkoholimyygi-korra

SLÕhtuleht avas lihaleti

Virgo Kruve — Wed, 02 Jul 2008 05:35:52 +0000

Suve tulekuga on paljud inimesed sõitnud puhkusele ja ajalehed vajavad internetis külastatavuse stabiilsena hoidmiseks mingit asendusainet. SLÕhtulehe puhul on selleks igal aastal olnud bikiinides naiste fotovõistlus. Alustas selle aasta lihalett.

Minul tekkis küsimus, et milleks peaks reklaami tellija olema huvitatud sellisel moel ülesse haibitud statistikast ja külastajate arvudest. Toimetuse poolt vaadates oleks see kindlasti hea viis leevendada kevade lõppedes toimuvat loetavuse langust. Päevaleht on selles suhtes olnud traditsiooniliselt erand ja muutnud oma paber või veebilehe kujundust tavaliselt juulikuu alguses. Sellel aastal toimunud epl.ee muudatuste lugemine tekitas aga kaastunde. Kas neil tõesti polnud võimalik muudatusi proovida ilma selleks off-line võimalust kasutamata?

Kuusnurkne maal KUMU-s

Virgo Kruve — Fri, 27 Jun 2008 18:33:18 +0000

Kasutasin siis võimalust ja käisin KUMU-s ära. Seal nähtust peaks tegema kohe eraldi ja pikema postituse. Praegu piirdun siin vaid üheks blogi teemaks olevate kuusnurkade kogumise temaatikaga.

Tavaliselt võiks arvata, et maal on alati nelja nurgaga. Selgus, et maali on võimalik teha ka kuusnurksena.

KUMU-s eksponeeritud kuusnurkne maal. Autorit ja pealkirja kahjuks fotolt välja ei lugenud.

Võidupüha paraad 23. juunil 2008 Tallinnas Pirita teel

Virgo Kruve — Wed, 25 Jun 2008 19:21:44 +0000

Esmaspäeval 23. juunil peeti Tallinnas Pirita teel Kaitseliidu korraldatud Võidupüha paraadi. Rivis oli 1328 osalejat ja umbes samapalju pealtvaatjaid, keda ei heidutanud ka kogu paraadi sadanud vihm.

Käisin ka seda vaatamas ja pean ütlema, et meeleolu oli midagi haletsuse ja segaduse vahepealset. Veebruari Pärnu paraadiga võrreldes oli väljas koerailm, kus vihmavarjust polnud tugeva tuule tõttu ka eriti kasu. Haletsus tekkis nende poolteist tundi rivis seisjate suhtes, kelle hulgas olid ka vaevalt pluusi väel noored kotkad ja kodutütred. Palju parem polnud vaadata ka kübara, seeliku ja kingadega naiskodukaitset. Isegi jässaka kaelaga politseiniku nokatsi ääres kogunesid vihmapiisad.

Panen siia siis ka mõned pildid, kuid suurem valik pilte on aadressil http://virgokruve.veebimees.ee/thumbnails.php?album=3

Pirita tee merepoolsele sõidureale rivistatud Kaitseliidu väeosad näitasid esmakorselt digilaiku kandvaid mundreid.

Vihma trotsides tuli Pirita teele rivistatud Kaitseliidu paraadi üle vaatama president Toomas Hendrik Ilves.

Paraadil osalejaid tervitas mereväe lipulaev “Admiral Pitka” rivistuse ja vilega.

Paraadi järel oli võimalik Lauluväljakul tutvuda relvastusega alates õhutõrje kahurist, 152 mm haubitsast, Pasi soomukist kuni Piirivalve lennusalga helikopteriteni.

Paraadi järgsele vastuvõtule sõitis see Suurbritannia diplomaat või sõjaväeline atašee ilusate kuusnurkadega autos.

Aadressil http://virgokruve.veebimees.ee/thumbnails.php?album=3 on toodud kokku 77 pilt Võidupüha paraadi jäädvustamisest.

Afganistani invasioonis surnud brittide arv jõudis 100-ni

Virgo Kruve — Mon, 09 Jun 2008 11:23:12 +0000

Esmaspäeva, 9. juunil hukkus siis britt nr 100. Afganistani demokraatia viimise aktsioonis. Oktoobris 2001 algas kõik Talebani vastase sõjana kuid juba paar aastat hiljem on terrorismi vähendamise asemel suudetud selle ohtu suurendada (Rünnakud Madridis ja Londonis).

Afganistan on maailma suurim heroiini tootja ja narko annab riigi SKP-st umbes 70 protsenti. CNN andmetel on ainuüksi Kabulis 500 000 heroiini sõltlast, sest päevane doos maksab umbes 2 dollarit ehk 25 krooni ringis.

Eesti kahjud Afganistani sõjast: 2 lahingus hukkunud sõdurit, 1 surm õnnetusjuhtumina. Hävitatud soomukeid umbes 10 miljoni krooni väärtuses (2 Pasi soomukit hävitatud, 2 muutunud kasutuskõlbmatuks)

Marko Mihkelson peseb telefonis ajusid

Virgo Kruve — Tue, 03 Jun 2008 06:29:12 +0000

Tänase hommiku jooksul on Eesti Raadio poolt tehtud reklaami Isamaa ja Res Publica liitu kuuluvale Marko Mihkelsonile, kes vastab 13.30 kuni 15.30 Euroinfo telefonil. Telefon on avatud E – R 10 – 18, kuid seda ei öelda. Jäetakse mulje ainsast võimalusest.

Lissaboni lepingu ratifitseerimine peaks toimuma Riigikogus veel sellel nädalal. See reklaam parteilasele algas juba hommikul kell 6.01 uudistes. Seejärel kuulsin seda 8.47 paiku ajalehtede ülevaates kus meestoimetaja rõõmustas, et äkki saab nüüd lepingu teema ka inimestele selgemaks. Samuti võivat küsida pea kõigil Euroopa Liidu teemadel. Meenutas mulle pornotelefoni reklaami kus meelas naishääl teatas: “küsida võib kõike.” Teadet korrati samuti kella 9-stes uudistes. Tõenäoliselt siis ka kell 7 ja 8 uudistes kuid neid ma ise ei kuulnud ja võin vaid oletada.

Mul on lõpetuseks ka ettepanek: Suuname Marko Mihkelsoni terveks tööajaks Riigikogust ära ja laseme tal rahvast teavitada Euroopa teemadel.

www.nlib.ee pressiteade poliitiku reklaamiga

3. juuni 2008 “Euroopa Liidu reformimine – kas demokraatlikumaks ja tõhusamaks?”
30.05.2008

Teisipäeval, 3. juunil kella 13.30-15.30 vastab tasuta euroinfo telefonil 800 ++++ helistajate küsimustele teemal “Euroopa Liidu reformimine – kas tõhusamaks ja demokraatlikumaks?” Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees Marko Mihkelson.

Oodatud on kõik küsimused, mis puudutavad Lissaboni lepet, Euroopa Liidu välispoliitikat, turvalisust, institutsioonide ja otsustusprotsesside toimimist, demokraatiat ja läbipaistvust.
Küsimusi saab esitada ka elektrooniliselt: http://www.nlib.ee/++++

Infopäeva ajendanud uus Euroopa Liidu reformileping ehk Lissaboni lepe muudab Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut. Lepingu jõustumiseks peavad selle ratifitseerima kõik 27 liikmesriiki. Eestis läheb eelnõu riigikogus teisele ja ühtlasi ka viimasele lugemisele 11. juunil. Oodatav lepingu jõustumisaeg on 1. jaanuar 2009.

Lissaboni lepingu eesmärk on muuta Euroopa Liit demokraatlikumaks ja läbipaistvamaks ning tõhusamaks ja suutlikumaks ülemaailmsete probleemidega tegelemisel.

Kuusnurk Inglismaa Ülemkohtu hoone kellal

Virgo Kruve — Sun, 18 May 2008 13:35:46 +0000

Inglismaal on ühiskondlikult olulise Ülemkohtu (Supreme Court) maja (Royal Court of Justice, ehitatud 1882. a.) küljes avalik kell, mille sihverplaadil ilutseb ilus ja äratuntav kuusnurk.

Kuusnurgast pead sa üle kõndima!

Virgo Kruve — Fri, 16 May 2008 06:49:55 +0000

Tallinnas Vabaduse väljakul on kivisillutise sees pildil kujutatud kaevuluuk. Millised kommunikatsioonid selle all asuvad pole mulle kahjuks teada.

Pilt on tehtud 06.05.2008 Tallinnas Vabaduse väljakul.

Leia toolilt kaks kuusnurka

Virgo Kruve — Fri, 16 May 2008 06:26:55 +0000

Seekord siis silma teritamiseks pilt Tallinna Rahvusraamatukogu fuajeesse tekkinud toolidest. Tõenäoliselt ma väga ei eksi kui ütlen, et need toolid tekkisid sinna viimase paari kuu jooksul.

Vihjeks: ühel kuusnurgal saate pehmelt istuda ja teise vastu selja toetada.

Igale autole oma kuusnurk!

Virgo Kruve — Fri, 16 May 2008 06:07:54 +0000

Veel üks pilt kuusnurga kasutusvõimalusest.

Kuueharuline firma logo

Virgo Kruve — Wed, 14 May 2008 09:42:04 +0000

Pilt telejaama CNN ekraanilt. Numbri kuus kasutamine raha investeerimise firma reklaamklipi lõpus.

AS Eesti Loto: kuusnurgad lotopiletil Summ

Virgo Kruve — Tue, 13 May 2008 13:23:16 +0000

Eesti Loto AS on riigile kuuluv firma. Hasartmängude korraldamise juurde on võimalik ka kuusnurgad mängu tuua. AS Eesti Loto tellitud loterii Summ piletil on kuusnurki kokku 3. Nendest kaks on kujutatud selgelt ja kergelt märgatavana, kuid viimane on natukene “nihkes.” Vajadusel klikkige pildile, et suuremalt näha.

Nissan

Virgo Kruve — Mon, 12 May 2008 13:15:11 +0000

Nissani pilt järjekordseks kuusnurkade otsimiseks.

Siim Kallas ei kandideeri Euroopa Parlamenti

Virgo Kruve — Sun, 11 May 2008 18:25:48 +0000

08-05-02_145959 sisaldab Siim Kallase ütlust, et järgmise aasta 7. juuni Euroopa Parlamendi valimistel tema ei kandideeri. Aprilli keskel kirjutas Eesti Päevaleht üle lehekülje, et Reformierakonna esinumbriks tahetakse kutsuda Siim Kallas.

Leia pildilt kuusnurk

Virgo Kruve — Sun, 11 May 2008 17:56:54 +0000

Kindlasti nõustute, et pildil on väga esinduslik ja ilus auto. Reklaami ma siin tegema ei hakka kuid pilt sai tehtud kuusnurkade pärast.

Minu ülejäänud elu esimene päev

Virgo Kruve — Sat, 10 May 2008 12:19:05 +0000

Nüüd on see siis tehtud. Alustasin samuti blogi kirjutamist nagu tuhanded enne mind. See poleks iseenesest midagi erakordset, kuid erinevalt tuhandetest kaaskirjutajatest teen seda päris oma aadressi peal. Nimelt ei pea ma blogspot.com teenust üldsegi arenenumaks tavalisest kaustikust ja wordpress.com laseb tasuta teenusel valida üsna piiratud kujunduste hulgast. Lisaks on nende kahe nimetatud teenuse ja kümnete nimetamata blogisüsteemide puhul alati võimalus, et neil jääb puudu mõni minu jaoks vajalik rakendus. Olla iseenda peremees veebilehel on ikkagi midagi muud kui promoda mõne ameerikamaa firma teenust. Minu arvates on see vaid aja küsimus, millal neile tasuta teenustele lisatakse reklaambännerid. Mõned teevad seda juba praegu vabatahtlikult lisades näiteks flickr lehelt reklaampilte.
Tegelikult oli täna ka ühes teises mõttes minu elu esimene päev. Nimelt saatsin siis neljapäeval ära avalduse Eesti Keskerakonnast lahkumise kohta alates 9. mai 2008. Selle kajastumine registris saab tõenäoliselt toimuma alles 1. jaanuar 2009, sest lihtsalt erakondadel pole kohustust andmeid sagedamini kui kord aastas esitada. Tagasivaates võin öelda, et need 4386 päeva sisaldasid nii rõõmsaid kui ka pettumuse päevi. Kes hakkas nüüd seda arvu aastateks tagasi arvutama siis see oli 11 aastat ja 3 päeva. Rohkem kui kolmandik senisest elust. Loodetavasti oskan järgmisel 11 aastal asjalikumalt tegutseda kui vaid sildiga „keskerakondlane“ märgistatult. Keegi ei kirjutanud ju möödunud suvel Lauri Viikna tsirkusetuuri põlengu ajal, et „reformierakondlane grillis Rakveres tsirkuse külastajaid.“ Vaid keskerakondlaste puhul ajakirjanikud ennekõike rõhutanud nende poliitilist kuuluvust. Mis sellest, et ajakirjanike eetikakoodeksi p 3.4 ütleb

Ei sobi rőhutada rahvust, rassi, religioosset vői poliitilist kuuluvust ega sugu, kui sellel pole uudisväärtust.

G8 kohtub Peterburis

Virgo Kruve — Wed, 12 Jul 2006 04:47:30 +0000

Reedest esmaspäevani toimub Peterburis G8 tippkohtumine. Suurte tööstusriikide Kanada, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Jaapani, Suurbritannia ja USA juhte võõrustab Venemaa esmakordselt. President Vladimir Putin on kohtumise päevakorra tippu tõstnud energeetilise julgeoleku küsimuse, kuigi kohtumiselt ei oodata uute algatuste väljakuulutamist.
Venemaa on Saudi Araabia järel maailmas teine naftaeksportija ja annab neljandiku Euroopas tarbitavast gaasist. Energia muutus poliitiliselt tundlikuks küsimuseks pärast aastavahetusel toimunud Venemaa–Ukraina gaasitüli – Vene gaasimonopol Gazprom tõstis Ukrainale müüdava gaasi hinda 400% ja vaidluste ajal esines tõsiseid häireid gaasitarnetes Euroopasse. Pärast seda on Euroopa Liit palavikuliselt otsinud uusi energiaallikaid ja USA asepresident Dick Cheney on süüdistanud Venemaad energia kasutamises „häirimiseks ja väljapressimiseks”.
G8 ministrid võivad vastu võtta ettevalmistatava kommünikee, milles hoiatatakse globaalset majandust ohustavate kõrgete naftahindade, samuti ka laieneva globaalse tasakaalutuse eest. Viimase all mõeldakse USA ja Euroopa Liidu kaubandusdefitsiiti Hiinaga.
Kuid peatähelepanu all on Venemaa: mida Venemaa tahab ja mida kujutab endast Putini Venemaa? Kuue viimase aastaga on Venemaa majandus kasvanud vähemalt 6% aastas ja kumulatiivselt 65%. Kõrged naftahinnad on võimaldanud riigil reservfondi panna 70 miljardit dollarit ning dollarimiljonäre on üle 100 tuhande. Majandusedu varjus on vähenenud kodanikuvabadused ning kärbitud riigiduuma võimu ja parteide mõju. Vladimir Rõshkov ütleb ajakirjas Time, et „kogu võim kuulub presidendile ja tema administratsioonile ning 1,3 miljonile föderaalametnikule”. Venemaa on tänu naftarahale muutunud siseriiklikult suletumaks ja välismaal enesekindlamaks viisidel, mis kunagi „strateegilisest partnerlusest” rääkinuid paneb muretsema ja kartma, et Venemaa hülgab läänelikud tõekspidamised.
Lääne poliitikud juba kahetsevadki neli aastat tagasi Venemaale antud tippkohtumise korraldamise õigust, sest kohtumispaigast on Putinile saanud lava, millelt öelda: “Venemaa on tagasi ja mina olen otsustaja.”

[Time'i ja International Herald Tribune'i materjalide põhjal]

Ilmunud artiklina ajalehes Kesknädal 12. juuli 2006

http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=7417

Iraagi valimised – lootusetult hilinenud

Virgo Kruve — Wed, 26 Jan 2005 04:50:27 +0000

19. märtsil 2003. aastal kuulutas USA president Iraagi sõda alustades: „Me tuleme Iraaki, austades selle kodanikke, väärikat tsivilisatsiooni ja usundit. Meie ainus ambitsioon on ohu kõrvaldamine ja võimu üleandmine selle riigi inimestele.” 22 kuud hiljem on hukkunud 1300 Ameerika sõdurit, umbes 100 000 iraaklast ja terror Iraagi tänavatel on muutunud igapäevaseks. Valimiste korraldamine ja võimu üleandmine iraaklastele ei ole kahe aasta jooksul õnnestunud.

Iraagi sõja aluseks olnud ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonid võeti vastu, tuginedes USA luureinfole Iraagi massihävitusrelvadest. Kuigi Iraak oli seda 12 aastat eitanud, käis tolleaegne USA välisminister Colin Powell ise ÜROs esitlemas „fakte massihävitusrelvadest” ning näitamas pudelikest siberi katkuga.
Praeguseks on kogu see luureinfo tunnistatud valeks ja keelatud relvade otsimine Iraagist ilma tulemust saavutamata paari nädala eest ametlikult lõpetatud. Meediasse ei ole paraku jõudnud ühegi asjaga seotud isiku vabandus okupeeritud riigi lõhkumise ja tuhandete hukkumise pärast.

Ligi kaks aastat verist okupatsiooni
Liitlasvägede kaotused on suurenenud iga Iraagis oldud kuuga ja Ameerika maksumaksjalt on see ettevõtmine nõudnud 156 miljardit. Suuri lootusi pandi võimu üleandmisele Allawi vahevalitsusele möödunud aasta suvel. Seda tehti isegi kaks päeva varem, s.o 28. juunil 2004. aastal, kuid olukord Iraagis ei rahunenud.
Asehaldur Bremer lahkus väidetavalt kaks tundi pärast paberite üleandmist, aga unustas kaasa võtta 120 tuhat okupatsioonivägede sõdurit.

Vabad valimised range kontrolli all
Järjekordsed lootused vägivalla vähenemisele Iraagis on pandud nelja päeva pärast korraldatavatele valimistele. Okupatsioonivägede range kontrolli all püütakse läbi viia üle 35 aasta esimesi, demokraatlikeks tituleeritud valimisi rahvasaadikute kogu moodustamiseks.
Valimistel võib osaleda kuni 12 miljonit iraaklast, kellel on valida 120 partei ja umbes 7000 kandidaadi vahel. 275-liikmelise esinduskogu ülesandeks saab uue Iraagi konstitutsiooni väljatöötamine. See on juba teine katse, sest esimesel korral, 2003. aasta suvel luhtus ettevõtmine pärast usugruppide tõsiseid erimeelsusi.
Suure tõenäosusega toimub häälte jagunemine mööda usulisi ja etnilisi jooni, sest sunniidid valivad sunniidi parteisid ja šiiidid enda usukaaslasi. Kohtade jaotumine on proportsionaalne kogutud häälte protsendile. Samaaegselt valitakse ka 18 provintsi esinduskogud ja rahvusparlament kurdide aladel. Võltsimiste kartuses on sedelid trükitud veitsis. Korduva hääletamise vältimiseks on kavas inimeste pöidlad spetsiaalse tindiga märgistada.

Vägivalla vähenemist ei oodata ka pärast valimispäeva
Washington on viimastel päevadel kaotamas lootust, et valimised mööduvad edukalt ja hirmutab hoopis mässuliste plaanitavate hiigelrünnakutega. Valimiste kordaminekut eriti ei usuta, sest kõik toimub okupatsioonivägede kontrolli all. Rahvusvaheline õigus ei aktsepteeri vallutatud alade õigusliku staatuse muutmist, mis omakorda heidab varju valimiste legitiimsusele.
Pealegi on valimised pühapäeval, kristlikus maailmas tavapäraselt vabal päeval, mil usklikud käivad palvetamas. Islamimaailmas toimuvad jumalateenistused aga reedel, mis oligi algselt valimisteks kavandatud, kuid teadmata põhjusel otsustati need kaks päeva edasi lükata. Nüüd seostub valimiste protseduur pigem kristlaste kommete kui Iraagi igapäevaelu tavadega.

Kas nad sellist Iraaki tahtsidki?
Isegi ilma valimiste ja poliitilise süsteemita on Iraagi taastamine lubaduste realiseerimisest kaugel. Vahetult enne sõda lubas Tony Blair Alamkoja kõnes Iraagi taastamist ainult koostöös ÜROga, kuid praeguseks on riigist lahkunud isegi humanitaarabi andnud organisatsioonid.
Oma 21. detsembril toimunud üllatusvisiidil ei olnud Blairil muud sõnumit kui soovida Iraagi valimistele edu, sest sellest sõltub ka koalitsiooni usaldusväärsus.
Saddam Hussein ei olnud demokraatlik riigijuht, aga tema asendamine korratuse ja terroriga on veelgi hullem. Kunagi oli Iraak piirkonnas üks läänelikumaid riike, aga praegu kaldub see islamiusu äärmusesse, kuhu naaberriikidest tullakse “safarile” ameeriklaste skalpe jahtima.
Kui 30. jaanuari valimised mööduvad edukalt ja Iraagil õnnestub vastu võtta uus konstitutsioon, siis järgmised valimised parlamendi tarbeks on kavandatud juba detsembriks.

Ilmus artiklina ajalehes Kesknädal 26. jaanuar 2005
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=4923

Fallujas elusid ei loetud

Virgo Kruve — Wed, 24 Nov 2004 04:53:58 +0000

31. märtsil 2004. a tapeti Iraagis Falluja linnas kolm ameeriklast. Rahvahulk mõnitas ja põletas surnukehasid ning riputas need silla külge Eufrati jõel. Tagasivalimist lootev president Bush peatas aprilli keskel suurte tsiviilohvrite tõttu kättemaksurünnakud sunniitide pühale „saja mošee linnale”.

President Bushi tagasivalimise järel kirjutas brittide endine minister Robin Cook 5. novembri Guardianis: „Nüüd tähistavad nad oma valimisvõitu, tehes Falluja maatasa. Wolfowitz oli kevadel maruvihane, kui mereväelased lõpetasid sunniitide ja šiiitide palvel linna piiramise.”
6. novembril edastas YLE 1 televisioon rünnakuks valmistuva kolonel Gary Brandli sõnad: „Vaenlasel on nägu. Tema nimi on Saatan. Ta asub Fallujas ja me kavatseme ta hävitada.”
8. novembril teatas Foxi telekanal rünnakuplaani esimese osana Falluja haigla vallutamisest, et takistada mässulistel arstiabi saamist ja tsiviilohvreid puudutava info levikut. Haigla vallutati lahinguta, kuid Eufrati jõkke sõitnud soomukis uppus kaks ameeriklast. Nädal hiljem oli lahingutes hukkunud 51 ameeriklast ja kaheksa nendega koos võidelnud iraaklast. Mässuliste kaotusi hinnatakse 1600 hukkunule ja 1450 vangile. Ajavahemikus 8. – 14. novembrini toodi Saksamaa Landstuhli baasi 419 haavatud ameeriklast.

Linna vallutamisel inimelust ei hoolitud
Laupäeval, 13. novembril jäädvustas Kevin Sites NBC telekanalile kaadrid mereväelaste toime pandud sõjakuriteost. Miljonite vaatajateni jõudnud videolõigus lasevad sõdurid Falluja mošees maha relvastamata ja haavatud iraaklasi. Esmalt kolm akna all põrandal lebanut ja seejärel veel neljanda, kes mereväelase hüüde järgi „teeskles surnut”. Temale paari meetri pealt valangu pähe laskmist nimetas Steve Crawshaw Human Rights Watchist „ilmseks sõjakuriteoks, sest ta ei ohustanud sõdureid”. 20. novembril avaldas saate “O´Reilly Factor” Fox´i saatejuhile paremäärmuslikku omast mõtet: “Ühtegi neist sõduritest ei mõisteta süüdi, sest see mõjuks hävitavalt sõdurite moraalile”.

Mingeid riske ei võetud
Sõdureid saatnud ajakirjanikud rääkisid korduvalt majade ja mošeede hävitamisest rakettide, tankide või õhurünnakutega. Michael Ware ajakirjast Time kirjeldas 17. novembri CNNi saates „Insight”: „Falluja füüsiline hävitamine ei olnud nagu Groznõi või Dresden. Kahju on siiski märkimisväärne ja ennekõike USA vägede taktika tõttu. Kui oli midagi kahtlast või keegi tulistas, siis tehti kõik maatasa. „Ära lase püssist, vaid tanki suurtükist. Ühe snaipri pärast purusta maja, tee kas või kvartal maatasa.” Selline oli suhtumine, mingeid riske ei võetud.
Jennifer Glasse BBCist ütles: „Relvi ja lõhkeainet oli majades hulgaliselt ning selle leidmisel lasid mereväelased kogu maja lihtsalt õhku.”
Linna rünnati ka välisvõitleja Al-Zarqawi tabamiseks, kuid tema pääses põgenema. Bagdadi ülikooli professor Wamid Nadhmi selgitas CNNis: „Mässulised ei otsi lahingut sõduritega. Nad ründavad enda valitud kohas ja ajal. Sõjalisest võidust Fallujas rääkida on ennatlik. 95% võitlejatest on okupatsiooniga rahulolematud iraaklased. Allawi võimu säilitavad aga 150 tuhat välismaist palgasõdurit.”
30. jaanuariks kavandatud valimised tunduvad aina ebarealistlikuma mõttena, sest rahutused on laienenud, Falluja on varemetes ning tsiviilohvreid polegi veel lugema hakatud.

Ülemisel fotol Falluja rünnakus osalenud USA tankist. Alumisel mošees tapetud iraaklased.

Ilmus ajalehes Kesknädal 24. november 2004

http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=4705

USA presidendi valimised: televäitlus ei otsusta midagi

Virgo Kruve — Wed, 27 Oct 2004 04:56:58 +0000

USA presidendi valimisteni on jäänud 6 päeva ja demokraatide kandidaat John F. Kerry ning vabariiklaste kandidaat George W. Bush on pidanud maha kolm teledebatti. Võib tunduda üllatav, kuid kokku neli ja pool tundi vaidlemist on olnud nende ainus silmast silma kohtumine selles presidendivalimise kampaanias.

Esimene debatt oli 1. oktoobril Eesti aja järgi kell 4.00 ning keskendus välispoliitikale. Debati formaadi järgi ei tohtinud kandidaadid otse üksteise poole pöörduda ja küsimusi esitas saatejuht. Suurt vastukaja tekitasid detailideni kokku lepitud tingimused alates temperatuurist laval kuni kandidaatide vahelise vahemaani. Bush õigustas minekut Afganistani ja Iraaki oma terrorismivastase sõja käigus. Kerryle heitis ta ette liigset meelemuutust, kasutades Kerry sagedasti kasutatud tsitaati: „Tegelikult ma hääletasin 87 miljardi eraldamise poolt (Afganistanile), enne kui ma selle vastu hääletasin.” Vaatajad pidasid Kerry argumente ja esinemist veenvamaks ning senaator vähendas märgatavalt oma 12-protsendilist mahajäämust küsitlustes.
6. oktoobril väitlesid asepresidentide kandidaadid John Edwards ja Dick Cheney. Kuigi ajaloost on teada valimisi, kus edukas esinemine on andnud esinumbrile toetust juurde, siis seekord peeti väitlust tasavägiseks. Vastastikustest torgetest jäid meelde vanad süüdistused Dick Cheney ja tema endise firma Halliburtoni seoste kohta. John Edwards aga pidi selgitama oma kunagist maksude optimeerimist läbi maksuvabade firmade.
9. oktoobril toimus Bushi ja Kerry teine 90-minutiline debatt. Seekord sai küsimusi esitada ilma eelistusteta stuudiopublik. Eelnevalt tuli oma küsimused paberile kirjutada ja siis need otse-eetris esitada. Saatejuht oli moderaatoriks, kes otsustas, milline küsimus kellele läheb. Reeglite järgi oli tal õigus jutt katkestada, kui inimene peaks kirjapandust kõrvale kalduma. Kuigi räägiti ka sisepoliitikast töökohtade ja sotsiaalkulude näiteil, jäi endiselt kuumaks teemaks Iraagis toimuv. Seekord eelistasid televaatajad samuti Kerryt ning kandidaatide toetust gallupites loeti võrdseks.
14. oktoobril toimus kolmas ja viimane 90-minutiline kandidaatide väitlus. Jällegi oli küsimisõigus moderaatoril ja teemaks sisepoliitika. Bush nägi tervishoius probleemi turujõudude puudumises, kus teenuse ostja ei saa kaasa rääkida. Debati järel ilmusid süüdistused tema kava kohta anda erakätesse meditsiinirahade haldamine. Kerry juhtis tähelepanu kahe triljoni dollarisele augule pensionifondides ning keskpanga juhi Greenspani ütlusele, et „ei pea võimalikuks praegust pensionitaseme säilimist”. Presidendi eelmise aasta maksukärped tituleeriti ühele protsendile Ameerika rikkaimatele maksusoodustuse andmiseks.
Kerry sõnas: „Mina toetan keskklassi. Bushil oli eelarves ülejääk, kuid ta kulutas selle ära.”
Debati järel saime teada, et järgmise aasta eelarveauk on hea uudisena väiksem, kui kardeti (512), kuid ikkagi üle 480 miljardi dollari. Eesti aastane riigieelarve on ligikaudu 3,4 miljardit dollarit.
Kerry süüdistas presidenti ka üle miljoni töökoha kaotamises. „11 eelnevat presidenti, nii vabariiklasi kui demokraate, kellel oli majanduskriise ja sõdu, ei kaotanud töökohti.”
Bush veeretas süü Clintonile: „Kuus kuud enne minu tulekut börs langes, tuli seisak ja kaotasime üks miljon töökohta. Praeguseks oleme majandusseisakust üle saanud.”
Immigratsiooni- ja sisejulgeoleku küsimustes oli riigipiiri turvalisusest tulenevaid erimeelsusi.
Bush: „Piirid on paremini kaitstud kui siis, kui ma olin Texase kuberner.”
Kerry: „Päevas tuleb 5000 inimest üle (Mehhiko) piiri.”
Bush: „Ma ei jäta kunagi meie riigi julgeoleku eest otsustamist teistele riikidele (ÜROs) otsustada.”
Kerry: „Ma pole kunagi öelnud, et jätan selle kellegi teise otsustada.”
Kerry majandusest: „Lõhe rikaste ja vaeste vahel kasvab, alampalk pole tõusnud seitse aastat. Senat ei taha seda isegi mitte hääletada, rääkimata tõstmisest.”
Usul on Bushi elus suur roll ning ta palvetab tihti: „Mulle meeldib, kui minu eest palvetakse. Kuidas ma seda tean? Ma lihtsalt tunnen seda. Ma usun, et jumal tahab kõigi vaba olemist. See on minu välispoliitika osa. Tahan iga afgaani vabadust. Usk on osa minust.”
Kerry: „Austan kõike, mis ta ütles.”
18. oktoobri International Herald Tribune´is ilmus Maureen Dowdi lugu konservatiivsetest piiskoppidest, kes on endise altaripoisi (Kerry) poolt hääletamise nimetanud patuks, mis nõuab kahetsemist.
11. septembri rünnakute järel tahab Kerry rahvast ühendada. Talle meeldis Bushi kõne vahetult pärast rünnakut, kui too ütles, et pole vabariiklasi ega demokraate, on vaid ameeriklased. „Ma pole aga varem näinud sellist eraldatust kui nüüd. Ma püüan leida ühist alust, see teeb ameeriklased tugevaks.” Ka selles väitluses sai Kerry televaatajatelt parema hinnangu.
Debattide järel on Bushi ja Kerry toetus endiselt võrdne, kui arvestada võimaliku veaprotsendiga. Paljud demokraadid ei saa sellest aru, sest Kerry oli kõigil kolmel teledebatil parem. 2. novembril valib ameerika rahvas omale 538 valijameest, kelle häältest sõltub seejärel presidendiks saamine. Eelmistel valimistel aastal 2000 tegid lõpliku otsuse üheksa Ülemkohtu kohtunikku, kes häältega 5:4 andsid Florida hääled ja ühes sellega presidendikoha George W. Bushile.

Ilmus artiklina ajalehes Kesknädal 27. oktoober 2004
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=4586

Brittide pensioni süsteem on tugevas kriisi ohus

Virgo Kruve — Wed, 20 Oct 2004 04:58:53 +0000

12. oktoobril avaldati Suurbritannias aruanne riigi pensionisüsteemi kohta. Bruneli ülikoolis valminud majandusprofessor E. Philip Davise 346-leheküljeline dokument kannab pealkirja: “Kas inglise pensionisüsteem on kriisis?” Koos lisadega 226 leheküljel jõuab ta üsnagi pessimistlikele järeldustele.
Brittide suurfirmad on silmitsi 50 kuni 100 miljardi naelase puudujäägiga pensionifondides. Kõigest 6–7 aasta eest olid need fondid aga rahast pungil. Konservatiivide valitsus ähvardas seada varadele isegi ülempiiri, mille ületamise eest oleks hakatud maksu võtma. Ärimaailm ja poliitikud näisid olevat unustanud teadmised aktsiaturgude ajaloost ja selle peamisest põhimõttest, et aktsiahinnad ei tõuse igavesti.
Enne millenniumi saabumist jõudis brittide aktsiamull lõhkeda. Professionaalsed investorid olid senini uskunud FTSE-100 indeksi taseme püsivusse. Hinnalanguse tulemusel on paljude firmade pensionifondidesse tekkinud suured alalaekumised. Pole siis ime, et üldsuse usaldus pikaajalisse säästmisse on kadunud, mis toob omakorda kaasa ebapiisava säästmise vanaduspõlveks. Paljud inimesed riskeerivad kinnisvara hindade loodetava tõusuga, et kindlustada endale vanaduspõlve.
Aktsiahindade taastumine oleks leevendus ja firmade piisav osalemine kaotaks praegusest alalaekumisest tingitud puudujäägi ning mälestuse viletsatest aegadest aktsiaturul. Aktsiahindade draama on aga ikkagi muutumas kriisiks, sest viimastel aastatel on pensionäride eluiga märgatavalt tõusnud.

Elatakse kauem
1900. aastal, kui pensioniäri oli lapsekingades, elas inglise mees keskmiselt 56-aastaseks. Aastal 2000 võib poisslaps aga elada keskmiselt 20 aastat kauem. Ennustuse järgi on aastal 2040 rohkem kui 25% elanikest pensioniealised. See viib riiklikud ja erafirmade fondid kokkukuivamise ohtu. Firmad peavad suunama rohkem raha töötajate pensionidele, kuid sellega vähenevad aktsionäride dividendid. Aktsiate tulususe vähenemine toob endaga omakorda kaasa aktsiahinna languse börsil ja nendesse investeeritud pensionifondide tulude langemise.

Kolm lahendust
Probleemi lahenduseks on pakutud kolm valikut: kõrgemad maksud, pensioniea tõstmine või meelitada inimesi rohkem säästma. Hinnanguliselt on Suurbritannias 8 kuni 13 miljonit inimest, kes ei säästa pensioniks või kes peaksid säästma rohkem. Paljud erafondid on hakanud piirama noorte töötajate liitumise võimalusi, et säilitada olemasolevatele väljamaksete tase.
Veel kahe aasta eest arvati minevat töötajate ja firmade pensionide makseteks 86 miljardit naela. Tegelikult on see aga poole väiksem – 40 miljardit.
Kui makse, säästmist või pensioniiga ei tõsteta, langeb pensionäride suhteline tulu 30 protsenti. Pensioniameti juhataja Adair Turner ütles BBCle, et brittide riiklik pensionisüsteem on juba praegu üks vähem heldemaid arenenud riikides. Pensioni saamiseks peavad mehed maksma tulumaksu 44 aastat ja naised 39 aastat. Kui makse või säästmist ei õnnestu tõsta, siis tuleks praeguse pensionäri elustandardi säilitamiseks tõsta pensioniiga 70 aastani.
Paljud riigipensionile lootvad töötajad aga saavad juba praegu sissetulekuid, mis on alla vaesuspiiri.
Ülevaade on kirjutatud BBC materjalide põhjal.

Artikkel ilmus ajalehes Kesknädal 20. oktoober 2004
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=4554

Miks on nafta hind tõusnud?

Virgo Kruve — Wed, 13 Oct 2004 05:03:04 +0000

Toornafta hind on võrreldes aasta algusega tõusnud 30 protsenti ja jõudis eelmisel neljapäeval 53 dollarini barreli (139 liitrit) eest. Sellist hinda makstakse börsil alles kuu aja pärast üle antava toornafta eest ning see on kõrgeim hind alates 1980. aastast.
Kõrge kütuse hind võib põhjustada inflatsiooni, piirata majanduskasvu ja on valijate seas ebapopulaarne. Suurtootjad Saudi Araabia ja Kuveit sooviksid hindade alandamiseks toodangut suurendada, kuid näiteks Venezuela on suurtarbijate (USA) soosimise vastu.

Kasvanud nõudlus
Rahvusvahelise Energiaagentuuri (IEA) hinnangul on globaalne majanduskasv süüdi viimase 24 aasta kõrgeimas nõudluses. Tööstusriikides oli tarbimine oodatust suurem ja kiiresti kasvava majandusega Hiinas tarbitakse 20 protsenti rohkem kui mullu. Tootjamaadest on ainult Saudi Araabial veel tootmise tõstmiseks varu.

Väiksed varud
Naftat töötlevad firmad on püüdnud suurendada efektiivsust ja seepärast hoidnud laovarusid väikestena. See ei võimalda aga ära hoida turu kõikumisi, kui peaks toimuma häireid varustamisel. Lähis-Ida vägivald, etnilised pinged Nigeerias või Venezuela streigid ei oleks siis nafta hinda tõstnud.

OPECi strateegia
Kartelli liikmesriigid annavad umbes poole toornafta ekspordist. Soovides saada maksimaalset tulu, on nad hoidnud toodangu mahu muutumatuna, et ennetada hindade alanemist. Rahvusvahelised firmad on siiani kasutanud madalama hinnaga perioode varude soetamiseks, kuid ekspertide eksimused tarbimise ennustamisel ei lase seda nüüd teha.

Spekulandid
Väikesed naftavarud ja OPECi tegevusetus mängivad kiire hinnatõusuga kaasneva kasumi spekulantide kätte. Tootmine on viidud maksimumini ja hinda mõjutavad teised tegurid kui tavapärane nõudmine ja pakkumine. Riskimaandusfondid ja spekulandid on oma tegevusega suurendanud turgude peataolekut.

Poliitilised pinged
Suurimad tarbijad sõltuvad Lähis-Idas toodetud naftast. Iraagis toimunud rünnakud naftajuhtmetele ja naftatöötlemistehastele on ekspordi muutnud pea olematuks. Riigi tulevikuväljavaated on samuti kriitilised. Saudi Araabias on al-Qaeda rünnanud välismaalastest naftatöölisi. Esmaspäeval algas naftatööliste streik Nigeerias, Venezuelas tõsteti samal päeval kaevandamise tasusid 20 korda ja Norras ähvardatakse streikima hakata. Endiselt on segane Venemaal Jukose ümber toimuv. Firma annab 20 protsenti päevatoodangust.
Ajaloo kõrgeima toornafta hinnarekordini on veel aega. 1979. aasta Iraani islamirevolutsiooni ajal oleks nafta inflatsiooni arvestades maksnud umbes 80 dollarit barrelist.

Artikkel ilmus ajalehes Kesknädal 13. oktoober 2004
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=4526

Eesti nutune poliitnali

Virgo Kruve — Wed, 13 Oct 2004 05:01:05 +0000

Kiratsevas ETVs on kärbunud huumori- ja satiirisaadete tegemine. Meelelahutussaadete tootmise kõrgest hinnast räägitakse palju, kuid pigem on probleemiks saanud saadete ning saatelõikude nõrgad tekstid, nende olemasolevategi tekstide vilets kasutamine ja sädelevate ideede nappus.

Eesti televisioonis on aastaid jooksnud “Pehmed ja karvased”. Poliitikute kujutamises nukkudena ei oleks midagi imelikku, kui sõnumit kannaks edasi vaimukas dialoog. Paraku on aga saates kogelevad ja puterdavad käpiknukud vastuvõetavad vaid üsnagi piiratud mõttemaailmaga televaatajale. Korraliku nalja tegemiseks ei piisa üksnes õnnetust kassirojust, kes joob ja suitsetab. Siinkohal saab tuua võrdlusnäite naabrite juurest. Samalaadne Venemaa poliitiline huumorisaade “Kuklõ” (Nukud) aitas imiteeritavate poliitikute tuntusele kaasa, mitte ei alavääristanud neid.

Õppida saaks nii soomlastelt kui inglastelt
Hea näide poliitilisest meelelahutusest on soomlaste “Omaenese peremehed” (Itsevaltiaat). Igaks laupäevaks suudetakse teha 12–14 minutit kestev multifilm, kuigi selle saate arvutigraafikud elavad Austrias ja Iirimaal. Lisaks erakordsele sarnasusele parteiliidritega suudavad ekraanil tegutsevad tegelased igas osas endale päevakohase teema leida. Olgu selleks poliitikute sõbrapäev, X-failide parodeerimine, Soome keskerakondlaste ja sotsiaaldemokraatide võitlus parkimiskoha pärast või president Tarja Halonenile järglase valimine. Seejuures ei kuule vaataja selles paroodiasaates mingit labast keelekasutust.
Kanal 2 “Ärapanija” on aga keskendunud päevakangelaste alavääristamisele. Mart Juur ja Peeter Oja võivad ju teleuudiseid üsnagi hästi parodeerida, kuid poliitiliseks naljaks on vaja rohkem kui teistsuguse häälega rääkimist või rekvisiidi näitamist. Jääb mulje, et võrreldes eelmise hooajaga on saade mõnevõrra alla käinud. Enam ei tulistata lühidalt ja vahedalt, lepitakse mõne pisifakti tüütavalt pika esitamisega, mis aga raiskab vaid eetriaega.

Meie ja nende vestlussaadetest
Teise eraldiseisva poliitilise meelelahutuse alla võib lugeda jutu- ja vestlussaated.
Siinkohal lühidalt ka mõnest tõsisemat sorti meelelahutussaatest. Urmas Oti “Happy Hour” jätkab kesktelevisiooni traditsioonides saatejuhi-külalise debatina. Viimase kuu saated ja sinna juttu ajama kutsutud neli ministrit näitavad väga tugevat poliitilist suunitlust. Samas on selle hooaja saadetes tunda tugevat toimetajatööd, mis muudab jälgimise nauditavamaks.
ETV poliitilised vestlussaated “Foorum” ja “Unetus” tegelevad aga sügavate teemadega. Kusjuures näib, et “Unetuses” ei jõua keegi sõnasaanutest oma mõtteid lõpuni esitada, sest saatejuhid katkestavad esinejaid lausa poole sõna pealt. Kokku on kutsutud suur hulk põnevaid esinejaid, kuid enamal juhul saavad nad öelda vaid paar lauset. “Varivalitsus” on esimese kolme saatega jätnud mulje seitsme “päkapiku” rivaalitsemisest ja tegijate eneseimetluse demonstratsioonist.
Häid näiteid saaks tuua võõrkeelsetelt kanalitelt. Üks väheseid poliitilise pilamise, kuid seejuures kuulsate külalistega saateid on CNNi “Daily Show”. Naljad demokraatidest või vabariiklastest poliitikute üle on seal saanud üldiseks reegliks. Saates analüüsitakse tuntud poliitikute väljaütlemisi, saadetakse sündmuskohale reportereid, näiteks demokraatide kongressile avastama erimeelsusi, või kutsutakse stuudiosse tipp-poliitikud nagu Bill Clinton ja John Kerry või hoopis kuulus filminäitleja Tom Cruise.
Kasulik oleks mitmekesisuse mõttes tutvuda inglaste suhtumisega poliitikasse. Karmilt kohtleb poliitikuid näiteks brittide telesaade “2DTV”, milles Bush ja Blair üllatavad vaatajaid erakordse rumalusega. Tasakaalustamise huvides on saatesse toodud tegelasi ka teistelt elualadelt, näiteks laulja Elton John või tennisist Tim Henman.
Eestis pole keegi õnnetum kui umbkeelne televaataja. Üksnes eesti keele oskusega tuleb enamal juhul leppida halli keskpärasusega.

Artikkel ilmus ajalehes Kesknädal 13. oktoober 2004
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=4529

Veel üks 11. september

Virgo Kruve — Wed, 22 Sep 2004 05:04:57 +0000

Tšiili kuulus rahutus Lõuna-Ameerikas konfliktivabade riikide hulka ja oli üle saja aasta demokraatlik riik. 1970. aastal sai Salvador Allendest esimene presidendiks valitud marksist ja seda vaid mõneprotsendilise ülekaaluga konkurendi ees. Tema Tšiili sotsialismi toodi teistele eeskujuks.

Allende viis läbi reforme vaesuse vähendamiseks ja suurendas lihtsate inimeste sissetulekuid. Tšiilis riigistati siis pangad ja tööstusettevõtted, nende hulgas USA omanikele kuulunud suured vasekaevandused. Watergate’i afääri käes vaevlev USA president Nixon lubas Tšiili majandusele raskeid aegu. Parempoolsed Tšiili poliitikud keeldusid kostööst Allendega. Poliitilised erimeelsused riigis süvenesid ja juba räägiti isegi kodusõja võimalustest.

Teisipäev, 11. september 1973
Hommik nagu iga teinegi, kuid õhus oli tunda pinevust. Mõne nädala eest oli toimunud sõjaväelaste riigipöördekatse, kuid armee ei toetanud seda. Allende näis aimavat valitsevaid meeleolusid ja esines hommikul raadios sõnavõtuga, milles teatas, et “kinnitab oma muutumatut otsust jätkata Tšiili kaitsmist ja väärikust selle traditsioonides, seadustes ja konstitutsioonis. Ma teatan oma tahtest vastu seista igal võimalikul viisil, isegi oma elu hinnaga”.
Mõned tunnid hiljem, kui mässavad sõjaväelased olid vallutatud raadiojaama, edastati teade: “Kaaludes kohutavat majanduslikku olukorda, riiki hävitavat sotsiaalset ja moraalset kriisi, valitsuse ebaõnnestumist kaose ennetamisel kuulutavad relvajõud ja politsei, et president peab koheselt üle andma oma võimu armeele ja politseiülemale. Augusto Pinochet Ugarte, armee ülemjuhataja.” Kõigest 15 päeva varem oli Pinochet nimetatud vägede etteotsa ja nüüd tahtis ta riiki üle võtta. Teda oli peetud lojaalseks karjäärisõduriks ja läheneva errumineku pärast ebatõenäoliseks riigikukutajaks.
Allende oli temas samuti kindel ja üritas kindraliga ühendust saada, et mässule lõpp teha. Kui see telefoni teel ei õnnestunud, ütles Allende lähedastele: “Vaene Pinochet, mis temaga küll juhtus.” Ta oli endiselt veendunud mehe lojaalsuses.

Tingimusteta alistumine
Presidendi residentsi La Monedat oli kaitsmas umbes 40 relvastatud Allende toetajat, kellele pidi appi tulema sadu mehi, kuid neid ei tulnudki. Sõjavägi oli palee ning väljaku selle ümber sisse piiranud ja toonud tänavatele tankid. Puhkenud tulevahetuses sõduritega osales kaitsjana ka president Allende, kes oli varem tegelnud laskespordiga. Pinochet muutus kannatamatuks ja teatas oma sõduritele: “Tingimusteta alistumine. Unustage läbirääkimised. Pakkuge talle turvalist riigist väljaviimist. Ja siis lennuk kukub …”
Järgnes ultimaatum: “La Moneda loss tuleb evakueerida enne kella ühtteist. Kui ei, siis pommitavad seda Tšiili õhujõud.” Kaitsjatele tundus see kui paratamatu lõpp, kuid kella kukkudes rünnakut ei järgnenud, sest sõjaväelaste seas oli erimeelsusi. Palee asus tihedasti asustatud rajoonis ja selle läheduses olid kaitseministeerium, USA saatkond ning välismaa ajakirjanikest pungil hotell.
Esitati järjekordne ultimaatum: “La Moneda naistel on kolm minutit lahkumiseks, enne kui õhujõud pommitavad lossi. Täpselt kolm minutit on väljatulemiseks, 30 sekundit on kulunud.” Lahkujate seas olid ka Allende tütred.

Enesetapp kuldse automaadiga
Järgnenud õhurünnakus lasid kaks brittidelt ostetud hävitajat erakordse täpsusega palee piha tosin raketti. Imekombel ei hukkunud plahvatustes keegi, kuid palee süttis põlema ja Allende otsustas alistuda, sest “muidu saab see olema massimõrv, me kõik sureme. Andke teie alla”.
Alistunud käsutati tänavale pikali ja sõdurid tormasid põlevast lossist presidenti otsima. Kell 16.15 toodigi väidetavalt enesetapu sooritanud Allende surnukeha välja ja saadeti teade: “La Moneda on võetud.” Raadioeetris loeti ette pikk nimekiri endise rezhiimi olulistest isikutest, kes pidid sõjaväelastele ennast vangi andma. Televisioonis näitasid sõdurid paleest leitud relvi ja presidendi enesetapuks kasutatud kuldset automaati. Viimase oli võitluskaaslasele ja heale sõbrale kinkinud Fidel Castro.
Vastupanu lõpetamiseks ähvardati iga hukkuva sõduri eest hukata viis vangistatud marksisti. Õhtuks olid hommikused valitsejad vanglas ja neid ootas ebakindel tulevik. Kokku hukkus lahingutes umbes 100 inimest. Pinocheti järgnenud 18. võimuaastaga läks eksiili 10 000 inimest ja 1500 tapeti või kadus jäljetult. 1988. aastal naasis Tšiili poliitikasse presidendi tütar Isabel Allende, kes on praegu Esindajatekoja president.

11. september 2004
* Ameerikas mälestati Maailma Kaubanduskeskuse (WTC) kaksiktornide kokkuvarisemist ja lepiti mõttega, et paari aasta pärast kõrguvad tühjal kohal uued pilvelõhkujad. Varasemate aastatega võrreldes oli osalejaid vähem.
* Rootsi mälestas aasta möödumist oma välisministri Anna Lindhi mõrvamisest.
* Tšiilis mälestati riigipöörde tagajärjel hukkunuid ning valmistatakse ette kohtuprotsessi kindral Augusto Pinocheti vastu. Teda süüdistatakse inimsusevastastes kuritegudes ja ta on palunud Hispaaniast varjupaika.

Ilmus ajalehes Kesknädal 22. september 2004
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=4444

Siia juurde tuleb lisada, et 11. septembril 1997 toimus ka Kurkse surmaretk. See on Eesti armee ohvrite rohkeim õnnetus aastani 2010 kui hukkus 14 sõdurit. Nad olid lõpetanud õppuse Suur-Pakri saarel ja liikusid mandrile Kurkse väina jalgsi ületades. Kui tavaliselt on seal sügavust kuni 1,5 m siis nüüd viisidki ilmastiku halvenemine ja suuremad lained rahuaja suurima inimkaotuseni. Sellest valmis ka film “Surmaretk”, mis on kaksikportree Kurkse tragöödia vastandlikest peategelastest — sadama kapten Heino Kreintalist (päästja) ja leitnant Jaanus Karmist(päästetu, juht) .

Poliitiline muda- ja rahaloopimine Ameerika moodi

Virgo Kruve — Wed, 15 Sep 2004 05:16:03 +0000

Neli päeva, 30. augustist 2. septembrini, kestis suure lombi taga tipptasemel meelelahutus valijatele. Nüüd on see siis läbi. Loomulikult on jutt New Yorgis toimunud vabariikliku partei kongressist. Üritus maksis umbes 91 miljonit dollarit (1,183 miljardit krooni), millest 14,6 miljonit oli föderaalne toetusraha ja ülejäänu kogunes annetustest. Üritust valvas 10 000 politseinikku. Tänavatel protestisid sajad tuhanded ja Central Park oli meeleavaldajaid peljates esmakordselt suletud. Meeleavaldused olid enamasti rahumeelsed, ent politsei vahistas ometigi 1800 inimest.
New York on olnud demokraatlikku parteid toetav linn, kus vabariiklaste toetus on vähemuses 4:1. Vaenulikku linna tulek oli seotud 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakuga, mis kujunes Bushi valimiskampaania peamiseks teemaks. Tema enda sõnul on ta “alates sellest päevast igal hommikul ärgates mõelnud, kuidas meie riiki paremini kaitsta”.
George W. Bush esitles oma plaane majanduse elavdamiseks ja riikliku julgeoleku reformimiseks. Välispoliitikas ei soovinud ta Ameerika Ühendriikidel üksinda edasi minna, kuna “meie liitlased teavad meie töö ajaloolist tähtsust. 40 rahvast seisab meie kõrval Afganistanis ja umbes 30 Iraagis”.

Perekond rakendus valimistevankri ette
Kongressil oli tuhandete vabariiklaste ees esinema kaasatud kogu Bushi perekond. Laval võtsid sõna tema tütred, kes kiitsid oma suurepärast isa. Isegi abikaasa Laura, kes varasematel aegadel pole olnud sagedane avalik esineja, astus kolmapäeval lavale oma meest kiitma, sest “need on ajad, mis nõuavad eriti tugevat ja otsusekindlat juhti”.
Kõnelejatest väärib veel märkimist New Yorgi endine linnapea Rudolf Giuliani, praegune linnapea Michael Bloomberg, California kuberner Arnold Schwarzenegger, asepresidendi kandidaat Dick Cheney ja senaator John McCain. Viimased kaks kasutasid igas teises lauses Kerry nime ja enamasti negatiivses kontekstis, mispeale teenisid demokraatide presidendikandidaadilt halvustavad hüüdnimed.

Gallupid, gallupid
Augusti algul ületas Kerry toetus mõne protsendiga Bushi oma, ent pärast mustavaid reklaame on see edumaa kadunud. Peamiselt Texasest tulnud annetuste ja vabariiklastega seotud inimeste meediasse paisatud nn kiirpaadi reklaamid on Kerry edu tugevalt kahandanud. Nendes väitsid Vietnamis teeninud sõdurid, et Kerry ei ole avaldanud oma sõdimistest kogu tõtt või on suisa valetanud. Taolisi reklaame näidati vähestes osariikides, ent pärast skandaali puhkemist nägid neid pea kõik televaatajad. Kahtlusi õnnestus külvata poolte valijate hulgas, sest ajavahemikus 9. – 16. augustini toimunud küsitlusel esitatud küsimusele, kas Kerry vääris kõiki medaleid, vastas jaatavalt 59% ning eitavalt 21% küsitletutest ning seisukohta ei olnud 20 protsendil.
Paar päeva varem korraldatud uuringus küsiti, kes presidendikandidaatidest seisab kindlamalt oma põhimõtete eest. Bush sai toetust 52%, Kerry 35%. Samuti peeti Bushi (44%) ausamaks ja usaldusväärsemaks kui Kerryt (39%). Ka sõjaväe ülemjuhataja töös sai Bush (51%) rohkem toetust kui Kerry (43%).
Ainus teema, milles Kerry Bushi edastas, oli parem toimetulek majandusprobleemidega (53/40).
Ameeriklaste poliitikahuvi on aastatega kasvanud, sest valimistel osalemisest on mõelnud 66 protsenti võrrelduna 45 protsendiga 2000. aasta juunis.
4. septembri Time Magazine´i gallupi järgi oli Bushi toetus 52% Kerry 41% vastu. Kolmas sõltumatu kandidaat Nader saanuks tol hetkel 3% küsitletute toetuse.

Artikkel ilmus ajalehes Kesknädal 15. september 2004
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=4415

Salaselts saab presidendi koha

Virgo Kruve — Wed, 08 Sep 2004 05:17:40 +0000

Ameerikas eksisteerivad endiselt ühingud, mille liikmeks olemist laialt ei reklaamita. Üheks selliseks on Yale´i ülikoolis 1832. asutatud “Pealuu ja kondid” (Skull and Bones), mis oli analoog Saksamaa üliõpiliste hulgas levinud salaühingutele. Sarnaselt vabamüürlusele väidetakse ka sellel olevat mõju Ameerika Ühendriikide poliitikale ja eriti välispoliitikale.
Ajakirjanik Alexandra Robbins tegi salaseltsi liikmetega umbes 100 intervjuud ja kirjutas nende põhjal raamatu “Secrets of the Tomb” (Hauakambri saladused). Enamik neist nõustus rääkima soovist lõpetada salatsemine ja ühingu kahtlustamine. Tema sõnul kuulusid algselt salaühingusse valged mehed, enamasti protestandid ja jõukatest perekondadest nagu Rockefellerid, Taftid või Bushid pärit inimesed. Nüüd võetakse liikmeks ka naisi ja teistest rassidest inimesi, kellelt oodatakse ühiskonnas edu saavutamist. Neid, kes on ennast juba tõestanud ja väärivad ühingu liikme staatust. Igal aastal võetakse vastu 15 uut liiget, kes saavad eluaegse liikmestaatuse, kuid ka vaikimise kohustuse. Arvuliselt võib elus olevaid ühingu liikmeid olla kuni 800, kuid nende mõjuvõim on suurem. Ühingu liikmete peamine ülesanne olevat aidata kõiki liikmed võimupositsioonile.
1948. a sai ühingu liikmeks George Bush seenior. Poeg George W. Bushile avanesid ühingu uksed 20 aastat hiljem juba tema nime pärast. Esimese töökoha sai ta ühingu liikme kaudu 1975. a Texase naftafirmas Arbusto Energy. Kuigi see ja järgmine firma lõpetasid tema juhtimise all pankrotiga, ei takistanud see George W. Bushil karjääri teha. Ta on saanud ühingu abil raha, võimu ja sidemeid ning jõudnud presidenditoolile. Ka demokraatide presidendi kandidaat John F. Kerry on õppinud Yale´i ülikoolis. Temast sai salaseltsi liige 1966. aastal.
New York Observeri kolumnist Ron Rosenbaum meenutab teda kui poliitiliselt aktiivset noort, kellele liikmeks saamine oli loomulik jätk. Konservatiivsete vaadetega kommentaator David Brooks ei näe ühingus aga midagi salajast. Kuigi 2. novembri presidendivalimiste tulemus ei ole selge, võib kindlalt väita, et selle võidab ühingu “Pealuu ja kondid” liige.
Saate “60 minutit” materjalide põhjal

Ilmus 08. september 2004 ajalehes Kesknädal
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=4382

Ameerika käärib

Virgo Kruve — Wed, 01 Sep 2004 05:19:37 +0000

400 000 inimest tuli tänavale

27. augustil kirjutas International Herald Tribune vaeste ja tervisekindlustuseta ameeriklaste arvu kasvust. Rahvastikubüroo andmed näitasid tõusu kolmandat aastat järjest. Eelmisel aastal elas vaesuses 35,8 miljonit ameeriklast (12,5 %) ja tervisekindlustuseta 45 miljonit (15,6 %). Keskmine aastasissetulek jäi 43 318 dollari piirile. Vaeseks loeti neljaliikmeline perekond, kes teenis aastas alla 18 810 dollari (244 000 krooni). Viie aastaga on tervisekindlustuseta inimeste arv kasvanud 5 miljoni võrra.
Esmaspäeval algas New Yorgis vabariikliku partei kongress, mis kinnitab Georg W. Bushi presidendikandidaadiks teiseks ametiajaks. Juba pühapäeval algasid Bushi-vastased protestid, mille peamiseks sõnumiks oli “No more Bush” (Aitab Bushist). Financial Times hindas Bushi poliitika vastaste meeleavaldajate arvu ligikaudu 200 000 inimesele.

Foto Euronewsist: Loosung teatab, et Bush on valetaja.

Ilmus 01. september 2004 ajalehes Kesknädal
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=4349

Eesti Panga tarkvara aegub kahe aastaga

Virgo Kruve — Wed, 14 Jul 2004 05:21:40 +0000

2002. aasta juulis korraldas Eesti Pank riigihanke bürootarkvara ostmiseks. Tekstitöötluse, tabelarvutuse ja esitlusprogrammi pakett (Office) läks tookord maksma üle miljoni, kui olla täpne siis 1 090 652 krooni. Praeguseks on see ost maha kantud ja täna kella 11-ks oodati uusi miljonipakkumisi. Kindlasti oli tookordne kulu vajalik ja õigustatud, sest siis ei olnud Microsoftile konkurente. Nüüd on aga olemas eestikeelne ja samu funktsioone täitev, kuid täiesti tasuta levitatav tarkvara OpenOffice. Keskkonnaministeeriumi infosüsteemide osakonna spetsialisti Meelis Merilo sõnul tegid nemad viimase suure bürootarkvara ostu aastal 2000. ja praeguseks on rohkem kui pool sellest asendatud OpenOffice vabavaraga.
Kuigi Eesti Panga 2003. aastaaruande järgi peeti tarkvara amortiseerunuks kuni 50-protsendiliselt, võib pidada raiskamiseks bürootarkvara sedavõrd kiiret väljavahetamist. Eriti veel sellepärast, et pank ostab 304 litsentsi, kuid töötajaid oli möödunud aastal 252 ja arvuteid vanusega alla nelja aasta kõigest 206. Riigihangete registri järgi osteti 2001. aastal 54 arvutit, 2002. aastal 79 arvutit ja 2003. aastal 73 arvutit. Neljandaks aastaks on arvutite riistvara tarbimisväärtus kahanenud nullini ja selle võib bilansis maha kanda. Sobiva operatsioonisüsteemiga Windows XP saavad olla ainult pärast 2002. aastat ostetud arvutid, sest eraldi Windowsi litsentse pole keskpank ostnud. Siiski kavatsetakse neid kasutada ka eelmise sajandi operatsioonisüsteemiga Windows 2000 arvutites.
Praeguse hanke teeb huvipakkuvaks eestikeelse MS Office Pro kõrval ka 67 ingliskeelse litsentsi ostmine. Avalike suhete nõunik Janno Toots pakkus selgituseks, et “palju tööd on teha inglise keeles ja inimestel on harjumused”. Selgitamaks vahet ostetava koguse ja töötajate vahel, pakkus ta välja nende minekut finantsinspektsioonile, kes allasutusena rendib neilt arvuteid. Hanke eest vastutava Ahti Roosa sõnul on selliseid arvuteid alla kümne ning suurem kogus osteti hoopis väljavahetatavate arvutite tarbeks. Kuigi ta tunnistas tasuta tarkvara kasutamise kaalumist, “ei ole veendumust, et saaksime hakkama teiste keskpankadega suhtlemisel”. Praeguse ostu puhul olevat tegemist kindlustuse ostmisega, et nad saavad järgneval kahel aastal õiguse kõigile (bürootarkvara) uuendustele.
Võrreldes möödunud aastat 2002. aastaga leiame, et Eesti Panga kasum vähenes 325 miljoni ehk 56 protsendi võrra, kuid palgakulu tõusis 6,8 miljonit ehk 14 protsenti.

Ilmus ajalehes Kesknädal 14. juuli 2004
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=4218

Sõda vangidega: piinajad astusid kohtu ette

Virgo Kruve — Wed, 26 May 2004 05:24:17 +0000

Eelmise nädala kolmapäeval astus esimesena sõjatribunali ette Jeremy Sivits (24), keda süüdistatakse vangide väärkohtlemises, selle algatamises ja ülesannete täitamata jätmises. Talle määrati aastane vanglakaristus, alandati auaste kõige madalamale tasemele, esimese astme reameheks, ja vabastati armeeteenistusest – need olid rangeimad karistused, mida tribunal sai Sivitsile määrata. Samuti peab ta andma tunnistusi teiste sõdurite üle peetavatel kohtuistungitel.
Järgmisel päeval anti kohtu alla veel kolm vange piinanud USA sõdurit: seersandid Ivan Frederick (37) ja Javal Davis (26) ning reamees Charles Graner (35). Ükski neist ei tunnistanud ennast süüdi ega süütuks. Frederick kirjeldas oma tegevust “kui vangide ülekuulamiseks ette valmistamist” ja oli süüalustest ainus, kellel oli vangivalvuri koolitus. Teda süüdistatakse ebasündsates tegudes. Charles Graneri vastu on kõige rohkem süüdistusi – seitse. Maailmas on ta tuntud koos oma pruudi Lynndie Englandi (21) naerusui poseerimisega alandatud vangide fotodel. Englandile pole veel süüdistust esitatud ja ta on viiendat kuud rasedana Ühendriikides tagasi. Advokaat Rose Mary Zapor rõhub tema vähesele, 30päevasele väljaõppele ja eelnevale kontoriametniku tööle.
Tehtud fotosid näidati teistele vangidele ja öeldi, et kui te meiega koostööd ei tee, siis vaadake, mis teiega juhtub. Moslemi mehele on naise ees alastiolek häbistav. Et suurendada alandust, pandi nad noorima, väikseima naise ette. Psühholoogilise väljapressimise eesmärkidel sätiti mehi ka seksuaalsetesse poosidesse, sest homoseksualism on moslemile üks suurimaid patte. Ajaleht New York Times avaldas katke Englandi tunnistusest, kus ta ütles: “Meile tundus see naljakas ja seepärast tegime pilte.”
Charles Graneri advokaat Guy Womack õigustas süüalust: “Ta täitis käske nagu hea sõdur.” Pentagoni väitel ei oleks aga tulnud ilmselgelt ebaseaduslikke käske täita.
Kahtluse all on veel Sabrina Harman ja Megan Ambuhl.

Ametlik raport piinamistest

USA kindral Antonio M. Taguba tutvustas 11. mail senatile juba veebruaris valminud 53-leheküljelist salaraportit. See keskendus Abu Ghraibi vanglale ja sõjaväepolitsei tegevusele. Intervjueeriti 48 sõjaväelast ja vange.

Lk 16
Oktoobrist kuni detsembrini 2003. a leidsid aset paljud vangide sadistlikud, jultunud ja liiderlikud kuritarvitused. Selle süstemaatilise ja ebaseadusliku vangide kuritarvituse panid tahtlikult toime mitmed sõjaväepolitsei liikmed.
Vangide ettekavatsetud kuritarvituse hulgas olid:
a. rusikahoobid, löömine ja vangide peksmine, nende paljaste jalgade peale hüppamine;
b. paljaste mees- ja naisvangide filmimine ja pildistamine;
c. pildistamiseks kinnipeetavate sundimine ühemõtteliselt seksuaalsetesse asenditesse;
d. riiete äravõtmine ja vangide mitmeks päevaks alasti jätmine;
e. paljaid meesvange sunniti kandma naiste aluspesu;
f. meesvangide masturbeerima sundimine ja nende pildistamine;
g. paljastest meesvangidest virna korraldamine ja nende peale hüppamine;
h. alasti vangi sunniti seisma kastil, kott peas ja juhtmed kinnitatud sõrmede, varvaste ja peenise külge;
i. kinnipeetav sunniti vägistama teist, 15-aastast vangi, tema jalale kirjutati “Olen vägistaja” ja seda pildistati;
j. alasti vangile koerarihma kaela panemine ja naissõduriga pildistamine;
k. meesvalvuri seks naisvangiga;
l. politseikoerte kasutamine vangide hirmutamiseks ja vähemalt ühel juhul tõsiste vigastuste tekitamine;
m. surnud vangide pildistamine.

Kaitseminister Donald Rumsfeld õigustas ülekuulamiste tehnikat ja ütles senatis, et unest ilmajätmine, toitlustuse muutmine ja vangide piinarikkasse asendisse seadmine on Pentagoni juristide heaks kiidetud meetodid.Ta tunnistas, et kuritarvituste kohta on veelgi materjale. Praegu kaalutakse kogu foto- ja videomaterjalide üheaegset avaldamist, et lõpetada PR-kriisi jätkumine. Senaator Lindsey Graham hoiatas, et materjalides võivad olla “vägistamised ja tapmised”. Jane Harman lisas, et ta “nägi julma, sadistlikku piinamist”.

Eelmisel nädalal vabastati 1500 vangile mõeldud Abu Ghraibi neljast tuhandest vangist ligi 300. Nimetada võib veel Arifjani, Doha (Kuveit), Bucca, Ganci, Vigilanti ja Talili õhuväebaasi laagreid. Ainsana on sõjavangi staatus antud Saddam Husseinile.

Artikkel ilmus ajalehes Kesknädal 26. mai 2004
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=4099

Sõda, mis pole sõda

Virgo Kruve — Wed, 05 May 2004 05:26:20 +0000

1. mail 2003. a kuulutas George W. Bush lahingutegevuse Iraagis lõppenuks. Lennukikandjal USS Abraham Lincoln oli tema selja taha riputatud suurelt plakat: “Mission Accomplished” (missioon on täidetud). Sellest pidi saama Bushi terrorismivastase võitluse pärl ja valimiskampaania nurgakivi. Vaevalt pool aastat hiljem, oktoobri lõpus, puhkes selle definitsiooni ümber skandaal. Valge maja ega merevägi ei soovinud tunnistada ennast selle autoriks. Novembriks olid liitlaste väed kaotanud üle 400 langenud sõduri ja hakati küsima sõja kõrge hinna kohta. Aastane sõjategevus on ainuüksi Ameerika maksumaksjalt nõudnud 133 miljardit dollarit. Lisaks 18,6 miljardit ülesehitustöödeks. Võrreldes umbes 3,4 miljardi dollarilise Eesti Vabariigi eelarvega, on seda üle 40 korra rohkem.
Sügisel ees ootavate valimiste tarvis võis praegune president küll võita sõja, kuid kaotada sellegipoolest valimised. Selline ajalooline pretsedent on juba olnud – Bushi enda isa, kes võitis küll esimese Lahesõja, kuid jäi presidendiks tagasi valimata. Jääb üle nõustuda BBC reporteri John Simpsoni sõnadega enne sõja puhkemist, et kui Saddam Hussein jääb ellu, siis on tema sõja tegelik võitja.

Aasta hiljem
pole Iraaki rahu ja demokraatia saabunud. Tavalisel Bagdadi elanikul on tõsine oht sattuda vabadusvõitlejate ja okupatsioonivägede vahelisse võitlusse. Kuigi ametlikult ei lugenud Pentagon tapetud iraaklasi, siis ainuüksi tsiviilisikuid on internetilehe www.iraqbodycount.net andmetel hukkunud 8918 kuni 10769.

USA majandus
ei ole Iraagi sõjast võitnud. Nafta hind on samal tasemel kui aasta varem. Töökohti on demokraatide hinnangul kadunud üle kahe miljoni. Aktsiate hinnad ja börside indeksid langesid sõja puhkedes. Iraagi nafta pole maailmaturul hindu alandanud ja selle ekspordikogused on sabotaazide tagajärjel isegi vähenenud. Naftast bensiini tootvas Iraagis on selle kütuse hind tõusnud mitmeid kordi, kuid sellele vaatamata seda napib – veel kuu aja eest moodustusid pikad järjekorrad. Ning mis kõige olulisem, ameeriklaste majandus pole seisakust välja tulnud. Isegi mitte raha kantimisega alltöövõtuks Iraagis.

Liitlased
on saanud ainult osalemisrõõmu. Tavaliselt maksavad nad lisaks oma vere valamisele veel peale, sest lepinguid Iraagi taastamiseks saavad sõlmida ainult USA firmad. Viimase kuu valimatud rünnakud välismaalaste vastu on riigist minema hirmutanud ka ameeriklastest alltöövõtjad. Isegi 80 000-dollariline aastapalk ei ahvatle kedagi.

Iraagis on hukkunud 700 ameeriklast
18. aprilli õhtul teatas ingliskeelne CNN Iraagi-Süüria piiri lähedal toimunud lahingust, kus hukkus viis ameeriklaste merejalaväelast. Sellega jõudis Iraagis tapetud USA sõdurite arv 700-ni (fotol). Neist 504 on hukkunud vaenuliku tegevuse ja 196 tsiviiltegevuse tõttu. Pärast seda kui president Bush kuulutas 1. mail 2003. a lahingutegevuse lõppenuks, on hukkunud veel 561 ameeriklast. Ohvriterohkeim kuu on olnud selle aasta aprill enam kui 100 hukkunuga.
Kahjuks ei kajasta Pentagoni body count (surnute loend) liitlaste kaotusi. 20. märtsiks 2004. a oli näiteks Suurbritannia kaotanud 58 sõdurit.

Mida teatas Eesti Raadio?
Eesti Raadio ja riigitelevisioon on viimastel kuudel järjekindlalt ignoreerinud Iraagis hukkunute tegelikku arvu ja vähendanud liitlaste kaotusi umbes kolmandiku võrra. Kui pidada võimalikuks infoallikaks kaitsejõudude peastaabi avalike suhete teenistust ja selle ülemat Peeter Tali (auhind: aasta pressivaenlane 2003), siis võib valeinfot mõista. Sama päeva (18. aprill) lõunal teatas Vikerraadio: “Alates sõja algusest on Iraagis surma saanud ligi 500 Ameerika sõdurit.”

Tsensuur USA kirstudele
Kuni viimaste päevadeni oli võimatu saada pilti Iraagis hukkunud ameeriklaste viimasest teekonnast. Televisioon ega trükimeedia ei saanud ühtegi ametlikku pilti ja ajakirjanikke Doveri õhuväebaasi kirstude saabumist jäädvustama ei lubatud. Euroopas näitasid oma sõdurite viimsele teekonnale saatmisest telepilti Suurbritannia, Hispaania, Poola ja isegi Eesti.
Möödunud nädalal puhkes aga USAs skandaal selliste piltide avaldamise pärast ametlikel lehekülgedel. Erameediat ei vihastanud mitte teema sensitiivsus ega suur hulk tähelipuga kaetud kirste, vaid sellise infoga manipuleerimine. Pentagon tahtis infosuluga vältida sõjavastaste meeleolude levikut.

Liitlaste väed lahkuvad Iraagist
Hispaania peaministri Jose Maria Aznari valimiskaotus tähendas Iraaki okupeerivale koalitsioonile järjekordseid lahkujaid. Rahva seas rohkem kui 90-protsendilise vastuseisu saanud sõdurite missioon kukutas parempoolse valitsuse ja tõi veel ühe riigi sõjavastase Euroopa ridadesse. Meedia püüdis selgitada Aznari kaotust Madridis toimunud plahvatuste ning sellele järgnenud valetamise ja ETA alusetu süüdistamisega. Jäeti märkimata tema vastaskandidaadi Jose Luis Rodriguez Zapatero üks peamisi valimislubadusi – tuua Iraagist koju kõik 1300 Hispaania sõdurit. 19. aprillil pärast ametisse nimetamist andiski uus peaminister vastava korralduse kaitseministrile: “Alustada sõdurite kojutoomist nii ruttu kui võimalik” ja “lõpetada see kahe nädalaga”. 20. aprillil saabusidki neist esimesed kodumaale. Sõdurite lahkumine toimub läbi Kuveidi, kust inimesed tuuakse ära lennukitega ja rasketehnika laaditakse laevadele. Hispaania kaotas Iraagi sõjas seitse luureülesannet täitnud sõdurit.

BBC teatel on Hondurase president Ricardo Maduro teatanud oma vägede äratoomisest “lühima aja jooksul”. Seniste plaanide järgi pidi nende lahkumine toimuma 1. mail. 370 sõdurit on koos hispaanlastega liitlastele vaenulikus Najafi linnas.

Iraagist lahkub ka kolmas hispaania keelne riik – Dominikaani Vabariik. Võrreldes Eestiga on selle väikeriigi panus okupatsioonivägedesse mitmeid kordi suurem – 300 sõdurit.

Lisaks neile lahkub Euronewsi andmetel väikseima koosseisuga El Salvador. USA riigisekretär Colin Powell väisas oma poliitilisel maailmaringreisil Jaapanit, kellelt palus vaatamata selle riigi kodanike pantvangis hoidmisele Jaapani sõdureid mitte välja viia. Sarnane palve isikkoosseisu mitte vähendada on esitatud Norrale. Poola ja Bulgaaria on teatanud kavast plaaniliste vahetuste käigus meeste arvu vähendada. Austraalia peaminister käis aga isiklikult Bagdadis langenutele austust avaldamas ja meeste moraali tõstmas. Kn

FOTOL: 18. aprill 2004. a – CNN andmed USA kaotustest.

Fotosid Iraagis hukkunute viimasest teekonnast
www.thememoryhole.org/war/coffin_photos/dover/gallery.htm

Ilmus ajalehes Kesknädal 05. mai 2004
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=4013

Taevamanna jäi tulemata

Virgo Kruve — Wed, 03 Mar 2004 05:28:10 +0000

Kõigest 58 päeva on jäänud 1. mai saabumiseni. Kes silub juba praegu tööliste päeva puhul lippu ja kes valmistub Euroopa Liitu astumise rõõmupeoks. Referendumi-eelsed lubadused suurtest hüvedest, nagu palkade ja pensionide tõus või toetusraha pea igale kolmandale majandustegevusele, on suure kella küljest alla kukkunud.

Selle asemel kuulsime maakondade vahelise bussitranspordi piletihinna ja kõikide leiva-saiatoodete ligikaudu viieprotsendilisest hinnatõusust. Võib nõustuda, et juba liidus olles on regulatsioonide, direktiivide ja tõhusa järelevalve pärast märksa raskem kasumi marginaali sama kõrgel hoida. Aastate kaupa Eesti majanduse eeliseks peetud odav aga haritud tööjõud on ka lõpule jõudmas. Isegi kui tööandja veenaks veel vanaviisi jätkama, käivad juba praegu piiritagused ahvatlejad meie spetsialistidele mitmekordseid palku lubamas. Olgu selle viimaseks näiteks soomlased, kes otsisid mitutsada arsti. Ühtses majandusruumis olles on väga raske põhjendada sarnase töö eest makstava palga sedavõrd suurt erinevust. Tõenäoliselt pole meie oma töötajaid seni hinnanud ja mõelnud ainult kasumist.
“Eesti Panga sügisprognoosist aastateks 2003-2005″ saame teada, et makromajanduslike riskide alla kuuluvad “püsivalt kõrge jooksevkonto defitsiit ning riigi võlakoormuse kiire tõus võivad kaasa tuua välisinvestorite usalduse languse ja investeeringute vähenemise. Tulemuseks oleks muuhulgas sotsiaalsete pingete tõus”.

Eesti majanduskasv ei pruugi kaua kesta

Kuigi stagneerunud mandri-Euroopaga võrreldes on Eesti majanduskasv olnud korralik, ei pruugi see kaua kesta. Statistiliselt ilusad numbrid on saavutatud mitte kvaliteetse töö, vaid enamikus välisinvesteeringute arvel. Aastal 2001 oli Eesti SKP kõigest 38 protsenti Euroopa Liidu keskmisest. Ja möödunud aasta 30. septembri seisuga oli statistikaameti andmetel Eesti kogu välisvõlg 79,6 miljardit. Seda on poole rohkem viimase aasta Eesti Vabariigi eelarvest. Ma võin tunduda pessimistina, kuid ma tunnen 1997. aasta majanduskriisi hõngu.
Narvas on Kreenholm koondamas sadu töötajaid. Puidu töötlemisega tegelevas tööstuses ei ole enam sagedased mitte põlengud, vaid otsesõnu pankrotti minemine. Viimane neist oli Pärnu Standard, mis koondas liimpuidu valmistamisega hõivatud poolteistsada töötajat. Ja seda paar päeva pärast ETV-s teatatud kahesaja töötajaga firma pankrotti Lääne-Virumaal. Eesti on liiga väike riik, et lubada sadade töökohtade kadumist nädalas. Siit võime teha kurva järelduse, et praegune valitsus jõuab meediasse ainult kaotatud töökohtade, mitte aga 14% töötuse küsimuse lahendamisega.

Suurte poiste mängud

Juba praegu on märgata spetsialistide äravoolu Euroopasse. Ennekõike on see tabanud poliitikuid avalikus sektoris. Tuntud reformierakondlased Kallas ja Ojuland teevad plaane Brüsselisse tööle asumiseks. Ja kindlasti ei ole nad viimased tipp-poliitikud, kellele Toompea mängutuba on väikseks jäänud ja selles liivakastis õpitud “suurte poiste mängud” ära tüüdanud. Kuid enne kui kedagi Euroopasse saata, peaks küsima tema teenete kohta. Eelpool toodud näidetest ei õhku just eriti palju kiitust meie seni viljeldud liberaalsele majandusele. Juunis toimuvateks valimisteks koostatakse tõenäoliselt veel teisigi parteide aruandeid valimislubaduste täitmisest, kuid tuleks meeles pidada, et Brüsselis ei käi vaidlus erakonna põhikirjaliste lubaduste üle, vaid märksa laiemalt – maailmavaateliselt. Kui seni on meie poliitiline spekter olnud võrreldes Euroopaga paremale poole nihkes, siis sotsiaalsuse poole võib pendel nihkuda alles pärast järgmisi Riigikogu valimisi. Ja kui keegi räägib Eesti esindamisest Europarlamendis, siis ta lihtsalt liialdab, sest saadikud ei ole seal vaid oma rahva küsimusi arutamas. Kuivõrd vähetähtsaks peetakse neid valimisi ka mujal Euroopas, näitab viimatine osalus, mis oli 49 protsenti. Tegeliku võimu ja otsused koondab enda kätte hoopis Euroopa Liidu ministrite nõukogu.
Ma ei tahaks olla see pessimismi kuulutaja, kes kirjutab, “näete, hoiatati ju Euroopa Liidu eest”, kuid realistid võiksime olla kõik ja märgata suurt vahet lubaduste ja seni täitunu vahel.
Vabaduskella kõrvale tuleks rajada ka Euroopa Liidu aega arvestav Eurokell. Unustada kogu senine taak ja alustada uut ajaarvamist. Sõltuvalt usutunnistusest on meil juba praegu aasta 5764, 2004 või 1425. Vastavalt siis judaismi, kristluse ja islami järgi.
Miks mitte alustada algusest?

Artikkel ilmus ajalehes Kesknädal 03. märts 2004
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=3772

Diktaator on surnud, elagu diktaator!

Virgo Kruve — Wed, 21 Jan 2004 05:30:07 +0000

Tänane päev pole juba aastakümneid kalendris punasega märgitud ega riikliku pühana tähistatud. Üsna vähesed lugejad, ja needki peamiselt üle keskea, võivad ehk selle peale tulla, et 21. jaanuar on Lenini surma-aastapäev. Nooremale generatsioonile on see päev nagu iga teine ja number 80 ei tekita seoseid. Küll aga tasub märkimist, et miljonite poolt kardetud ja samavõrra tunnustatud aferist oli kõigest üks õnnetu näide diktaatorite pikas nimekirjas.
Inimest mäletatakse tema tegude järgi. Kuid Lenini puhul ei meenunud mulle muud sobivat kui Jean Rostandi (1894-1977) mõttetera: “Kui tapad inimese, oled mõrtsukas. Tapad miljoneid, oled vallutaja. Kui tapad kõik, oled jumal.” Vallutajad on kas poodiumil või (ajaloo) prügikastis. Viimased aga pole väärt isegi kolmandat korda nimetamist ja sellega piirdubki Vladimir Uljanovi temaatika.

Riigijuhtide vastutus ja nende tegude karistamine on võrreldes riikide eksistentsiga üsnagi hiline nähtus. Alles pärast Teist maailmasõda korraldasid võitjad Nürnbergis esimese suure kohtuprotsessi kaotajate üle. Kindlasti ei soovinud nad seda tehes SS-laste hirmutegude heastamist, vaid natsijuhtide igavest häbimärgistamist ajaloos. Seda muutust võib pidada pöördeliseks, sest seni olid diktaatorid maksnud halvimal juhul oma eluga, kuid saanud ikkagi kuldsete tähtedega ajaloo kroonikatesse. Kes oskaks öelda, kui palju inimesi tappis oma sõjakäikudel Aleksander Suur, Rooma Caesar või prantslaste Napoleon? Kui arvestada tookordset väiksemat inimkonna arvu, siis võis 10 000 hukkumine olla sama suurusjärguga kui miljon inimest 20. sajandil. Kuid võitjad kirjutavad (taaskord) ajaloo.

Tänapäeva diktaatorile enam ausambaid ei ehitata. Hea, kui ta pääseb rahvusvahelisest õigusemõistmisest. Õigusejumalannal on niigi silmile seotud side, kuid see muutub eriti läbipaistmatuks, kui tegemist on niinimetatud arenenud riikidega. Vähe on räägitud ameeriklaste presidendi Kissingeri või brittide Thatcheri tegudest, kuid pärast Tshiili kunagise presidendi Pinocheti vahistamist on ka nemad kuuldavasti hakanud hoolikamalt valima riike, kuhu sõidavad, et mitte samamoodi sattuda rahvusvahelise kohtu kätte.
Stalin viis täiuseni “-ismide” teooria, kuidas riiki läbi vägivalla juhtida. Keegi ei vaidlustanud sunnitööd, küüditamist või massilisi repressioone. Kommunism ja demokraatia olid toona teineteist samavõrd välistavad mõisted kui sotsialism või kapitalism. Kui tema kaasajal peeti kuriteoks tuhandete hukkumist, siis üksikisiku represseerimine ja inimõiguste teadvustamine on veelgi hilisem nähtus. Tema õpilaste hulka võib lugeda nii Kambodzha Pol Poti kui Uganda Idi Amini, kes samuti tapsid miljoneid, kuid jäid ilma igasuguse rahvusvahelise õigusemõistmiseta. Ainult tema viimane õpilane, kellele ta oli suureks poliitiliseks eeskujuks, Saddam Hussein läheb suurusjärgu võrra väiksemate süütegude pärast ehk ka kohtu alla. Kui diktaator oskab vältida vastuollu minemist rahvusvahelise üldsuse või mõne suurriigi (majandus)huvidega, siis võib ta enamasti oma riigis teha, mida aga soovib. Kas või ehitada inimeste pealuudest püramiide, nagu seda esitletakse Pol Poti hirmutegusid näitavas muuseumis. Väidetavalt oli tema ohvreid üks kuni kolm miljonit ehk 25 kuni 33 protsenti kõigist Kambodzha elanikest.

Kaheksa kuud pärast Saddami kujudega maadlemist said okupatsiooniväed Iraagis viimaks kätte ka presidendile sarnaneva isiku. Räpase, habetunud ja üksiku põgeniku tolmusest august. Miljonite poolt jumaldatud ja rikkuses elanud presidendiga oli kontrast sedavõrd suur, et lihtsam oleks uskuda mõne teisiku viibimist lambafarmis. Sõjakäiku alustanud Bushi ja Blairi võidujoovastus aga ei jäta kahtluseks võimalust.
Iraagi sõda peaks Pentagonist nähtuna lõppema kohtumõistmisega endise rezhiimi liikmete ja nende kuritegude üle. Ajaloos on see tavaline, et uus võim karistab endist. Rumeenia kommunistlik president Ceausescu lasti 1989. aastal maha pärast pooletunnist sõjatribunali. Serbia presidendi Milosevici vahistamisest mööduks juunis juba kolm aastat, kuid Haagi kohtus vaieldakse siiani. Möödunud aasta 10. detsembril Iraagis moodustatud eritribunal võib isegi tsiviilhalduri Paul Bremeri kätes nõrgaks jääda ja venida aastate pikkuseks. Saddam võis kavandada tuhandete inimeste hukkumist, kuid selle tõestamine võib venida.
Arvan, et ajalugu kordub ning Hussein tuleb veel puhtalt välja nagu pärast Lahesõdagi. Ja ainus, kes kaotab, on USA president Bush (seekord poeg), kes jääb teiseks ametiajaks tagasi valimata.

Artikkel ilmus ajalehes Kesknädal 21. jaanuar 2004
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=3576

Geenitoit vajab reklaami

Virgo Kruve — Wed, 26 Nov 2003 05:35:09 +0000

Taas kord kaikus Eestis Ameerika Ühendriikide suursaadiku Joseph Michael DeThomase eksimatu tõekuulutus: 19. novembril Tartus Eesti Põllumajandusülikoolis
peetud loengus kuulutas ta geneetiliselt muundatud taimede ja toidu vajalikkust eestlastele (EPL 20.11.2003).
Positiivse näitena tõi saadik USAs vohava geenitoidu (80% maisist). Selle vastased pidid olema tagurliku mõttelaadiga ja süüdi maailma näljahädas. Iga riigi ametniku ülesanne ongi oma riigi erafirmade ärihuvide kaitsmine. Praegu on suurimad geenitoidu valmistajad ja tarbijad just Ameerikas. Euroopa Liit on seni sellele toidule vastu seisnud ja Eesti pääses napilt Older Grupp OÜ seatud geenilõksust.
29. juulil 2002. aastal teatas USAIDi esindaja Roger Winter BBC TVs, et kui põua ja sõja tagajärjel kuue miljoni inimese näljaga silmitsi seisvad Zimbabwe ja Mosambiik USA pakutud geenimaisi vastu ei võta, siis muud abi neile ei antagi. Seejuures eitas ta soovi reklaamida USA firmade patenteeritud toitu. Riikide palutud raha 600 miljonit dollarit jäi laekumata ja vastutavaks tehti Euroopa teadlaste hoiatusi järginud poliitikud.
Tänu suursaadikule võisime käesoleval aastal esmakordselt liituda kõigi nende paari tosina riigiga, kus 27. jaanuaril tähistati holokausti päeva. Kentmanni tänav on muudetud Tallinna kõige jalakäijatesõbralikumaks. Ainus tagasilöök oli elektrijaamade erastamise (USA firmale NRG, mis praegu on pankrotiohus) soovituste eiramine.

Ilmus 26. november 2003 ajalehes Kesknädal
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=3408

Kolletuv poliitika

Virgo Kruve — Wed, 22 Oct 2003 05:36:32 +0000

Sügis on värvikülluse aeg. Metsad, ajakirjandus ja isegi poliitika kolletub. Looduses toimivad parasvöötme seaduspärased tsüklid, päevalehed on endiselt mõõnas ja poliitikuid vaevab ideepuudus.
Just sellise pildi saame ühiskondliku kokkuleppe paigutamisega laiemasse taustsüsteemi. Rahvatarkus “kaua tehtud kaunikene” osutus tegelikkuses selliseks pruudiks, mille põlgasid ära kõik suuremad erakonnad. Kuigi veel pole lahti läinud süüdlase leidmise ringtants, peame seegi kord tänama Reformierakonda ja personaalselt Siim Kallast, kes sellele mõttetusele julges vastu seista. Pakkudes välja omapoolse teksti, tegi ta tõeks kirjutamata reegli, et poliitikas ei lükata kunagi midagi tagasi, vaid ainult edasi. Tema lähikonnal on lausa fenomenaalne anne meid kõigest mitteliberaalsest päästa, olgu selleks astmeline või ettevõtte tulumaks. Ja oskus olla igas valitsuses pruudi rollis on reformikate imetlusväärne saavutus.

Iga hea pidi ükskord otsa saama. Nii oli ka sõnavõttudega leppe poolt või vastu, mis olid ettekäändeks poliitilisele nomenklatuurile kirjutavas ja rääkivas meedias ilmumiseks. Ei möödunud just palju päevi, kus teemat poleks valgustatud. Sagedasti ministri või erakondade tippude tasemel. Peaminister Partsi tihedad ilmutused hakkasid viimastel nädalatel tunduma juba jumalike ettekuulutustena. Või oli teleajakirjanikke lihtsalt tabanud valitsuse PR-firma levitatud/suunatud võimuarmastus – partsifiilia. Ma ei mäleta ühtegi teist valitsusjuhti päevade ja lausa nädalate kaupa näidatavat kõigi kolme telekanali uudistes. Raamatus “Jah, härra peaminister” kasutas Anna teleuudiseid oma peaministrist abikaasa asukoha jälgimiseks. Teleuudised pidid andma parima ülevaate, kus ja mida tema armas Jim tegi. Näib, et perekonnad Parts, Pomerants ja Paet on sama teed minemas. Muidugi on see üsna meeldiv, et helge tuleviku lubaduse kuulamiseks pole vaja enam tugitoolist tõusta ja kirikusse minna. Ikkagi 21. sajand.

Aga mitte loojakarja läinud ühiskondliku leppega ei peaks poliitikud edaspidi tegelema, vaid nende ja rahva vahelise usalduse rebenemise lappimisega. Viimaste nädalate kära saadikute autoliisingute üle on aastate pikkuse protsessi järjekordne etapp. Omamoodi shoki sain 5. oktoobri Kanal 2 “Ekskursiooni” saatest, kus Igor Gräzin teatas Heimar Lengile, et Riigikogu saadikul polegi mingeid kohustusi, vaid ainult õigused. Piltlikult, isegi kohal käia polevat enam vajadust, sest palka makstakse kassaluugi asemel ju pangakontole.

Kõrgeima riigivõimu esindajatel näib olevat pidev suhtekorralduse kriis, sest millal viimati lugesite neist midagi positiivset. Riigikogu on saanud valskuse ja rahva raha raiskamise võrdkujuks. Pea eranditult kerkivad nad negatiivses kontekstis kas purjus pea, isikliku ja riigi rahakoti segiajamisega või muul kaheldaval moel tabloidlehe esikaanele.
Minnes Euroopa Liitu, võiksime südamerahuga anda poole seadusloomest 732 liikmega Euroopa Parlamendile ja koondada näiteks 30 protsenti Riigikogu saadikutest. Kuigi mõnelgi lugejal võis sõna koondamine tuua silma kättemaksu tulukese, jääks kaduvad kohad tühjaks ikkagi alles järgmiste valimistega. Elu on lihtsalt ebaõiglane.

Rahvasaadiku puhul on kaks vastandlikku lähenemist. Me vajame seadusloome tarvis professionaali, kuid valituks osutuja peab olema libeda jutuga hea häältekoguja, kuid samal ajal ka tõsimeelne ekspert. Lääne parlamentides on see lahendatud populaarsete esinumbritega, kes toovad siis enda häältega kaasa eksperdid. Eestis on valimiste loosikasti visatud liigagi palju juhuslikke kuulsusi: heliloojaid, saatejuhte, dirigente või ajakirjanikke, kes veelgi suurema käraga on sealt lahkunud.
Arutluse poliitiku rollist ühiskonnas saab lõpetada jällegi raamatu “Jah, härra peaminister” abil – tippametniku Humphrey tõdemusega, et “Meie ehitasime riigi, aga keegi ei hääletaks iialgi meie poolt!”
Uued valimised juba juunis!

Artikkel ilmus 22. oktoober 2003 ajalehes Kesknädal
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=3262

Seitse paberilehte, mis maksavad miljoneid

Virgo Kruve — Wed, 15 Oct 2003 05:38:12 +0000

Rahvusliku leppe allkirjastamine seisab ees esmaspäeval, 20. oktoobril. Mitmeid kuid kestnud ettevalmistused ja kirjatöö peaks koostajate väitel andma Eesti ühiskonnale suunised järgmise kümnendi eduks. Senine kokkulepe põhiseaduse näol on justkui muudetud tarbetuks.
Enamusel riikidest kehtib siseelu korraldamiseks ülimuslik lepe ehk põhiseadus. Ka Eesti põhiseaduses on sätestatud riigi ja kodaniku suhted, nende vastastikused õigused ja kohustused. Praegune põhiseadus jõustus 3. juulil 1992. a ja selle kiitis heaks hääleõiguslike valijate enamus ehk Eesti Vabariigi kõrgeim võim – rahvas.
Käesoleva aasta alguses käis transiidiga tegelev ärimees Aadu Luukas välja uue rahvusliku leppe idee. Ühiskonna probleemidele viitavad terminid “kaks Eestit” või “ühiskond on kreenis” olid selleks ajaks jõudnud meedias vastukaja ning omaksvõttu pälvida. Poliitikat tehes aga tuleks kindlasti eristada sõnumit ning selle esitajat. Antud juhul asus ühiskonda tervendama kõige suurema sissetulekuga ärimees, kellel poleks põhjust muretseda oma heaolu pärast. Seatud eesmärgid olid aga paljulubavamad kui poliitikute julgeimadki märtsilubadused. Kas tegemist oli altruismi või sooviga rikaste-vaeste lõhet ühiskonnas kuidagi heastada? Või sooviga pääseda ajalooraamatusse rahva lepitajana?
Aprillis moodustati Ühiskondliku Leppe Sihtasutus, mille peamiseks eesmärgiks saigi võimalike allakirjutajate selekteerimine ja leppe teksti valmistamine. Alguses suure poolehoiu saanud ettevõtmine muutus aja möödudes aina vastuolulisemaks. Suurenes nende hulk, kes kahtlesid selle vajalikkuses, osalejate sobivuses ning pädevuses või programmi tulemuslikkuses. Riigilt saadud poole miljoni eest sai Ühiskondliku Leppe Sihtasutus rentida bürooruumid Ühispanga peamajas ja asuda viie töötajaga lepet koostama. Et lisada usaldusväärsust, võeti kampa ka teadlasi, keda seni oli poliitikute poolt hurjutatud ja riigi juhtimisest võimalikult kaugele püütud hoida. Vastuolusid ei tulnud kaua oodata, kui Siim Kallas kuulutas allakirjutamiseks valmis oleva ja ülikooli rektorite koostatud teksti mittesobivaks ja ühe nädalaga asendatavaks. Väljavaade alternatiivse teksti koostamisest ajas liikvele ka teised parteid ning lisaks Reformierakonnale teatasid oma rahulolematusest Res Publica ning Keskerakond. Viimane soovis lepet täiendada omapoolsete ettepanekutega. Antud olukorras ei pruugi olla eriline selgeltnägija, et näha kogu senise töö nurjumist. Ilma suurparteide heakskiiduta pole lepe siduv praegusele ega isegi mitte järgmisele valitsusele. Lisaks teatas sihtasutus möödunud nädalal vajadusest saada jällegi pool miljonit, et dokumendi allkirjastamine lõpule viia.
Esmaspäeval teatas peaminister Parts omapoolses pöördumises, et lepingus peaksid osalema tööandjad ning töövõtjad ja sisalduma nõue hariduskulutusi suurendada, hoida käivitunud iibeprogramme ja karistusi mitte kergendada. Kõik need nõuded kajastusid Res Publica Riigikogu valimislubadustes “heale õpetajale hea palk” või “kehtestame nulltolerantsi”. Nende nõuete täitmise puhul oleks ta nõus alla kirjutama.
Selline viimasel tunnil ja ultimatiivses vormis tingimuste esitamine ei pruugi meeldida praeguse teksti koostanud teadlastele, kelle nädalate ja kuude pikkusele tööle poogib tipp-poliitik kaheminutilise raadioteatega uusi ja kulukaid eesmärke.
Lepingu allkirjastamiseni on jäänud loetud päevad, kuid üsna suure tõenäosusega koostatud teksti ei muudeta ning allkirjad annavad vähetuntud osalejad. Poliitilised suurjõud lähevad vaidlema, kelle ettepanekud peaksid arvesse minema, või sihtasutus loobub ja annab ajapikendust muudatuste tegemiseks.
Ühelgi juhul ei ole lepingul aga seda selgust, mis oli 14. septembri referendumil ja lepe on kui lapitekk, kus läbisegi majanduslikud ja poliitilised eesmärgid. Ja ebaõnnestumise järel võib jällegi süüdistada poliitikuid kelle althüppamine viis üksmeele kadumiseni.
Miljoneid maksma läinud dokument on aga kindlasti üks kallimaid kirjatöid meie banaanivabariigis.

Ilmus 15. oktoober 2003 ajalehes Kesknädal
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=3226

Iisraeli salarelv

Virgo Kruve — Wed, 01 Oct 2003 05:39:51 +0000

Millisel Lähis-Ida riigil on tuumarelv? Missugune riik vangistas oma tuumateadlase 18 aastaks? Millises riigis puuduvad rahvusvahelised relvainspektorid?
Selliste küsimustega algab 1. oktoobri õhtul kell 19.15 Soome YLE 1 kanalil näidatav BBC dokumentaalfilm “Iisraeli salarelv”.

Negevi kõrbes Iisraelis asub tehas Dimona Textiles, kus Mordechai Vanunu (fotol vasakul) töötas insenerina. Kuna ta oli rahulolematu seal toimuvaga, ähvardas ta avaldada faktid tehases tegelikult toimuvast. Seepeale sunniti ta lahkuma, kuid Mordechai jõudis kaasa võtta tõendid kompleksi tõelise olemuse kohta – tehas valmistas plutooniumi tuumarelvale.
Tänu tema tehtud fotodele avaldas Sunday Times 1986. aastal artikli Iisraeli tuumarelvadest. Enne artikli ilmumist eksiilis elanud Vanunu aga kadus salapäraselt nädalateks. Iisraeli salaluure oli tema asukoha Roomas avastanud ning ta kaubalaeval salaja Iisraeli toonud.
Tema kinnivõtmise tellis Shimon Peres, toonane peaminister ja kunagine tuumarelva projektijuht, kes nägi temas ohtu riigi julgeolekule. Vanunu sattumine Iisraeli kohtusse on fakt, kuid kunagi pole seletatud tema jõudmist sinna ega tunnistatud ebaseadusliku inimröövi toimumist. Faktid inimröövist selgusid, kuid ta kohtusse viimise ajal näitas reporteritele korraks oma vasakut peopesa, kuhu oli kirjutatud: “Röövitud Roomas 30. septembril 1986.”
Vanunu tunnistati süüdi spionaazhis ja talle määrati 18 aastat vanglat.
27. märtsil 1987 algas tema vanglatee. Iisraelis valati vähe pisaraid, enamik nägi temas judaismi reeturit ja isegi tema perekond kuulutas ta surnuks. Uued kasuvanemad leidis ta aga Minnesotast USAs. 1997. a õnnestus Vanunu adopteerinud Mary ja Nick Eoloffil temaga esmakordselt silmast silma kohtuda. Seni olid nad suhelnud ainult kirja teel. Regulaarselt saadetud kirjadel võttis aga kohale jõudmine aega kuid ja neis olid suured augud tsensorite kääridest.
Enamik juute nägi tuumarelva kui ennetavat jõudu ähvardatavate naabrite vastu. Ja pärast Teist maailmasõja holokausti oli see tuumaprogrammis osalenud teadlase Uzi Eveni sõnul justkui ülim turvapoliis. Praeguseks on Iisraeli tuumaarsenal suuruselt maailma kuues (100 ja 200 lõhkepea vahel) ja piisav kõigi naaberriikide hävitamiseks.
Esimesed tuumareaktori joonised sai Shimon Peres prantslastelt. Dimona kompleksi ehitusest jõudis info ka tollase USA presidendi Kennedyni, kes seejärel nõudis inspektsioone. Kui 1961. a see lõpuks juhtus, siis näidati jänkidele lavastatud juhtimisruumi, kuid mitte selle all olevat 6 korrust, kus tegelikult plutooniumi valmistati. Pärast Kennedy mõrva surve kadus.
President Nixonist alates kehtib USA ja Iisraeli vahel tõekspidamine, et juudiriik võib oma tuumaprogrammi jätkata senikaua, kui seda ei avalikustata. Ka täna on Iisrael vaba teisi paariariike väisavatest ÜRO relvainspektoritest, kellele tuginedes toimus USA ja tema liitlaste invasioon sellel aastal Iraaki. Araablaste küsimus, millal ründab USA massihävitusrelvi omavat Iisraeli, ei ole üllatav – ega Washingtonil pole ometi topeltstandardeid?
Tavaliselt suletakse 40 aasta vanused reaktorid suure õnnetusriski pärast, kuid Dimona kuppel särab edasi. Vana reaktori saladused aga hakkavad välja lekkima. 1997. a kuulis press suurest radiatsiooni tasemest kõrbes. Minister kuulutas koha ohutuks ja ajakirjanikud ei saanud vastupidist väita, kuna neil ei lubatud mõõtmisaparatuuri kaasa tuua. Keskkonnaminister ütles otse, et tuumajäätmete matmiskoha avaldamine tähendaks tema vallandamist, sest tegemist on salajase infoga.
Aasta tagasi näidati Iisraeli televisioonis aga dokumentaalfilmi, milles viis endist Dimona töötajat jutustasid õnnetustest tehases ja nõudsid kahjutasu oma rikutud tervise eest. Toodi ära ka sajakonna vähki haigestunud töötaja nimed, kellel pole kahjutasule aga lootustki, sest nende tööandja neid enam ei tunnista.
Reporter Olenka Frenkiel endiselt tööliselt aga midagi ei kuule. Salateenistus oli käinud teda ähvardamas ja hoiatanud Vanunu saatusega. Isegi arstid ja juristid keeldusid rääkimast. Frenkielil jäi ainult tõdeda, et kui oleks tegemist Nõukogude Liidu või Iraagi totalitaarse rezhiimiga, võiks mõista inimeste hirmunud vaikimist. Kuid Iisraelis, kus peaks olema demokraatia?
Mary Eoloffil jääb üle ainult tõdeda, et Vanunu oleks Põhja-Korea või Venemaa kohta taolise info avaldamise eest saanud Nobeli rahupreemia, kuid Iisraelis oled sa nimetu vang akendeta üksikkongis.

Fotod: Ülemisel pildil Mordechai Vanunu (vasakul) käesoleval aastal kohtuistungil oma advokaadiga.
Alumisel Iisraeli tuumaprogrammiga seotud objektide kaart (inglisekeelne).

Artikkel ilmus 1. oktoober 2003 ajalehes Kesknädal
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=3172

Kurjus luurab Euroopa Liidu selja taga

Virgo Kruve — Wed, 10 Sep 2003 05:42:00 +0000

Teist aastat kaasneb sügisega reklaamplakatite kirevus. Sel aastal saame lisaks Riigikogule valida tee tulevikku. Kui ütleme nüüd JAH, siis hääletame juba üheksa kuu pärast taas – rahvasaadikuid Euroopa Liidu parlamenti.

Mulle ei ole rahvahääletus Euroopasse saamise küsimus. Juba 13. sajandil panid ristirüütlid paika piirid idamaise ja õhtumaa kultuuriruumi vahel. Oma poliitilis-geograafilise asukoha pärast oleme korduvalt käinud peenrahana tsaaride ja kuningate sõjamängudes käest kätte. Venemaa näeb meid siiani oma akna või sadamana Euroopa Liiduga kauplemisel.
Liitumisvastast kampaaniat vedavad Martin Helme ja Ivar Raig räägivad võimalusest liituda kunagi hiljem parematel tingimustel. Kui jääme praeguse kümne uue kandidaadi hulgas ainsana välja, võib järgmist võimalust mitte enam niipea tulla. See oleks kui loomulik kadu, mida ei märgatagi. Meie naabrid Soome ja Läti oleksid Euroopa Liidus, kuid meie jääksime Euroopa ja Venemaa vahele halli tsooni, mida ei kompenseeri ükski iseseisvus.

Iseseisvuse mitu palet

Millisest iseseisvusest me saame rääkida, kui piirileping Venemaaga on sõlmimata? Ning meie välispoliitikat suunatakse Kentmanni (USA saatkond) või Pikalt (Vene saatkond) tänavalt. Siiani pole välisministeerium põhjendanud Eesti sõdurite osalemist Iraagi okupatsioonis, keda me ise kutsume poeetiliselt rahuvalvajateks. Ka Saksamaa linnad maatasa pommitanud britid-jänkid nimetasid toimunut sakslaste vabastamiseks.
Ohtlik on jääda koos brittide, ameeriklaste ja venelastega. Tuletan meelde Teherani ja Jalta lepinguid, kus just need rahvad joonistasid Eesti Venemaa juurde kuuluvaks. Praegu on globaalses poliitikas suurimad vastuolud Mandri-Euroopa (Euroopa Liit) ja USA-Briti liidu vahel. Tundub, et lisaks ühisele keelele London ja Washington ka mõtlevad sünkroonis, kui vallutavad Afganistani või Iraaki. Ja Venemaa on alati valmis nõustuma kõigega, mis näitab teda impeeriumina. Seevastu Euroopa Liidus olevad sakslased ja prantslased on siiani justkui kass ja koer, kes üritavad vaatamata vastuoludele seda liitu tasakaalustada.

Rahajumal asendas ideaalid

Sageli kuuleb hädaldamist: “Kas sellist vabariiki me tahtsimegi?” Mäletatavasti hinnati üldrahvalikus üksmeeles vabadust kartulikoorte söömisest kõrgemalt. Praeguseks on ideaalid asendunud rahajumala kummardamisega. Lubada Euroopa Liidus piimajõgesid ja pudrumägesid on vastutustundetu, sest enamik poliitilisi otsuseid jäävad endiselt liikmesriigi enda teha. Väide „Brüssel nõuab” on meie bürokraatide väljamõeldis, mida ühestki direktiivist ei leia.
Rahvusriikide ajalugu ja sõltumatus on lõpule jõudmas. Argentiina, meist sõltumatum (pidanud Suurbritanniaga Falklandi sõda) ja rahvastikult umbes kümme korda suurem, langes majandusraskustesse pärast rahvusvahelise valuutafondi (IMF) survet. Võeti suuri välislaene ja raha kasutati sisetarbimiseks (võrdle: Eesti laenubuum), mille tagasimakse käis riigile ühel hetkel üle jõu. Globaalpangad oma intressidest ei loobunud ning rahahädas riik loobus peeso kursi hoidmisest ning vahetas pankades oleva valuuta samuti peesodeks. Oma dollarid kaotasid umbkaudu kaks miljonit inimest, kes muutusid rikkast keskklassist üleöö vaesteks. Ameeriklaste HSBC suurpank sai oma laenudelt intressid kätte, kuid Argentiina hoiustajatele jäi vaid kaheksa protsenti nende raha kunagisest väärtusest. Rahvas võttis kasutusele termini correlito ehk tango argentiina moodi. See tants seisneb hoiuseid tagasi sooviva kliendi jooksutamises panga ja kohtu vahet. Seni pole enam kui aasta kestnud kohtuprotsessil ükski hoiustaja oma raha õiglase kursiga tagasi saanud.
Eesti riigi senine rahapoliitika on samuti arvestanud Euroopa Liiduga ning sellest loobumine tooks kaasa suurema majanduskriisi kui Venemaa turu kadumine 1997. Me kaotaksime nii ida- kui lääneturu ja seejuures impordiksime miljardite väärtuses rohkem kui ise toota suudaksime. Siinkohal minu kaastunne palgatöötajale, kes on võtnud eluasemelaenu ning kellele töökoha koondamine tähendab kodutuks jäämist.

NRG põhjaminekust võiks õppida

Mart Laar püüdis oma Riigikogu kõnes 23. augustil 2001 väita, et Narva elektrijaamu NRGle erastamata me NATOsse ei saa. “Selle tehingu nurjamine täna võiks aga tublisti kõigutada Ameerika Ühendriikide toetust meie pürgimustele.”
Praeguseks teame tagantjärele tarkusena, et NRG vaagub pankrotiohus hinge koos teiste Enroni sarnaste suurfirmadega. USA president Kennedy on ironiseerinud, et veerand inimestest on alati kõige vastu. Meie eurovastased pole mitte kõige põhimõttelised vastased, vaid loodavad tõmmata Florida lahest sama suure kala kui Tiit Vähi. Tema vahetas kalaretke järel poliitikuameti ärimees-miljonäri oma vastu. Ja ironiseerides edasi: ehk jääb meile kõigile rohkem iseseisvust kui nihutada otsustamine Brüsselist kaks korda kaugemale – Washingtoni.

Maailmas on ainult üks föderaalriik, kes ignoreerib ÜROd ja peab õigeks vallutada sõjaga teisi riike. EI Euroopa Liidule on JAH Ameerika Ühendriikide viiekümne kolmanda osariigi staatusele.

Artikkel ilmus 10. september 2003 ajalehes Kesknädal
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=3085

Iraak: diktatuur asendatud anarhiaga

Virgo Kruve — Wed, 28 May 2003 05:46:59 +0000

USA ja Briti vägede invasioonist Iraaki on möödunud üle kahe kuu. Siiani pole leitud keelatud relvi ning diktatuur on asendunud kaosega. Tavaliste iraaklaste elus on vaesus asendunud anarhiaga.

Ameeriklastel on halb komme pidada ennast demokraatia etaloniks. Kui mõni riik ei vasta nende kujutelmadele, siis on vaja see ümber kujundada. Peab olema tõeliselt patriootlik, et nimetada enda presidendiks häälte arvult teise tulemuse saaja, panna 2 miljonit inimest vanglatesse (1% rahvastikust), olla uhke Vabadussamba üle ja rääkida võrdõiguslikkusest, nimetades esimese naisministri valitsusse 200-aastase riikluse järel. 20. märtsil alanud sõda tähendas rahvusvahelise õiguse mõrva ja ÜRO maine pöördumatut langust. Ameerika kukutas ühe Husseini, kuid sai 100 bin Ladenit juurde.

Briti kolonialismi pärand

Iraak on kunstlik moodustis, mis rajatud kolonialismi varemetele. I maailmasõja järel joonistasid naftarikkast piirkonnast lahkuvad britid maailmakaardile uue riigi, koondades sinna kurde, sunniite ja siiite. Rahvuslike eraldusjoonte asemel arvestati oma majanduslikke huvisid ja soovi hoida riik sisevastuoludest nõrgana. Samasuguse pärandiga puutume kokku Palestiinas, kus sajandeid araablastele kuulunud maadele rajati kaastundest juutide vastu Iisraeli riik. Mõte võis olla üllas, kuid selle päranduseks oleme saanud 21. sajandiks 6 sõda ja igapäevased teated tapetutest.

Rahvusvaheline õigus ei kehti enam riikide vahelises suhtlemises

Viimasel kümnendil on kõik suuremad relvakonfliktid algatanud ameeriklased. Kosovos taheti õhurünnakutega maanteedele, linnadele ja elektrijaamadele sundida Serbia vägesid lahkuma. Afganistanis loodeti koos Põhjaliiduga teha lõpp Talebanile ja terrorismile. Iraaki rünnates taheti esimesel korral vabastada Kuveidi rahvast ja teisel korral maailma Husseini ohust. Kuigi jõuliselt ja meediakäraga alustatud, on need ettevõtmised praeguseks soikunud.
Kosovos käivad siiani Euroopa riikide rahastatud ehitustööd ja riigi suurim tuluallikas on prostitutsioon ameeriklastest rahuvalvajate tarvis. Enne ameeriklaste Kosovosse saabumist ei tuntud Balkanil inimkaubandust ja naistega äritsemist. Igal aastal jõuavad tuhanded Ida-Euroopa naised läbi kuritegelike gruppide Kosovo bordellidesse. Sadadest tuhandetest põgenikest on paljud otsustanud jääda varju pakkunud naabermaadesse ja kodumaale mitte naasta.
Agfanistanis on islami korda rajanud rezhiim asendunud oopiumimooni kasvatamise propageerijatega, kuid riik on veelgi vaesem kui enne 7. oktoobrit 2001. aastal. Kunagi rahvavaenlaseks number üks kuulutatud Osama bin Ladenit pole kätte saadud ega Talebani hävitatud. Siiani viibivad Quantanamo koonduslaagris umbes 800 kinnipeetavat, kellele pole esitatud ühtegi süüdistust. Inimõigusi eirates on neid seal poolteist aastat hoitud 1,8 korda 2 meetrit suurtes traatpuurides, kus voodiks on 3-sentimeetri paksune madrats ja pesta saab korra nädalas.
Iraak on edukalt vabanenud ennast diskrediteerinud marionetist. Husseini suurim kriitik Rumsfeld on Iraaniga peetud sõja ajal isiklikult käinud Saddamile relvamüüki vahendamas. Ja möödaminnes ka luureinfot andnud. Siiani arvatakse, et Hussein tungis Kuveiti soovist omandada veelgi enam naftat.
Tegelikkuses algas invasioon pärast Saudia-Araabias toimunud läbirääkimisi Iraagi ja talle laenu andnud riikide vahel. Kahe päeva jooksul oli suurim võlausaldaja Kuveit järeleandmatu maksegraafiku osas ja see vihastaski diktaatori lõplikult välja. Irooniline on seejuures Saddami langemine Lääneriikide maksulõksu.
Pidades sõda Iraaniga, oli vaja osta relvi ja selleks kulus rohkem, kui naftalt teeniti ning nii tuligi laenata Kuveidi raha.

Varjud Iraagis

Ameeriklased ei oodanud iraaklaste sedavõrd tugevat vastupanu ja nende käitumist sissidena. Iraagi armee ei jooksnud esimesi lasu järel laiali ega andnud ennast tuhandete kaupa vangi nagu esimeses Lahesõjas. Loobudes kaitseliinide rajamisest ja osutades vastupanu “ründa ja jookse” põhimõttel, valmistasid nad jänkidele tõsist peavalu.
Massihävitusrelvade mitteleidmine näib viitavat propaganda suurimale lõksule – jäädakse uskuma seda, mida ise räägitakse.
“Liitlasvägede saavutused”:
* Sadamalinna Umm Qasri langemisest või mittelangemisest kuulsime pea terve nädala.
* Briti komandörid jõudsid teatada ülestõusust Basras, mis järgmiseks hommikuks osutus blufiks. Liitlasi ei võetud kusagil vastu vabastajatena, neid lihtsalt respekteeriti.
* Liitlasväed teatasid Basrast välja tungiva suure soomuskolonni avastamisest. Esialgu teatatud paarisajast tankist jäi lõpuks järele tosin, mis olevat Basra äärelinnas brittidele lihtsalt vastu tulistanud. Selle kohta öeldakse, et hirmul on suured silmad ja tõde on sõja esimene ohver.
* Basras hävitati linna elektrisüsteem, mille tagajärjel katkes linnas veevarustus. Selle tulemusel kannatasid kõik, sõltumata nende suhtumisest vaenupooltesse.
* Kiiresti kõrbemaastiku läbinud ameeriklastel oli probleeme sõdurite toitlustamisega ning vahepeal räägiti võimalikust pausist sõjas. Vägedele ei jõudnud varustus järele ning toidunormi langetati ühele toidukorrale päevas. Meediasse jõudnud kaebused toidupakkide üle viisid siiski 3-4 päeva hiljem olukorra normaliseerumiseni ja mõnes väeosas nädalase pausi järel esimese sooja toidukorrani.
* Brittide 10 sõdurit hukkusid esimesel nädala ja kõik õnnetustes, mitte ükski lahingutes. Kokku jäid liitlasvägede kaotused alla kahesaja, millest poole moodustasid õnnetused ja omade tulistamine.
* Bagdadi vallutamise järel lasti linna ligi nädal rüüstada, ainus koht, mida selle eest kaitsti, oli naftaministeerium. Selle ruumidest võtsid tööpabereid ja kaarte kaasa hoonet valvanud mereväelased.
* Maanteede kontrollpunktides sai igapäevaseks Iraagi tsiviilisikute tulistamine. Kui ameerika mereväelane tappis Najafi ligidal terve perekonna üheksa liiget, ütles ta pärast vabanduseks, et talle tundus, justkui oleks ta relva näinud. Kas oleme kuulnud mõnest taolise mõrvari karistamisest või vähemalt juhtumi uurimise algatamisest?
* Täpseteks kuulutatud relvad tapsid linnade pommitamisel sadu tsiviilisikuid. Iraaklased ise pakuvad 1500 hukkunut. Keelatud relvade hulka kuuluvate kassettpommide kasutamine liitlaste poolt on toonud kaasa tsiviilohvreid, kelle arv veel kasvab, sest hinnanguliselt jäi 30% neist esimesel korral lõhkemata.
* Ameeriklaste vaikival heakskiidul varastati maailma vanima tsivilisatsiooni tuhandeid aastaid vanu kultuuriesemeid. Mõned neist on jõudnud läbi ajakirjanike ka Ameerikasse.
* Kahe kuu jooksul pole riik uut valitsust saanud ega ole leitud eelmise kukutamise põhjust – massihävitusrelvi.
* USA-poolseid asehaldureid on juba teist korda vahetatud. Lubadusi valitsuse moodustamiseks usujuhtide ja hõimupealike kokkukutsumist pole realiseeritud. Basras on laiali saadetud iraaklaste poolt moodustatud juhtimisorganid.
* 25. mail maksti esimest korda välja palk Bagdadis elektrivarustust taastanud töölistele. Teised iraaklased pole alates rezhiimi vahetumisest palka saanud, kui ka nende töökoht on veel säilinud.

Tugitoolisõja uus vaatus

Selle konflikti nauditavam osa oli selle jõudmine elutuppa. Kellel vähegi võimalust, võis otsepildis vaadata, kuidas sõja teisel või kolmandal päeval korraldati Tomahawk rakettidega massiivne õhurünnak Bagdadile. Ilus oli vaadata õhtuhämaruses purskuvaid tulefontääne ja ametihoonetest lendavaid pabereid. Tõenäoliselt oli tegemist maailma kalleima ilutulestikuga, sest igaüks neist väidetavalt kahesajast tiibraketist maksis umbes miljon dollarit. 2,7 miljardit krooni oleks kolmandik Eesti Vabariigi sotsiaalkuludest.

Ideoloogiliselt oli tegemist ka iraaklaste vabadusvõitlusega, oma maa kaitsmisega invasiooni eest. Ameeriklased tõenäoliselt ei teadnud, et maailma esimene ülestähendus sõnast “vabadus” on just sellest piirkonnast, muidu ei oleks nad seda oma lipukirja võtnud. Ega kuulutanud neile Vabadussamba kinkinud prantslasi reeturiteks. Prantslased võisid olla sõja “valel” poole, aga nad tahavad olla rahu “õigel” poolel. Koos sakslaste ja venelastega loodavad nad saada oma osa Iraagi majanduskorjusest, millest lubatakse osakesi ka Eesti ettevõtjatele.
Ameeriklaste välispoliitikat võib pidada ekspansionistlikuks. Kõigis kolmes konfliktis – Kosovos, Afganistanis ja Iraagis – alustati rünnakut ilma ametliku sõjakuulutuse ja sellele järgnevate kohustuste täitmiseta. Aastaid hiljem on need piirkonnad veelgi ebastabiilsemad kui sõjakäigu alguses. Ameerika on saanud endale hulgaliselt uusi vaenlasi, saavutamata seejuures mõõdetavat edu. Ja mis kõige ohtlikum, nende majandus ei ilmuta endiselt taastumise märke ja president vajab uusi (välispoliitilisi) võite.
Kindlasti ei oleks president Bush sedavõrd innukas Ameerika sõdureid surma saatma, kui ta ise oleks sõjaväes käinud.
Foto: ameeriklaste purustatud Abrams tank Bagdadis

Artikkel ilmus 28. mai 2003 ajalehes Kesknädal
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=2779

Juudid võitlevad viimase ameeriklaseni

Virgo Kruve — Wed, 28 May 2003 05:44:50 +0000

7. mail möödus 55 aastat Iisraeli riigi rajamisest. Erakordne on selle otsuse tegemine ÜRO resolutsiooniga. Maailma 235 riigi kohta on erinevaid rahvusi hinnanguliselt 3500 kuni 4000. Resolutsiooni väljakuulutamise järel olevat Stalin vajunud mõttesse ja ütelnud, et seal piirkonnas ei tule enam rahu.
Sajandeid kõrvuti elanud araablased ja juudid ei saanud enam rahumeelselt hakkama. Sajad tuhanded palestiinlased pidid oma kodudest põgenema. ÜRO resolutsiooniga ette nähtud Palestiina riik on siiani loomata, araablased on kaotanud 93 protsenti riigile määratud territooriumist ja vägivald on muutunud igapäevaseks. Majanduslikku kitsikusse surutud palestiinlaste viha juutide ja ameeriklaste vastu on enneolematult suur.
Briti koloniaalvõimude lahkuma sundimiseks panid juudi ekstremistid toime väidetavalt esimese terroriakti tsiviilisikute suhtes, kui lasid õhku Jeruusalemmas Kuningas Davidi hotelli. Ligi saja hukkunu hulgas oli juute ja araablasi pea pooleks. Praegu kasutab Iisraeli peaminister Sharon mõistet terrorist ainult araablaste kohta, jättes mainimata oma kuulsad sõjateod nende tsiviilelanike kallal, millega pälvis hüüdnime “lihunik”. Kunagi varem pole tõele lähemal olnud ütlus, et ühe rahva vabadusvõitleja on teisele terrorist.
Iraagi konfliktis nähti järjekordset juutide ja Ameerika kallaletungi islamile. Pole vahet, kas Ameerika Abrams tank tapab inimesi Gaza sektoris või Bagdadis, sõnum on ühene. USA annab igal aastal Iisraelile humanitaarabi 3 miljardit dollarit, millest 2,5 protsenti antakse ka palestiinlastele. Viimasel kolmekümnel aastal on iga Ameerika maksumaksja kulutanud selleks 5700 dollarit, mis kokku teeb umbes 1,5 triljonit (14. märts 2003 EPL, Stadnikov). See on vist üks kallimaid iseseisvusi maailmas.
Iraagi invasiooni edukas lõpetamine on ameeriklaste koormat kergendamas.
21. aprillil teatas Kuku raadio plaanist taastada naftajuhe Mosulist Haifasse. “Põhja-Iraagist Iisraeli sadamalinna kulgenud juhe lõpetas eksistentsi 55 aastat tagasi, mil Suurbritannia kaotas oma mandaadi Palestiinas. Projekti realiseerimise järel saaks Iraak stabiilse sissetuleku nafta müügist, Iisrael lahendaks praktiliselt kõik oma majanduslikud probleemid. Suurem osa juhtmest kulgeks läbi Süüria, mis teeks riigi poliitiliselt enam järeleandlikuks. USA-le annab see võimaluse lõpetada 1975. aastal sõlmitud leping Iisraeliga, mis näeb ette, et kriisisituatsioonis (loe: sõjas) kindlustab ta Iisraeli energiakandjatega.”

Artikkel ilmus 28. mai 2003 ajalehes Kesknädal
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=2780

Sõja põhjus ikka teadmata

Virgo Kruve — Wed, 16 Apr 2003 05:51:30 +0000

Esmakordselt ajaloos on sõda lõppemas algpõhjusi leidmata. 20. märtsil rünnakuid alustades soovis president Bush oma sõnul päästa maailma Iraagi massihävitusrelvade ohust. Teateid keemiarelva ja SCUD rakettide leidmisest on tulnud ülepäeviti, kuid alati on need osutunud valeks. Pentagoni praeguse arvamuse järgi on keelatud relvad viidud teistesse riikidesse. Kas tõesti pole ajaloo võltsimist harrastaval hegemoonial võimalik oma rikkalikest mõrvarelvadest mõnda ühikut Iraaki toimetada, et lõpuks leida põhjus ja järeldada: “Näete, me ju ütlesime.”

Saddam võis olla diktaator, kuid mitte rumal, et anda õigustus ameeriklaste invasioonile. Hoopis murelikult jälgivad toimuvat piirkonna teised islamiriigid, kes samuti ei ole USA ja Iisraeli sõprade nimekirjas. Juba on kostnud Rumsfeldi kriitikat Iraani ja Süüria aadressil.
Ka juudisõpradel Egiptuses, Jordaanias ja Saudia-Araabias on põhjust muret tunda. Sealne rahvas on samuti ameerikavaenulik ja rezhiimid samavõrd “demokraatlikult valitud” kui Saddam Hussein.
Kas neist saavad islami järjekordsed kuulsusetud kaotused nagu Afganistanis või Iraagis? Ning Saddam Hussein jääb kapitalismi samamoodi kummitama nagu CIA spioon Osama bin Laden?

Artikkel avaldatud: 16. aprill 2003 ajaleht Kesknädal
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=2623

Täiendus 19.01.2010: Iraagi sõja põhjused olid otsitud ja rajatud valeks osutunud luure infole. Valetajaks osutusid USA president Georg Walker Bush, tema välissekretär Colin Powell (näitas ÜRO istungil katseklaase siberi katkuga), Suurbritannia peaminister Tony Blair ja Hispaania peaminister, kes ei vääri mäletamist. Kõik nimetatud poliitilised liidrid said Iraagi invasiooni eest poliitiliselt karistatud. Kõige hiljem USA president, kes põhjustas ilmselt ajaloo suurima majanduskriisi vaid oma 8 aastase ametiaja jooksul. Seda peavad parandama ja taas ülesse ehitama ilmselt järgnevad 8 presidenti.

Ravimifirmadele meeldib surmaoht

Virgo Kruve — Wed, 16 Apr 2003 05:48:57 +0000

Juba mitu nädalat on Eesti meediat vallanud SARS nimeline viirus. Väliselt külmetushaigust meenutav, kuid surmaga lõppev tõbi on jõudmas kõigest sajakonna ohvrini maailmas. Sellele vaatamata pühendatakse talle leheruumi ja kõneminuteid iga päev. Tegemist on surma ületähtsustatud, kuid ravimifirmadele meelepärase käsitlusega. Mõned näited sellest, mis jääb märkamata.
Ainuüksi eelmisel aastal hukkus Eestis tulekahjudes poole rohkem inimesi. Aastaga suri 24 000 Iraagi last ÜRO kehtestatud sanktsioonide tagajärjel. Malaaria, mille levikut saaks juba praeguste vahenditega piirata, nakatab aastas 300 kuni 500 miljonit inimest ja nõuab 1,5 – 2,7 miljonit inimelu. Ravimifirmade huvi epideemia leevendamiseks on minimaalne, sest sihtgrupp on ravimi ostmiseks liialt vaene (Aafrika, Aasia). Artikli algusest selle lauseni jõudmiseks on statistika järgi maailmas nälga surnud 8 inimest. Iga kolme sekundi tagant üks näljasurm annab ööpäevas 24 000 ja aastas 8,7 miljonit inimelu. Kas see ei vääriks vähemalt ühte artiklit nädalas või ei kuulugi näljasurm 21. sajandisse?
Mõne kuu eest võis lugeda eestikeelsest trükimeediast pealkirja, kus küsiti järjekordse surmava gripiepideemia tuleku tõenäosust. Loodetavasti ei omanda SARS Esimese maailmasõja ajal levinud ja Hispaania leedina tuntud gripi-viiruse surmavaid mõõtmeid ega nõua miljoneid noori inimelusid. Hispaania leedi levis kõigile kontinentidele ning tappis teismelistest kuni 30-ndate eluaastateni praktiliselt kõik nakatunud.

Artikkel avaldatud: ajaleht Kesknädal 16. aprill 2003
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=2626

Vabaduse verine väljamüük jätkub

Virgo Kruve — Wed, 02 Apr 2003 05:57:48 +0000

Koolide lõpuni ei ole enam palju aega. Elumere lainetesse suunduvad noored peavad valima vähemalt diplomi kättesaamiseni eksisteeriva kooli ja elukutse, millega ei peaks ennast töötuks vormistama. Analoogse valiku ette on pandud ka Iraagi rahvas. Kas valida praegune vana või uus ja tundmatu (Washingtoni rezhiim), kui käimas on vabaduse verine väljamüük?
Tasuta lõunaid ei olevat. Ometi on olemas rikas ameerika rahvas, kes soovib kulutada 24 miljoni iraaklase vabastamiseks nende presidendist 75 miljardit dollarit. Iga inimese kohta keskmiselt 3125 dollarit ehk 45 312 krooni. Seejuures läheb taastamiseks ainult kümnendik summast. Kelle oled võimule aidanud, võid ka kukutada.
Lähis-Ida regiooni valitsused on alati rohkem või vähem totalitaarsed. Vähemalt enne Lahesõda oli Iraak regiooni kõrgema elatustasemega riikide hulgas ja teda peeti demokraatlikuks rigiks. USAga konflikti sattumise järel on sellest alles jäänud ainult riismed.

Kui reporter Bagdadi tänaval küsib, kes on süüdi rahva viletsuses, vibutatakse rusikat USA sanktsioonide ja mitte Saddami poole.
USA kohe oskab probleemseid liitlasi valida. Olles konfliktis Iraaniga, kõlbas Saddamile müüa relvi ja luureinfot. Pakistanis CIA väljaõppe laagrites koolitati ka Usama bin Ladenit, keda maailm tunneb tema agendinime Osama järgi. Usama bin Laden on vaieldamatult CIA edukaim agent, sest on pannud riigijuhid oma sõnu sööma ja pälvinud esiterroristi nimetuse.
Väga raske on veenda inimesi vabaduse toomises, piirates nende liikumisvabadust, lõhkudes majade uksi, rivistades neid seina äärde või surudes teetolmu, ning teha seda kõike võõrkeeles karjudes, lisaks täisrelvastuses. Põhja-Iirimaal muutus rahvas leebemaks peale sõdurite kiivrite asendamist mütsidega ja liigsest militarismist loobumist. Praegu aga nägime sõja esimesel päeva Umm Qasri linnas Ameerika lipu heiskamist (vallutajate komme), Bagdadi lakkamatut pommitamist ja vigastatud tsiviilelanikke.

Invasiooni puhul Iraaki alahinnati rahva mälu. Lahesõja ajal liitlaste mahitusel alustatud ülestõus Saddami kukutamiseks suruti veriselt maha, sest “sõduritel oli vaja koju minna.”
Teiseks alahinnati rahvuslikku uhkust. Olgu riigijuht ükskõik kui metsikute meetoditega, vähemalt on ta üks “meist”. Seepärast pole üllatav ka jahe vastuvõtt liitlasvägedele, sest ei olda kindlad nende soovis seekord lõpuni minna.
Kuuldused liitlaste edust on osutunud enneaegseteks. Umm Qasr vallutati alles viis päeva peale Pentagoni avaldust. Iraagi teated tapetud sõduritest ja hävitatud tehnikast on paikapidavad ja Bagdadi tsiviilohvreid võib näha teleuudistes. Siiani pole vallutatud ühtegi olulist linna varustusteedel. Sõja esimeseks ohvriks pidi olema tõde ja seda õpib Pentagon kiiresti. Kui enne lihtsalt vihati abstraktset Ameerikat, siis Al Jazeera teleuudiste taustal peetakse teda valetajaks. Kõik õhtul araablase koju jõudnud uudised Pentagonist lükatakse esmalt ümber ja alles tunde hiljem kinnitab vastaspool neid vastumeelselt. Ka CNN on muutnud oma sloganit “Invasioon Iraaki” abstraktsema “Sõda Iraagis” vastu.

Umm Qasri sadamasse 600 tonni vee ja toidu saabumine oli meediasündmus. Samas jäetakse mainimata, et enne konflikti saabus sinna iga päev keskmiselt 3400 tonni naftaraha eest ostetud toitu ja ravimeid. Rohkem kui viiekordne koguse vähenemine seletab ka kaootilist abisaadetiste jagamist, kus kisklevad iraaklased ja relvadega vehkivad sõdurid moodustavad suure segaduse. Seejuures on abiorganisatsioonid solvunud neile eraldatud rolli üle. Justkui lahinguvälja sanitarid või ristirüütlite järel tulnud ja rahvast ristinud preestrid.

Maailm oleks märksa rahulikum, kui leiduks veel vaba maad, kuhu hüperaktiivseid koloniseerida, nagu seda tegid eurooplased paar sajandit tagasi Ameerikas. Maatamehed, kriminaalid ja usuhullud leidsid seal uue kodumaa. Praegu nimetavad nemad mõningaid riike Uueks Euroopaks, justkui valmistudes nende uueks koloniseerimiseks.

Igale konfliktile eelneb eellugu (keelatud relvad), valitseja demoniseerimine (diktaator Saddam) ja lubadus (nafta Iraagi rahvale).
Iraagi välisminister Tariq Aziz nimetas Bush juuniori käitumise motiivide hulgas aga kuulumist vabamüürlaste hulka. Kui ta oleks tahtnud õõnestada tema usaldusväärsust, oleks võinud ju lihtsalt öelda, et tegemist on usurpaatoriga, kes ei saanud valimistel häälteenamust. Või minna tema isikuomaduste kallale, nagu tegi seda Kanada peaministri nõunik, kasutades sõna “idioot.”
Aga Eesti nüüdseks endise peaministri tingimusteta toetus sõjale tekitab arusaamatust. Riigile on võetud kohustusi ilma Riigikogu heakskiiduta ja eirates rahva arvamust. Tahaks küsida: “Härra Kallas, kas ka teie olete vabamüürlane?”

KESKMÕTE
Iraagi sõda võib lähikuudel lõppeda, kuid võitlus iraagi rahva südame ja mõistusega alles algab.

Artikkel ilmus ajalehes Kesknädal 02. aprill 2003 http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=2560

Briti parlamendi liige Lembit Öpik: Eestlased, olge optimistid!

Virgo Kruve — Wed, 05 Mar 2003 06:00:02 +0000

Valimiseelsel ajal külastas Keskerakonna bürood ja kohtus erakonna peasekretäri Küllo Arjakasega Briti parlamendi alamkoja liige, väliseestlane Lembit Öpik(pildil). Viimati oli Öpik Keskerakonnal külas neli aastat tagasi, pidades toona siin ka põhjalikuma poliitseminari. Seekord piirdus ta pikema intervjuuga. (Vt ka eelmine Kesknädal, Lembit Öpik: Kahe-kolme partei süsteemini läheb aega 150 aastat)

Milline peaks olema skandaal, mis viiks poliitiku tagasiastumiseni?
Vähemalt korruptsioon, väljapressimine või altkäemaks. Midagi seoses rahaga. Või poliitiline korruptsioon – näiteks parlamendi liige varastab mõne tähtsa dokumendi.

Kas piisaks seosest mõne finantstehinguga, kus raha jääb lihtsalt kaduma?
Harilikult mitte. Peab olema otseselt näha, et poliitik on sellega isiklikult seotud. Näiteks teie Siim Kallase juhtumi puhul ei ole tema seotus 10 miljoni tehinguga põhjuseks tagasi astuda, sest siin ei paista korruptsiooni. Uudistele piisab, kuid tagasiastumise põhjus see ei ole. (V.K. märkus – Kallase pakkus näitena välja intervjueerija.)

Kui suur on rahva usaldus poliitikute vastu üldiselt? Eestis ulatub see vaid kümne protsendi piirimaile.
Meil on protsent on kõrgem, aga kindlasti alla 50. Küsimusele poliitikute usaldusväärsusest vastatakse pigem eitavalt. Aga kui täpsustad usaldust parlamendi kohaliku liikme vastu, siis ta vastab jaatavalt. Valijad usaldavad üksikuid poliitikuid, üldiselt aga kahtlustavad kui elukutset. Võidakse näha rahvasaadiku positiivset tegevust, kuid usaldus ei süvene, sest me kogu aeg sõimame üksteist.
Minu juhtmõte on positive campaigning, st positiivne kampaania. Kui teeme negatiivset kampaaniat üksteist mustates, kaotame kõik.

Millise mulje jätsid Tallinna valimisreklaamid?
Reklaame on palju rohkem kui kunagi Inglismaal. Mina ei mäleta sedavõrd suurt reklaamihulka mõnelt meie valimiselt.

Kas valimisreklaamide maht on teil piiratud?
Kampaania on piiratud konkreetse arvu miljonite naeladega, mis jagatakse ringkondade vahel. Enamasti on tegemist annetustega. Annetuse suurus ei ole praegu veel limiteeritud, kuid varsti on seda korruptsiooniohu pärast oodata. Tekib ju küsimus firma motiivides annetada sadu tuhandeid või miljoneid mõnele erakonnale! Võibolla on tegemist poliitika ostmisega?

Kui mõni huvigrupp annaks erakonnale miljonilise laenu, siis kas seda vaadatakse kui laenu või kui toetust?
Nii on juhtunud, ka minu parteis. On raske öelda, kas see mõjutab partei poliitikat otseselt. Küsimus on huvitav, sest lõpuks tuleb meil otsustada, kuidas teha poliitikat kogu Euroopas. Kas erakondi peaksid finantseerima eraannetused või riik? Suur küsimus! Arengusuund pole veel selge.

Kas kandidaadi isiklikus kampaanias kehtib rahakulu piirang?
Iga kandidaat võib kulutada 12 000 eurot oma ringkonnas. Kui ületad, saad valimistel disklahvi ja sind võetakse maha.

Kas Teie kui alamkoja saadik esindate oma erakonda või valijaid?
Alati erakonda. Oma partei positsiooni või programmi. Aga isegi kui ma tean, et mõni valija ei ole minu poolt hääletanud, aga tuleb abi küsima, siis ma ei keeldu aitamast. Ma ei ole parlamendis mitte partei, vaid ringkonna saadik. Mul on oma ringkonnas kohustused igaühe, mitte ainult poolthääletanute ees.

Meenutage mõnd Inglise viimast suuremat poliitilist skandaali?
Umbes 15 aastat tagasi valetas konservatiivide partei peasekretär Archer kohtus. Selle eest pandi ta nüüd hiljuti vangi. Kui inimene teeb kogemata vea, ei ole asi nii hull ja üldsus andestab. Aga kui tegu on selgelt tahtlik, siis läheb raskeks.

Oletame, et teid ähvardab poliitiline skandaal mingi vana eetilise probleemi ilmsikstuleku tagajärjel. Kuidas käituksite? Ütleksite, et ei mäleta või räägiksite puhtsüdamlikult ära?
Ma pigem ei teekski midagi kahtlast. Poliitik olgu parem aus algusest peale, isegi kui see ei ole populaarne. Kui keegi midagi vaidlustab, võib öelda, et tegemist oli isikliku seisukohaga. Isegi sellest on küllalt, kui öelda, et ma poleks pidanud nii tegema ja vabandan. Kõige hullem, kui keegi hakkab kohtus valetama.

Poliitiku tabamine valetamiselt on seega suurim patt?
Inimene on inimene. Tema iseloom parlamendis ei ole teistsugune kui avalikus elus. On tähtis, et poliitikud ei püüaks mängida ingleid, vaid jääksid tavalisteks inimesteks.
Mina ise heameelega teisi parteisid ei arvusta, sest ei või iialgi teada, mida sinu üks või teine parteikaaslane on teinud. Tähtis on inimese selge poliitiline vaade, isegi kui ta ise ei ole täiuslik.

Kas Briti meedia on oma toetuse poliitiliselt määratlenud?
Televisioon ja raadio on üpris neutraalsed, aga ajalehed on selgelt ühel või teisel poolel. Igal parteil on oma häälekandja ning nad julgevad seda välja öelda ja partei poliitikat toetada. Selget kallutatust ei panda pahaks, sest igaüks Suurbritannias teab, et see nii on.

Kas teil on olnud euroliidu rahvahääletusi?
Veel mitte, aga minu partei tahab korraldada. Leiborid lubavad referendumit, kuid mitte niipea. Konservatiivid ei ole vastu, aga igaks juhuks nad küsitlust ei taha.

Mida te kardate? Iirimaa ju on liidus.
Mina arvan, et euroliit on hea mõte. Mõistlik majanduse poolest ja Inglismaale on ka praktilist kasu. On lausa kahjulik, et me ei ole euroliidus, sest investeeringud lähevad meist mööda Saksa- ja Prantsusmaale. Lõpuks peame astuma nagunii. Mida kauem ootame, seda vähem kasu saame. Teised tõmbavad kasumi enne ära.

Milline on inglaste meelsus Euroopa Liidu suhtes?
Umbes pooled toetavad. Osa ei tea täpselt, mida ühinemine tähendab, ja on skeptilised. Tõsist arutelu ei ole peetud.

Kas erakondade või poliitikute võitluses leidub taunitavaid vahendeid?
Kindlasti on halb poliitiku perekonna kiskumine poliitilisse võitlusse. On kindel reegel – ütle mida tahad teise poliitiku, aga mitte tema pere kohta. Kui seda ikkagi tehakse, toob see kahju eelkõige algatajale. Mõnikord seda juhtub. Eriti tihti Ameerikas, kas või Bill Clintoni ja tema ovaalkabineti juhtumid.

Tänu millistele isikuomadustele on poliitik lääne mõistes edukas?
Visioon on tähtis, samuti empaatiavõime. Et inimene tunnetaks laiema üldsuse muresid ja oskaks neid tähtsustada.

Kas teil on samuti raskusi elanikkonna vananemise ja pensionisüsteemiga? Kuidas lahendate?
On suured pensioniprobleemid, aga ilma vastuseta! Meil ei ole veel lahendust. On õieti suur, suur kriis. Riigil ei ole raha pensionite maksmiseks. Praegu kehtivad nii riiklik kui ka erasüsteem pensionide kogumiseks. Algamas on debatt sellel teemal. Parteid peaksid kriisi lahendamiseks töötama koos.

Kuidas näeb välja Inglise maksusüsteem?
Peamine maksumäär on 23%. Kui inimene saab aastas üle 40 000 naela, on maksuprotsent üle neljakümne. Nullprotsendiline maks on esimesele 5000-6000 naelale.

Mis oli viimaste valimiste läbiv teema? Meie Riigikogu valimisi nimetati näiteks tulumaksu referendumiks.
Maksud on alati tähtsad. Aga olulised on ka tervishoiu- ja haridussüsteem. Hetkel on tähelepanu all loomulikult Iraak. Kardetakse sõja negatiivseid mõjusid.

Kas võib karta majanduskriisi? Saksamaa teatavasti kurdab majanduskasvu puudumist.
Inglise majandusel on praegu küll head väljavaated. Majanduses läheb soodsalt ja seisakuohtu ei ole.

Kas läheb sõjaks?
30 päeva jooksul vaevalt, aga 3-6 kuu jooksul ehk küll. Ameerika tahab väga sõda, Bush üritab Saddamist lahti saada. Mind paneb muretsema Tony Blairi soov olla Ameerika suur liitlane. Osaledes koos kahe miljoni britiga rahumarsil Londonis nägime, kui tugev ja ühine on tunne sõja vastu. Kui Suurbritannia läheb sõtta, siis minu arvates Blair ja leiborite partei kannatab.

Kuidas teile tundub – kas oleme loonud uusi tehnoloogiaid selleks, et inimkonna elu paraneks, või kasutame uusi teadmisi veelgi tapvamate relvade loomiseks?
Pikemas perspektiivis muutub maailm rahumeelsemaks. Lokaalselt võivad asjad 10 aasta jooksul hoopis halvemaks minna. Aga ma olen optimist! Saja aasta pärast on maailm kindlasti palju parem koht, isegi kui meid ei ole, et seda näha. Kui mul ei oleks positiivset usku inimkonda, ei oleks mul põhjust olla parlamendi liige.

Intervjuu ja fotod

Ilmus ajalehes Kesknädal 5. märts 2003
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=2462

2002 – muutuste aasta

Virgo Kruve — Wed, 18 Dec 2002 06:03:37 +0000

Hiinlastel on vanasõna, mis kõlab umbes nii: et hoiaks jumal meid huvitaval ajal elamast. Hiina ühtseks riigiks ühendamisel peetud sõjad sundisid neid üle kõige hindama stabiilsust ja rahu.
Aasta tähtsündmus oli vaieldamatult Euroopa Liidu laienemise otsustamine. Kui kuulata Brüsselist läbirääkimistelt tulijaid, pole me üheski asjas järgi andnud ja peagi on oodata meie kõigi elatustaseme tõusu. Kindlasti võisid sedasama veelgi uhkemalt raporteerida 1940. aastal rongilt tulnud, sest toona muutusime ühekorraga tervelt kuuendiku planeedi lahutamatuks osaks.
Aga kuidagi uhke tundub praegugi väljavaade ühisest piirist maailma kõnelduima valitseja Saddam Husseiniga. Pärast Türgi ühinemist euroliiduga lähima kolme aasta perspektiivis ulatub meie piir polaarjoonest Iraagi ja Jordaaniani, lumekõrbest liivakõrbeni. Ja Mart Laar jagaks õpetussõnu, kuidas naaberriigi probleemsete valitsejatega hakkama saada, reisimata selleks Floridasse. Iseasi, kas Bushi enam kuulamas on.
USA-l paistab viimasel ajal kõik viltu minevat. Välispoliitikas peetakse teda kalgiks ja lausa egoistlikuks. Iraagi relvaraportist Washingtonis koopiate tegemist nimetas ÜRO peasekretär Kofi Annan lausa “dokumentide kaaperdamiseks.”
Mõelda kui ebahuvitav oleks maailm ilma Bushi mosaiikse välispoliitikata. Aasta eest alustatud Afganistani sõda pole lõppenud ei võidu ega kaotusega. Seejuures pole juletud seda nimetada enamaks kui “terrorismi vastaseks operatsiooniks.” Roosade prillide kandmisest maailm ilusamaks ei muutu ja Quantanamo laagrisse jäävad ikkagi sõjavangid. Mis huvi peaks olema vedada teisele poole maakera ligi tuhat islamiusulist, et jätta nad siis traatpuurides malaariasääskede pureda? Loodetavasti on ameeriklaste eesmärgid õilsamad kui 1943.a jaapanlastel, kes oma hiinlastest sõjavange kasutasid biorelvade tapva mõju uurimisel.
Aasta algas Eestile paljulubavalt. Kõik poliitikud lubasid midagi, mõned lubasid lausa vastutada. Enam ei olnud järelevaatajaks vitsaga vastu näppe andvat köstrit, vaid tarkusesõnu jagav hallipäine vanake. Seepärast võttis Mardil kahetsemine aega tervelt kümme kuud, Sirjel ja Jürgenil aga märksa vähem. Toomas vabandas ennast aga liiga euroopalike mõtete eest, olles ise eelnevalt tulnud jänkistanist. Riigi ja isikliku raha segiajamise eest pole aga veel keegi vabandanud. Seda oleks ka palju nõuda, sest vastavalt põhiseadusele Riigikogu saadik oma tegevuse eest ju ei vastuta.

Aasta suurim leiutis on aga uus poliitika. Keegi ei tea täpselt, mis ta on, aga kõik räägivad ja mõned isegi usuvad. Usuvad, et ta ikka kuskil olemas on. Rahulikumad aga ütlevad, et kõik uus on hästi unustatud vana.

Aastat ilmestas mitu suurprojekti. Toompeal helgib kuldkuplite kõrval graniitkunku, Õlle Suurhallis toimus Eurovisioon, geenivaramu korjab isikuandmeid ning patrioodid saavad kullast kallima grammihinnaga soetada endale plastikust ID kaardi. Kõik nad on ilusad vaadata, kuni nende hinda ei tea.
Aasta tegu oli sport. Parteisõdurid ja kindralid pole tõenäoliselt mitu aastat sedavõrd palju reisinud, kohtunud ja kätt surunud kui sellel sügisel. Kes mäletaks sealjuures siis Veerpalu või Noole kohti! Poliitika pidi olema verine sport, aga seda saab teha ka kinnastes.

Aasta üllatus oli valimised. Kõik teadsid, et tulevad, aga ikkagi saabusid ootamatult. On kummaline, et kõik osalejad tituleerisid nad eneste jaoks edukaks. Kui kõik võitsid, kas kaotas siis jälle vaid rahvas?
Aasta tegija on kindlasti Siim Kallas. Leppides vähesega ja seadmata suuri eesmärke, on ta jätnud mulje pidevast liikumisest. Tema lintide lõikamised pole jõudnud Eesti meediakanalite huviorbiiti, kuid maailm on näinud teda CNN-is meie edusammudest intervjuusid andmas.

Aasta äri oli pensionireform. Otsus panna töötegijad lisaks praeguste pensionäride ülalpidamisele ka iseendale tulevikuks raha koguma on suurepärane. Saavutada see ilma väitluse ja liigsete küsimusteta, on lausa geniaalne. Ja mis kõige parem kogu süsteemis – vahendajatele on kõik garanteeritud ning riskid korvab riik ehk seesama maksumaksja.

Aasta film on “Nimed marmortahvlil.” Üle pika aja midagi kodumaist hollivoodi efekti ning isamaalise patriotismi kastmes. “Edasi – tule alla!” karjatab noorsõdur seal. “Isamaa vajab kahuriliha,” meenub paralleel ajaloost.
2002 oli sama kordumatu kui tema kirjapilt. Kulub 111 aastat, et aastanumbrit võiks lugeda ühtemoodi nii vasakult kui ka paremalt.

KESKMÕTE:
Kui hiinlased soovivad kellelegi head, siis nad ütlevad: ära sa ela muutuste ajal.

Artikkel ilmus 18. detsember 2002 ajalehes Kesknädal
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=2215

Kuhu kadus Pentagoni kukkunud lennuk 64 reisijaga pardal?

Virgo Kruve — Wed, 11 Sep 2002 06:06:01 +0000

11. septembri saladused tänaseni lahendamata

Täna möödub aasta Ameerikas korraldatud terroristlikest rünnakutest. Meedia on vastanud enamikule WTC hävingut puudutavatele küsimustele. Kuid Pentagoni lennanud ja seal plahvatanud lennuki kohal hõljub endiselt salaloor. Kuhu kadusid 64 reisijat?

Maailma Kaubanduskeskuse (WTC) rünnakust võis näha TVs otsesaateid. Justkui juhuslikult olid miljonilinnas New Yorgis õige koha peal kaamerad sündmuste jäädvustamiseks, parajal kaugusel ja õige nurgaga. Märksa vähem anti infot Pentagoni ründamisest ja mingisugusest Pennsylvanias alla kukkunud kaaperdatud reisilennukist.

Täna ja täpselt 61 aastat tagasi

11. septembril 1941. aastal alustati USA Kaitseministeeriumi peakorteri ehk Pentagoni ehitamist. Juhuslik võis olla selle ründamise aeg 60. tähtpäeval eelmisel aastal, kuid mitte turvameetmete puudulikus. Kas tuhandete tsiviil- ja sõjandusradarite hulgas polnud ühtegi, mis jälgiks Washingtoni piirkonna julgeolekut? Kuigi seal asusid kaitseministeerium, parlamendi ülem- ja alamkoda, valitsus? Külma sõja ajal poleks üksi jälgimissüsteem jätnud märkamata Pentagonile lähenevat lennukit.
Esimesed uudised plahvatusest Pentagonis tulid 9.45 ameerika aja järgi ehk 14.45. Räägiti plahvatusest hoone juures, kuid ei midagi lennukist. Kohapeal olnud AP infoagentuuri reporteri esimene info kõneles hoopis autopommist. Õhtul kell 21 teatas Kuku raadio USA valitsuse poolt ka Riia Novosti agentuuris levitatud pommiuudise ümberlükkamisest. Siiani on vastamata aga peamine küsimus: mis sai lennuki rusudest?
Esimesed telepildid ja fotod näitasid tulekahju hoones. Kindlasti ei olnud hoones märgatavat auku, suitsu immitses akendest. Samuti ei varisenud Pentagon kohe kokku, see toimus alles hilisemate kustutustööde ajal. Oletades, et hoonesse tunginud lennukikere auk kaeti varisenud hoonega, jääb ikkagi küsimus lennuki tiibadest. Arvestades maja kõrguseks 21,3 meetrit ja kokku varisenud osa sellega võrreldavaks, siis kas keegi näeb fotol jälgi 38 meetrini ulatuvatest tiibadest?

Kuhu kadusid lennuki rusud?

Kas te kujutate ette 100tonnise lennuki rusude haihtumist? Raske? Aga just seda väidab Pentagon: lennukist ei jäänud midagi alles, leiti ainult väikeseid metallitükke. WTC hoonesse lennanud Boeingute kõik neli musta kasti suudeti 1,5 miljoni tonni rusude hulgast üles leida, kuid lend 77 omi mitte. Omastele võis olla kergenduseks pääseda põlenud ohvrite tuvastamisest.
Ometigi võttis omanikfirmal American Airlinesil tervelt kaks ööpäeva, kinnitamaks ühe reisija Gretta Van Sustereni viibimist lennul 77 ja mitte mõnes WTC-d tabanud lennukis, nagu esialgu väideti.
Pentagoni lennuõnnetus nõudis pilootidelt perfektset maandumisoskust. Teistes lennukites olnud kaaperdajad võtsid lennutunde ainult laineri juhtimiseks, aga mitte kunagi õhkutõusuks või maandumiseks. Boeing 757 mass on sõltuvalt pagasist ja kütusest natuke üle 100 tonni. Pentagoni hooned on viiekorruselised ja 21,3 meetrit kõrged. Ainuüksi lennuki kere läbimõõt on 7, kere pikkus 54 ja tiibade ulatus 38 meetrit. Võttes lisaks arvesse maandumiseelse kiiruse 245 kilomeetrit tunnis, on sooritatav ülesanne hoone tabamiseks võrreldav lennukikandjale maandumise täpsusega. Tavatingimustes vajab reisilennuk 1,4 kilomeetri pikkust tuledega lennurada ja juhtimistorni koordinaate!
Tõenäoliselt ei saa me lähiajal teada lend 77 pardal olnud 64 inimese tegelikku saatust. Nad on lihtsalt osa esialgu arvatud kümnetest tuhandetest 11. septembri ohvritest. Nagu täna teame, oli ohvreid 2804. Iga minut viibib üle maailma lennukites umbes 8000 inimest. Iga kuu sureb Iraagis USA poolt Saddamile kehtestatud sanktsioonide kaasmõjuna 7200 last. Ja Iraak on vaieldamatult Bushi administratsiooni järgmine rünnakuobjekt Afganistani järel. USA majanduskriis vajab leevendamist ja seda tehakse välispoliitilise (nafta)kriisiga nagu Bush seenior aastal 1990. Ka siis oli Ameerika majandus sarnases seisakus ja väljus sellest pärast naftahinna märgatavat tõusu.
Suur pilt internetis

Avaldatud ajaleht Kesknädal 11. september 2002

http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=1855

Märkus: link ei tööta ja tuleb otsida artikli juures olnud foto

Koalitsioon: rahvas on loll ja emotsionaalne

Virgo Kruve — Wed, 05 Dec 2001 06:08:49 +0000

Astmelise tulumaksu idee ülisuure populaarsuse peale ei kergita valitsevad poliitikud kulmugi

EMORI küsitlusest ilmnes, et 71% eestimaalastest toetab astmelise tulumaksu ideed. Saar Polli küsitluse järgi ei toeta ühtki erakonda aga tervelt 37% rahvast. Kesknädal küsis 22. novembril Riigikogus viie suurema erakonna esindajate arvamust kahes küsitluses.

Sven Mikser, Keskerakonna abiesimees

Kuidas kommenteerite Keskerakonna 77% ja Isamaaliidu 78 % toetajate tuge astmelisele tulumaksule?
Isamaaliidu valijaskond on üldse väikeseks jäänud. Ja teisest küljest on nad võrreldes Laari esimese valitsusajaga pöördunud oluliselt vasakule. See mind ei üllata.
Kas olete rahul Keskerakonna idee toetusprotsendiga?
Eks see võiks olla kõrgem aga teatud piiridest üle ei roni. Kõige üllatavam on muidugi see, et Mõõdukate protsent on nii madal. Mõõdukate valijate armastus astmelise tulumaksu vastu on ilmselt väiksem pelgusest, et nende erakond lahustub Keskerakonnas.
12 % inimeste arvates Keskerakond esindab nende huve, Isamaaliidul oli see 4 %. Kas see on positiivne näitaja Keskerakonnale?
Ma ei tea selliseid küsitlusi varasemast, ei oska võrrelda. Kui küsimus oleks esitatud: millise erakonna poolt hääletaksite valimistel, oleks protsendid kindlasti teised. Aga võrdlus paremuselt järgmise Mõõdukatega näitab, et Keskerakonna ülekaal teistest on võrdlemisi suur. Keskerakonda usaldatakse.
Millest lähtute Riigikogus hääletamisel?
Ma usun, et kõigil erakondadel on see ühtemoodi. Kui fraktsioon või erakonna juhatus võtab vastu otsuse siis nii ka hääletatakse, see on erakonnadistsipliin. Paljudel juhtudel jäetakse see vabaks, siis hääletatakse südametunnistuse järgi. Kui liita kokku suurte erakondade protsendid siis ainult kolmandik näeb neis oma huvide esindajat. See näitab ikkagi üldist võõrandumist poliitikast. Keskerakond seisab siin teistega võrreldes ikka väga hästi.

Jürgen Ligi – Reformierakonna fraktsiooni esimees
Kas Teile oli pettumuseks 64 % Reformierakonna pooldajate toetus astmelisele tulumaksule?
Ei olnud. Oleme ise ka neid küsitlusi teinud. Ütleme niimoodi, et meie valijad toetavad meid selle eest, et me teeme otsuseid, mis on head majandusele ja kodanikule. Ja nad usaldavad ka meie otsuseid tulumaksu suhtes.
Tähendab te teadsite selliseid tulemusi varem?
Ei-noh ega me ka kotis ei ela. Loeme ajalehti ja saame informatsiooni. Aga see ei üllatanud.
Teadsite, et üle poole valijatest tahab astmelist tulumaksu.
Aegade jooksul on need numbrid kõikunud.
Kas siit ei tule ajendit Reformierakonnale muuta oma seisukohta?
Ei. Ütlen veel, et kui meid valitakse siis selle pärast, et arvatakse, et me teeme õigeid otsuseid majanduse ja kodaniku jaoks. Aga meil ei ole seda arvamust, et igas üksikküsimuses on valija meist targem.
Reformierakonda näeb oma huvide kaitsjana ainult 6 protsenti. Kas see ei ole madal?
See on madal tulemus aga ma ei pea igat küsitlust adekvaatseks. Näen, et Keskerakonnal on see 12 %. Selles ei väljendu muud kui eelkõige negativism poliitika ja parteide suhtes ja Keskerakond pole siin erandiks
Siin on mainitud, et 37% ei toeta ühtegi erakonda.
Jah, see on ka tõsi.
Millest lähtudes teete otsuseid parlamendis – parteist, fraktsioonist, südametunnistusest?
Maailmavaatest ja südametunnistusest. Poliitikasse ei ole mõtet tulla suhtumisega, et teed seda enda ja partei huvidest. See on poliitika elementaarne reegel, et partei poliitika teenibki avalikke huve.
Kas on mingisugune võimalus, et Teie või erakond muudab oma maksupoliitika vaateid?
Arvan, et maksupoliitika on Eestis väga hea.
Kui tuleb küsitlus, et 90% Reformierakonna pooldajatest on astmelise tulumaksu poolt.
Pole probleem.
Muudate?
Leiame neid küsimusi paljudes asjades, kus valija ei arva nagu meie aga kui nad kokkuvõttes meid usaldavad, siis me eeldame… Neid esindades me süüvime probleemidesse paremini kui nemad. Astmeline tulumaks on väga emotsionaalne teema. Üks on valija emotsioon ja teine ratsionaalsed kaalutlused ning otsused nende põhjal. Ma ei eeldaks, et avaliku arvamuse küsitlused on otse üle kantavad Riigikogus tehtavatele otsustele.

Mihkel Pärnoja, mõõdukast eelmine majandusminister
Kuidas kommenteerite ligi 60 protsendilist Mõõdukate valijate toetust astmelisele tulumaksule?
Tegemist on küsimusega, mis ilma lahti seletamata üldiselt inimestele tundub, et on õiglane. Selle küsimuse poolt või vastu hääletamine ei sõltu oluliselt poliitilistest eelistustest. Selline jaotus on rohkem juhuslik
Suurimate erakondade toetajate hulgas on üle 60 protsendi astmelise tulumaksu toetajaid. Kas siit ei võiks tulla ajendit Mõõdukatele poliitika muutmiseks?
Küsitlus on ju tegelikult lihtsakoeline. Küsitakse kas te pooldate astmelist tulumaksu. Aga igal sammul maksupoliitikas on oma tagajärjed.
Väidate, et valijad ei teadvusta selle tagajärgi?
Valijate käest ei küsitud midagi muud kui ainult seda, kas te pooldate astmelist tulumaksu. Kui küsitlus oleks olnud pikem ja sisuliselt läbi töötatud ja olnuks rida küsimusi, mis on sellega seotud ja pärast materjali töödeldud, oleks võibolla tulemused teistsugused.
Mõõdukates nägi oma huvide esindajat 7 %. Kas seda pole vähe endast lugupidavale erakonnale?
Küsimus on püstitatud ju, et kui palju arvavad seda, et üks või teine erakond kaitseb nende huve. Muidugi on sellise lihtsakoelise lähenemise puhul võimalik öelda, et seda on vähe. Ja seda on vähe kõikidel erakondadel. See suhtumine väljendab usalduse puudumist poliitika vastu üleüldiselt. Aga eks see usalduse puudus või usaldamatus on ennekõike genereeritud ühelt poolt poliitikute enda käitumisest ja teiselt poolt inimeste elu-olust tingitud probleemidest. Seetõttu ma seda väga üle ei dramatiseeriks, sest sellisel juhul võiksid kõik nimetatud erakonnad panna pillid kotti ja lõpetada oma tegevuse. Tegelikult on see signaal, et poliitikat tuleb rohkem seletada.
Millest lähtute otsuste tegemisel Riigikogu liikmena?
Osalen mitte ainult erakonna, vaid ka koalitsiooni poliitika kujundamisel üldises plaanis ja teatud konkreetsetes küsimustes. Selles protsessis lähtun oma tõekspidamistest, oma arusaamadest, teadmistest ja kaitsen oma seisukohti ja selle arutelu tulemusena jõutakse kokkuleppele. Edasises käitumises on minu tegevuse aluseks kokkulepe. Sellepärast, et ei ole võimalik edasi liikuda kui igaüks jääb oma isikliku seisukoha juurde.
Poliitiline kokkulepe on ülimuslikum kui valijate tahe?
Poliitiline kokkulepe arvestab ka valijate tahet.

Villu Reiljan, Rahvaliidu esimees
Astmelise tulumaksu pooldajate protsent Rahvaliidu toetajatest oli 78. Kas selle alusel võiks Teie erakond muuta seisukohta tulumaksu osas?
Meil pole vaja midagi muuta. Astmelise tulumaksu osa on sisse kirjutatud (Rahvaliidu programmis pole sellele vihjetki -Kesknädal). Kui konkreetseid rehkendusi teha siis sealt seda suurt õnne küll ei tule. Ta on üks variant ja õiglustunde seisukohalt me loomulikult toetame. Mõni teine lahendus on palju kaalukam, maksudistsipliini tugevdamine ja võib-olla isegi luksuskaupade maksustamine. Meil on see tipp, kust suurt raha kätte saada suhteliselt väike. Ja alla keskmise palgalisi on 70 %.
Kas suurimad erakonnad ei peaks oma valijate paremaks esindamiseks omaks võtma astmelist tulumaksu?
Tähendab, vaja on võib-olla seda, et valijad saaks aru ka millega see erakond tegelikult tegeleb. Erakond peab oma valijate arvamised ja valijad oma erakonna asjad selgeks tegema. See on kahepoolne protsess. Ma kardan, et praegu on nii ühel kui teisel natuke mõtlemist. Programmid on suhteliselt hajusad erakondadel ja valijate arusaam programmidest on suhteliselt lahja.
Rahvaerakonda peab teises küsitluses oma huvide esindajaks 6 % vastanuist.
Kui küsitluses ei saa isegi erakonna nime õieti ära märgitud siis pole neil küsitlustel eriti mõtet. Need on sellised viiesajased küsitlused, nende usaldusväärsus on nullilähedane. Teine asi on see, et meedia informatsioon otsustuste kohta, mis Riigikogus tehakse on nimelt või kogemata nii ebaprofessionaalselt esitatud, et inimene ei saagi aru, kes keda seal esindas.
Kas teid ei heiduta, et suurimate erakondade toetuse summaks tuleb ainult kolmandik.
Ei heiduta. Selliseid küsitlusi tegelikkuse pähe esitada peaks häbi olema. Aga elab üle. Teame täpselt, mida me teeme ja mida peame tegema.
Teid ei heiduta, et ainult kuus protsenti on teiega rahul?
Ma olen natuke statistikat õppinud. Ma saan aru kui suur võib olla viga. See võib olla näitaks 200 %. Peale selle on tegemist telefoniküsitlusega.
Millest lähtudes teete otsuseid hääletades saalis? On see näiteks erakonna programm, südametunnistus …?
Loomulikult on see programm ja ka südametunnistus. Saadikuna olen otsustustes vaba. Aga muidugi on programmid ja põhiseisukohad millest lähtuda.

Kalle Jürgenson, Isamaaliit.
78 % Isamaaliidu pooldajatest soovib astmelist tulumaksu. Kuidas kommenteerite?
See 78 % koosnes omakorda kahest osast. Seal olid need, kes ütlesid, et nad toetavad ja need, kes pigem toetasid. Ja kõikides neis protsentides, mulle tundub, et valdavalt inimesed ei tea millest nad räägivad. Astmelise tulumaksu puhul ongi probleemiks, et tuleks minna konkreetseks. Iga inimene peab nägema, mida see astmeline tulumaks tähendab.
Kuna teie erakonnas on astmelise tulumaksu pooldajate protsent kõige suurem, kas siit ei võiks tuleneda Isamaaliidu poolt tulumaksupoliitika muutmine.
Ei näe põhjust selleks.
Isegi mitte selles, et kõigil suurematel parteidel on pooldajate hulk üle 59 %.
Ei näe.
Millest tuleneb aga Isamaaliidus oma huvide esindaja nägemise sedavõrd madal protsent – vaid 4,4?
Väga raske kommenteerida. Selliste küsitluste puhul tekib huvi näha, mida ja millise metoodika järgi täpselt küsiti. Siin on tõenäoliselt tegemist koalitsiooni lõivuga, mis tuleb maksta valitsemise kui suures osas ebapopulaarse tegevuse eest.
Ometi räägitakse, et valitsejad on populistlikud.
Opositsioon on ilmselt veel populistlikum.
Millest lähtudes teete otsuseid Riigikogus. On see partei põhikiri, fraktsiooni otsus, südametunnistus, veel midagi?
Kõik kokku.
Kas saab mõne tähtsama välja tuua.
Ei saa. Otsus langeb tulenevalt kõigist neist parameetritest
Koalitsiooni erakondade hulgas on astmelise tulumaksu pooldajate hulk 59 kuni 78 protsenti. Kas sellest ei piisa koalitsioonilepingusse tulumaksu lisamiseks?
Ei, kindlasti mitte. Nii nagu ma ei näe põhjust hakata tulumaksu osas maksureformi läbi viima, samamoodi ei näe ma mingit põhjust koalitsioonilepingu ülevaatamiseks. Hindan neid protsente ja kogu küsitluse tulemust emotsionaalseks. Neis protsentides väljenduvad emotsioonid mitte ratsionaalsus.
Väidate, et inimesed tegelikult ei tea mida tahavad.
Jah.

TABEL 1.

Toetus astmelisele tulumaksule parteide valijatel (EMOR).
Isamaaliit 78%
Rahvaliit 78%
Keskerakond 77%
Reformierakond 64%
Mõõdukad 59%
pooldab 71 % (täielikult 52 %, pigem toetab 19)

TABEL 2.
Milline erakond kaitseb kõige paremini küsitletu huve Riigikogus? (Saar Poll)

Keskerakond 12%
Mõõdukad 7%
Reformierakond 6%
Rahvaliit 6%
Isamaaliit 4,4 %
Mitte ükski 37%

Artikkel ilmus 5. detsember 2001 ajalehes Kesknädal
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=883

Kas see on kolmiku valimiseelarve?

Virgo Kruve — Wed, 21 Nov 2001 06:12:00 +0000

Andres Tarand:
“…praegu ei ole veel ka päris ju…”

Sotsiaalminister Eiki Nestori sõnul tõuseb pension järgmise aasta 1. aprillil vähemalt 130 krooni. Järgmisel sügisel on kohalikud ja 2003. aasta kevadel Riigikogu valimised. Koalitsiooninõukogu esimees Andres Tarand vastas 12. novembri pressikonverentsil Kesknädala täpsustavale küsimusele: “Kas Teie eelarvepoliitika ei meenuta Koonderakonna valimiseelset eelarvet?” järgmist:

“Koonderakonna eelarvet selles mõttes, et pensione tõsteti. Need on nagu eelarves selgelt piiritletud summad ja siin on asi lihtsam, sellepärast et sotsiaalmaksu laekumine on üks kõikidest maksudest ja see on kergemini prognoositav kui riigi tulud kokkuvõttes. Selles mõttes on seal piiri pidamine nagu lihtsam natukene ja ei toetu ainult prognoosidele, kuigi ikkagi ka. Ja seal oli küsimus nimelt selles, et see nagu valimiste eel lasti lahti. Muu on, ma ütleks et praegu ei ole veel ka päris ju valimiste eelarve, jääb veel mõni kuu puudu, 2003nda eelarvest, see oleks võiks valimistest mõjutatud olla, kui sügisel hakatakse sellest rääkima ja välja pakkuma niiöelda valijate jaoks, kui see nii juhtub. Mul ei ole mingit aimu, mis juhtub aastal 2003 sügisel või 2002.”

SÕNA SÕNALT: Õukonnalehed lõbustavad end ikka veel Arnold Rüütli ütluste sõna-sõnaliste üleskirjutuste äratrükkimisega. Kolmikkoalitsiooni Riigikogus juhatava Andres Tarandi suuline “vilumus” väärib aga ehk suurematki tähelepanu.

Artikkel ilmus 21. november 2001 ajalehes Kesknädal

http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=814

Mustamäe ühiselamud petiste käes

Virgo Kruve — Wed, 07 Nov 2001 06:14:13 +0000

Intervjuu Mustamäe linnaosa vanema Voldemar Trummiga 31. oktoobril linnavalitsuse erakorralisel istungil, kus keskfraktsiooni ettepanekul arutati Mustamäe ühiselamute olukorda.

Mida linnavalitsuse komisjon uurima hakkab?
Komisjoni ülesanne oli kõigepealt teha analüüs praegusele olu-korrale. Selgitada välja, palju hätta sattunud inimesi on. Täna arutasime läbi laekunud materjalid, võtsime vastu otsuse. Homme kohtume ühiselamute nn praeguse notariaalse lepingu omanikuga. Ei taha teda omanikuks nimetadagi, sest mul lihtsalt ajab vastu. Arvan, et kogu tehing on ebaseaduslik.
2000. aasta lõpus olid ühiselamud juba eraomandis, aga selle aasta 20. märtsil tegi linnaosa valitsus linnavõimudele ettepaneku lasta üüripindade elanikel oma pinnad erastada.
Jah, viia välja erastamisele mittekuuluvate hoonete nimekirjast.
Teadmata, et müügitehing oli juba toimunud?
Teadmata jah.
Kas siit võib järeldada, et võimuliidu piires …
Hooned ei olnud sel ajal müüdud.
Kas on olukord, kus üks osapool ei tea, mida teine teeb?
Võib öelda küll. Arvan, et probleem on ikkagi seadusandluses. Puhtalt. Ei ole võimalik maha müüa omavalitsuse territooriumil inimesi täis elamut, nii et omavalitsus mitte midagi ei tea.
Kas on võimalik sarnaste sündmuste kordumine mujal Tallinnas?
On. Paeti sõnul Männikul toimub täpselt sama protsess.
Kas te näete mingit lahendust?
Lahendus on. Olen kindlalt seisukohal, et tehing tuleb tagasi pöörata. Kui ta on seaduslik, siis tuleks pöörata nii, et ühiselamud tuleksid kas või sama raha eest linnaosale, kes hakkaks neid haldama.
Millised on lepingu tühistamise võimalused?
Lepingus on koht, millega müüdi hoone pool mõttelist osa OÜ-le Fennovara. Teine pool peaks dokumentide järgi kuuluma linnale. Kuidas võis müüa hoone mõttelist osa, ilma et notar oleks küsinud ostueesõiguse kasutamist linna poolt? Sellist ettepanekut linnale pole tehtud, tähendab, tehing on ebaseaduslik. Ja kui materiaalses kohtuasjas üks tehing on ebaseaduslik, siis on kogu ostu-müügileping ebaseaduslik. Sellest on informeeritud ka Riigikontrolli.
Kas teie arvates kujuneb volikogu keskfraktsiooni algatatud istung kasulikuks?
See on väga vajalik ja päevakohane. Muidu ütleksin, et oleme nagu Don Quijoted, kes jooksid ja vehkisid kätega, ega saavutanud midagi.
Fennovara soovis üüriliste väljatõstmist 1. novembriks.
Oli, see on isegi paberil. Juhatuse esimees Poskatshov informeeris kõiki kodanikke. Selline paber …
Kas Eestis käib paberimajandus endiselt vene keeles?
Fennovaraga küll. Ta ei valda eesti keelt.
Aga meil on ju asjaajamise seadus ja keeleseadus.
On küll. Nende ühiselamute müügiga rikutakse igasuguseid seadusi.
Siiri Oviir tegi linnapea Tõnis Paltsile arupärimise, kus pakkus linnale ühe võimalusena osta elamute omanikult OÜ-lt Fennovara munitsipaal- või sotsiaalkorteritele sarnast teenust?
Arvan, et Fennovaral tuleb veel väga palju õppida, et teenust osutada. Ega ta praegu ka midagi ei osuta, ta on selle ise sisse ostnud. Ta on kinnisvarafirma, kes lihtsalt ostab kinnisvara ja ajab äri.
Milline oleks tänase istungi parim tulemus?
Linnavolikogus töötab neljandik Riigikogu liikmetest. Arvan, et nad viivad selle sõnumi Riigikokku ja seal vast hakatakse asja arutama. Meil on vaja aktiviseerida valitsust, kes istub justkui põõsa taga, Majandusministeeriumiga eesotsas. Märkimisväärseid reageeringuid ei ole, inimesi lollitatakse, mingeid vastuseid ei anta.
Kas võib järeldada, et minister Pärnoja teguviisi eest peab nüüd vastutama minister Hololei?
Jah, täpselt nii. Aga oleks aeg hakata juba aktiivsemalt tegutsema, sest talv on ukse ees ja majades sooja ei ole.

Artikkel ilmus 7. november 2001 ajalehes Kesknädalhttp://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=750