Teade aadresside kohta

Käesolev leht on kirjutatud artiklite ja suurema hulga piltide tarbeks. Märksa tihedamini kirjutan blogi aadressile https://www.virgokruve.eu ja arvatavasti jääbki see ainsaks blogi aadressiks

Teemad

september 2017
E T K N R L P
« juuli    
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
252627282930  

Artiklite arhiiv

Autoriõigused

Blogis toodud tekstide kasutamine tuleb viidata ja ärilisel eesmärgil kasutamiseks eelnevalt luba küsida. Fotode kasutamine ärilistel eesmärkide tuleb tasustada, muidu piisab viitamisest autorile.

Iisraeli salarelv

Millisel Lähis-Ida riigil on tuumarelv? Missugune riik vangistas oma tuumateadlase 18 aastaks? Millises riigis puuduvad rahvusvahelised relvainspektorid?
Selliste küsimustega algab 1. oktoobri õhtul kell 19.15 Soome YLE 1 kanalil näidatav BBC dokumentaalfilm “Iisraeli salarelv”.

Negevi kõrbes Iisraelis asub tehas Dimona Textiles, kus Mordechai Vanunu (fotol vasakul) töötas insenerina. Kuna ta oli rahulolematu seal toimuvaga, ähvardas ta avaldada faktid tehases tegelikult toimuvast. Seepeale sunniti ta lahkuma, kuid Mordechai jõudis kaasa võtta tõendid kompleksi tõelise olemuse kohta – tehas valmistas plutooniumi tuumarelvale.
Tänu tema tehtud fotodele avaldas Sunday Times 1986. aastal artikli Iisraeli tuumarelvadest. Enne artikli ilmumist eksiilis elanud Vanunu aga kadus salapäraselt nädalateks. Iisraeli salaluure oli tema asukoha Roomas avastanud ning ta kaubalaeval salaja Iisraeli toonud.
Tema kinnivõtmise tellis Shimon Peres, toonane peaminister ja kunagine tuumarelva projektijuht, kes nägi temas ohtu riigi julgeolekule. Vanunu sattumine Iisraeli kohtusse on fakt, kuid kunagi pole seletatud tema jõudmist sinna ega tunnistatud ebaseadusliku inimröövi toimumist. Faktid inimröövist selgusid, kuid ta kohtusse viimise ajal näitas reporteritele korraks oma vasakut peopesa, kuhu oli kirjutatud: “Röövitud Roomas 30. septembril 1986.”
Vanunu tunnistati süüdi spionaazhis ja talle määrati 18 aastat vanglat.
27. märtsil 1987 algas tema vanglatee. Iisraelis valati vähe pisaraid, enamik nägi temas judaismi reeturit ja isegi tema perekond kuulutas ta surnuks. Uued kasuvanemad leidis ta aga Minnesotast USAs. 1997. a õnnestus Vanunu adopteerinud Mary ja Nick Eoloffil temaga esmakordselt silmast silma kohtuda. Seni olid nad suhelnud ainult kirja teel. Regulaarselt saadetud kirjadel võttis aga kohale jõudmine aega kuid ja neis olid suured augud tsensorite kääridest.
Enamik juute nägi tuumarelva kui ennetavat jõudu ähvardatavate naabrite vastu. Ja pärast Teist maailmasõja holokausti oli see tuumaprogrammis osalenud teadlase Uzi Eveni sõnul justkui ülim turvapoliis. Praeguseks on Iisraeli tuumaarsenal suuruselt maailma kuues (100 ja 200 lõhkepea vahel) ja piisav kõigi naaberriikide hävitamiseks.
Esimesed tuumareaktori joonised sai Shimon Peres prantslastelt. Dimona kompleksi ehitusest jõudis info ka tollase USA presidendi Kennedyni, kes seejärel nõudis inspektsioone. Kui 1961. a see lõpuks juhtus, siis näidati jänkidele lavastatud juhtimisruumi, kuid mitte selle all olevat 6 korrust, kus tegelikult plutooniumi valmistati. Pärast Kennedy mõrva surve kadus.
President Nixonist alates kehtib USA ja Iisraeli vahel tõekspidamine, et juudiriik võib oma tuumaprogrammi jätkata senikaua, kui seda ei avalikustata. Ka täna on Iisrael vaba teisi paariariike väisavatest ÜRO relvainspektoritest, kellele tuginedes toimus USA ja tema liitlaste invasioon sellel aastal Iraaki. Araablaste küsimus, millal ründab USA massihävitusrelvi omavat Iisraeli, ei ole üllatav – ega Washingtonil pole ometi topeltstandardeid?
Tavaliselt suletakse 40 aasta vanused reaktorid suure õnnetusriski pärast, kuid Dimona kuppel särab edasi. Vana reaktori saladused aga hakkavad välja lekkima. 1997. a kuulis press suurest radiatsiooni tasemest kõrbes. Minister kuulutas koha ohutuks ja ajakirjanikud ei saanud vastupidist väita, kuna neil ei lubatud mõõtmisaparatuuri kaasa tuua. Keskkonnaminister ütles otse, et tuumajäätmete matmiskoha avaldamine tähendaks tema vallandamist, sest tegemist on salajase infoga.
Aasta tagasi näidati Iisraeli televisioonis aga dokumentaalfilmi, milles viis endist Dimona töötajat jutustasid õnnetustest tehases ja nõudsid kahjutasu oma rikutud tervise eest. Toodi ära ka sajakonna vähki haigestunud töötaja nimed, kellel pole kahjutasule aga lootustki, sest nende tööandja neid enam ei tunnista.
Reporter Olenka Frenkiel endiselt tööliselt aga midagi ei kuule. Salateenistus oli käinud teda ähvardamas ja hoiatanud Vanunu saatusega. Isegi arstid ja juristid keeldusid rääkimast. Frenkielil jäi ainult tõdeda, et kui oleks tegemist Nõukogude Liidu või Iraagi totalitaarse rezhiimiga, võiks mõista inimeste hirmunud vaikimist. Kuid Iisraelis, kus peaks olema demokraatia?
Mary Eoloffil jääb üle ainult tõdeda, et Vanunu oleks Põhja-Korea või Venemaa kohta taolise info avaldamise eest saanud Nobeli rahupreemia, kuid Iisraelis oled sa nimetu vang akendeta üksikkongis.

Fotod: Ülemisel pildil Mordechai Vanunu (vasakul) käesoleval aastal kohtuistungil oma advokaadiga.
Alumisel Iisraeli tuumaprogrammiga seotud objektide kaart (inglisekeelne).

Artikkel ilmus 1. oktoober 2003 ajalehes Kesknädal
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=3172

Leave a Reply

You can use these HTML tags

<a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>