31. märtsil 2004. a tapeti Iraagis Falluja linnas kolm ameeriklast. Rahvahulk mõnitas ja põletas surnukehasid ning riputas need silla külge Eufrati jõel. Tagasivalimist lootev president Bush peatas aprilli keskel suurte tsiviilohvrite tõttu kättemaksurünnakud sunniitide pühale „saja mošee linnale”.
President Bushi tagasivalimise järel kirjutas brittide endine minister Robin Cook 5. novembri Guardianis: „Nüüd tähistavad nad oma valimisvõitu, tehes Falluja maatasa. Wolfowitz oli kevadel maruvihane, kui mereväelased lõpetasid sunniitide ja šiiitide palvel linna piiramise.”
6. novembril edastas YLE 1 televisioon rünnakuks valmistuva kolonel Gary Brandli sõnad: „Vaenlasel on nägu. Tema nimi on Saatan. Ta asub Fallujas ja me kavatseme ta hävitada.”
8. novembril teatas Foxi telekanal rünnakuplaani esimese osana Falluja haigla vallutamisest, et takistada mässulistel arstiabi saamist ja tsiviilohvreid puudutava info levikut. Haigla vallutati lahinguta, kuid Eufrati jõkke sõitnud soomukis uppus kaks ameeriklast. Nädal hiljem oli lahingutes hukkunud 51 ameeriklast ja kaheksa nendega koos võidelnud iraaklast. Mässuliste kaotusi hinnatakse 1600 hukkunule ja 1450 vangile. Ajavahemikus 8. – 14. novembrini toodi Saksamaa Landstuhli baasi 419 haavatud ameeriklast.
Linna vallutamisel inimelust ei hoolitud
Laupäeval, 13. novembril jäädvustas Kevin Sites NBC telekanalile kaadrid mereväelaste toime pandud sõjakuriteost. Miljonite vaatajateni jõudnud videolõigus lasevad sõdurid Falluja mošees maha relvastamata ja haavatud iraaklasi. Esmalt kolm akna all põrandal lebanut ja seejärel veel neljanda, kes mereväelase hüüde järgi „teeskles surnut”. Temale paari meetri pealt valangu pähe laskmist nimetas Steve Crawshaw Human Rights Watchist „ilmseks sõjakuriteoks, sest ta ei ohustanud sõdureid”. 20. novembril avaldas saate “O´Reilly Factor” Fox´i saatejuhile paremäärmuslikku omast mõtet: “Ühtegi neist sõduritest ei mõisteta süüdi, sest see mõjuks hävitavalt sõdurite moraalile”.
Mingeid riske ei võetud
Sõdureid saatnud ajakirjanikud rääkisid korduvalt majade ja mošeede hävitamisest rakettide, tankide või õhurünnakutega. Michael Ware ajakirjast Time kirjeldas 17. novembri CNNi saates „Insight”: „Falluja füüsiline hävitamine ei olnud nagu Groznõi või Dresden. Kahju on siiski märkimisväärne ja ennekõike USA vägede taktika tõttu. Kui oli midagi kahtlast või keegi tulistas, siis tehti kõik maatasa. „Ära lase püssist, vaid tanki suurtükist. Ühe snaipri pärast purusta maja, tee kas või kvartal maatasa.” Selline oli suhtumine, mingeid riske ei võetud.
Jennifer Glasse BBCist ütles: „Relvi ja lõhkeainet oli majades hulgaliselt ning selle leidmisel lasid mereväelased kogu maja lihtsalt õhku.”
Linna rünnati ka välisvõitleja Al-Zarqawi tabamiseks, kuid tema pääses põgenema. Bagdadi ülikooli professor Wamid Nadhmi selgitas CNNis: „Mässulised ei otsi lahingut sõduritega. Nad ründavad enda valitud kohas ja ajal. Sõjalisest võidust Fallujas rääkida on ennatlik. 95% võitlejatest on okupatsiooniga rahulolematud iraaklased. Allawi võimu säilitavad aga 150 tuhat välismaist palgasõdurit.”
30. jaanuariks kavandatud valimised tunduvad aina ebarealistlikuma mõttena, sest rahutused on laienenud, Falluja on varemetes ning tsiviilohvreid polegi veel lugema hakatud.
Ülemisel fotol Falluja rünnakus osalenud USA tankist. Alumisel mošees tapetud iraaklased.
Ilmus ajalehes Kesknädal 24. november 2004
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=4705
