Euroopa Parlamendi valimiste tulemuste väljaselgitamine kestis Eestis ligi nädal aega. Paberist valimissedeleid loeti üle korduvalt ja valija tahet oli hiljem ka tagantjärele võimalik tõendada. Hoopis tähelepanuta jäeti e-hääletuse järelkontrolli võimaluse puudumine ja süsteemi ülesehitusest tulenevad puudused.
Siiani on maailmas kasutatud e-hääletamise mõiste all süsteemi, kus valija läheb jaoskonda ja teeb otsuse arvuti vahendusel. Eesti lähinaabrite hulgas kasutati valimismasinaid viimati Soome kohalikel valimistel 2008. aasta oktoobris. Kirjutasin 5. novembri Kesknädalas, kuidas kolmes Soome vallas korraldatud proovihääletus ei kulgenud probleemivabalt.
Valimistel kasutatud valimismasina loonud TietoEnatori juhataja Jukka Iivoneni sõnul polnud viga mitte süsteemis, vaid inimeste käitumises ja süsteemist aru saamises. Käesoleva aasta 29. jaanuaril tuli Helsingi halduskohtust otsus sellisel proovihääletusel antud tulemuste tühistamise kohta, sest valimismasinad osutusid inimestele probleemseks. Masinad jätsid hääletamise lõpule viimata või ei tagastanud elektroonilist hääletajakaarti. Kuigi vigaseid e-hääletamisi oli arvuliselt vaid 1,9 protsenti, ei peetud seda demokraatlike valimiste jaoks piisavaks. Soomes saadakse aru, et igal häälel on kaal ja mitte ükski ei tohi valimismeetodi tõttu kaduma minna.
E-hääletus Eestis külvab segadust
Eestis on aga e-valimiste süsteem tehtud nii, et sisuliselt võib hääletaja arvuti asukoht olla ka tema valimisjaoskonna asukohaks. Taoline üle riigi hajutamine muudab võimatuks valimist võimaldavate arvutite või valimismasinate eraldamise turvatud võrguks. Selletõttu ei tea süsteem kunagi ette, kas valima pöörduja on lihtsalt hääletaja või pahatahtlike kavatsustega tegelane.
Ilmselt on Eesti väiksus ja puuduv mõju Euroopas olnud asjaoludeks, miks ei ole soovitud e-hääletamise süsteemi vähegi arvestatavalt rünnata. Tasuks meenutada, et Pronksiöö-aegsete küberrünnakute korraldamise eest on süüdi mõistetud vaid üks arvutikasutaja, kes süüdistuse järgi suutiski halvata mitme ajalehe serveri töö vaid oma koduse arvutiga.
Kui hääletamine leiaks aset valimismasinas, oleks võimalik hiljem avastada ka vigade ilmnemist. Näiteks Soomes leiti probleem selle läbi, et võrreldi elektroonilise valimismasina kasutamiseks inimestele väljastatud kaarte ja antud häälte hulka, ning nende erinevusest saadigi veale jälile.
Eesti süsteemil ei ole niisugune järelkontroll võimalik. Kasutaja teeb oma arvutis oma parimate teadmiste järgi läbi e-hääletuse protseduuri ja laseb hääle „musta kasti”. Mis sellega edasi toimub, ei ole temale enam teada ega ka järelkontrollitav. Seejuures ei ole hääletuskasti viimisega iga valija arvutisse võimalik kontrollida, kas ta ikkagi viis hääletamisprotsessi lõpuni. Sisuliselt ei ole võimalik eristada süsteemi sisse loginud proovijaid ja katkestajaid nendest, kes tahtsid küll hääletada, aga kas siis teadmiste vähesuse või tehniliste probleemide tõttu (puudulik tarkvara, ühenduse katkemine, digitaalse allkirja andmine) ei saanud hääletamist lõpule viia.
Eksperimendil võivad olla kurvad tagajärjed
Peamine probleem on aga häälte järelkontrolli puudumise võimalus. Hääletaja ei tea, kas tema valik läks kirja, läks soovitud kandidaadile või kinnitati nõuete kohaselt ära. Selle kohta on meil vaid süsteemi loojate sõna – ei midagi enamat. Samuti ei ole valimiskomisjonil võimalik kontrollida, kas kõik hääletamise leheküljele www.valimised.ee tulnud kasutajad said seda takistusteta teha. Saame teada ainult õnnestunud hääletamistest. Kui palju on olnud aga neid juhtumeid, kus küll prooviti häält anda, aga näiteks arvutite riist- ja tarkvara erinevuse tõttu see ei õnnestunud?
Euroopa Parlamendi valimistel anti elektrooniliselt 6,5 protsenti häältest. Ülejäänud 93,5 protsenti kasutasid traditsioonilist demokraatiavahendit – valimissedelit. Kuid olukorras, kus erinevate erakondade vaheline jõudude tasakaal on sedavõrd napp, et otsustavaks saavad ka sajad hääled, ei tohiks kasutada süsteemi, mis ei ole täielikult Vabariigi Valimiskomisjoni kontrollitud tingimustega, ühetaolise meetodiga ega isegi mitte vigade avastamiseks järelkontrollitav.
Lugedes interneti foorumeid võib leida kümnete kaupa teateid juhtumitest, kus kasutaja arvuti ei saanud hakkama e-hääletuse läbiviimisega. Ilmselt ei suudeta kunagi valmistada kõigi operatsioonisüsteemide jaoks ühtemoodi toimivat ID-kaardi lahendust, sest erinevaid versioone on lihtsalt liialt palju. Selle tõttu ei tohiks diskrimineerida hääletajaid sõltuvalt nende soetatud arvutist ja kasutada valimisteks ainult ühetaolist hääletamise süsteemi.
Eesti demokraatia taastamisest pole möödas isegi mitte 18 aastat, aga ometigi ei eksperimenteeri e-hääletamisega ka need riigid, kus demokraatia traditsioonid on mitmeid kordi pikemad.
Ilmus artiklina 17. juuni 2009 ajalehes Kesknädal
