Teade aadresside kohta

Käesolev leht on kirjutatud artiklite ja suurema hulga piltide tarbeks. Märksa tihedamini kirjutan blogi aadressile https://www.virgokruve.eu ja arvatavasti jääbki see ainsaks blogi aadressiks

Teemad

november 2017
E T K N R L P
« okt.    
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
27282930  

Artiklite arhiiv

Autoriõigused

Blogis toodud tekstide kasutamine tuleb viidata ja ärilisel eesmärgil kasutamiseks eelnevalt luba küsida. Fotode kasutamine ärilistel eesmärkide tuleb tasustada, muidu piisab viitamisest autorile.

2002 – muutuste aasta

Hiinlastel on vanasõna, mis kõlab umbes nii: et hoiaks jumal meid huvitaval ajal elamast. Hiina ühtseks riigiks ühendamisel peetud sõjad sundisid neid üle kõige hindama stabiilsust ja rahu.
Aasta tähtsündmus oli vaieldamatult Euroopa Liidu laienemise otsustamine. Kui kuulata Brüsselist läbirääkimistelt tulijaid, pole me üheski asjas järgi andnud ja peagi on oodata meie kõigi elatustaseme tõusu. Kindlasti võisid sedasama veelgi uhkemalt raporteerida 1940. aastal rongilt tulnud, sest toona muutusime ühekorraga tervelt kuuendiku planeedi lahutamatuks osaks.
Aga kuidagi uhke tundub praegugi väljavaade ühisest piirist maailma kõnelduima valitseja Saddam Husseiniga. Pärast Türgi ühinemist euroliiduga lähima kolme aasta perspektiivis ulatub meie piir polaarjoonest Iraagi ja Jordaaniani, lumekõrbest liivakõrbeni. Ja Mart Laar jagaks õpetussõnu, kuidas naaberriigi probleemsete valitsejatega hakkama saada, reisimata selleks Floridasse. Iseasi, kas Bushi enam kuulamas on.
USA-l paistab viimasel ajal kõik viltu minevat. Välispoliitikas peetakse teda kalgiks ja lausa egoistlikuks. Iraagi relvaraportist Washingtonis koopiate tegemist nimetas ÜRO peasekretär Kofi Annan lausa “dokumentide kaaperdamiseks.”
Mõelda kui ebahuvitav oleks maailm ilma Bushi mosaiikse välispoliitikata. Aasta eest alustatud Afganistani sõda pole lõppenud ei võidu ega kaotusega. Seejuures pole juletud seda nimetada enamaks kui “terrorismi vastaseks operatsiooniks.” Roosade prillide kandmisest maailm ilusamaks ei muutu ja Quantanamo laagrisse jäävad ikkagi sõjavangid. Mis huvi peaks olema vedada teisele poole maakera ligi tuhat islamiusulist, et jätta nad siis traatpuurides malaariasääskede pureda? Loodetavasti on ameeriklaste eesmärgid õilsamad kui 1943.a jaapanlastel, kes oma hiinlastest sõjavange kasutasid biorelvade tapva mõju uurimisel.
Aasta algas Eestile paljulubavalt. Kõik poliitikud lubasid midagi, mõned lubasid lausa vastutada. Enam ei olnud järelevaatajaks vitsaga vastu näppe andvat köstrit, vaid tarkusesõnu jagav hallipäine vanake. Seepärast võttis Mardil kahetsemine aega tervelt kümme kuud, Sirjel ja Jürgenil aga märksa vähem. Toomas vabandas ennast aga liiga euroopalike mõtete eest, olles ise eelnevalt tulnud jänkistanist. Riigi ja isikliku raha segiajamise eest pole aga veel keegi vabandanud. Seda oleks ka palju nõuda, sest vastavalt põhiseadusele Riigikogu saadik oma tegevuse eest ju ei vastuta.

Aasta suurim leiutis on aga uus poliitika. Keegi ei tea täpselt, mis ta on, aga kõik räägivad ja mõned isegi usuvad. Usuvad, et ta ikka kuskil olemas on. Rahulikumad aga ütlevad, et kõik uus on hästi unustatud vana.

Aastat ilmestas mitu suurprojekti. Toompeal helgib kuldkuplite kõrval graniitkunku, Õlle Suurhallis toimus Eurovisioon, geenivaramu korjab isikuandmeid ning patrioodid saavad kullast kallima grammihinnaga soetada endale plastikust ID kaardi. Kõik nad on ilusad vaadata, kuni nende hinda ei tea.
Aasta tegu oli sport. Parteisõdurid ja kindralid pole tõenäoliselt mitu aastat sedavõrd palju reisinud, kohtunud ja kätt surunud kui sellel sügisel. Kes mäletaks sealjuures siis Veerpalu või Noole kohti! Poliitika pidi olema verine sport, aga seda saab teha ka kinnastes.

Aasta üllatus oli valimised. Kõik teadsid, et tulevad, aga ikkagi saabusid ootamatult. On kummaline, et kõik osalejad tituleerisid nad eneste jaoks edukaks. Kui kõik võitsid, kas kaotas siis jälle vaid rahvas?
Aasta tegija on kindlasti Siim Kallas. Leppides vähesega ja seadmata suuri eesmärke, on ta jätnud mulje pidevast liikumisest. Tema lintide lõikamised pole jõudnud Eesti meediakanalite huviorbiiti, kuid maailm on näinud teda CNN-is meie edusammudest intervjuusid andmas.

Aasta äri oli pensionireform. Otsus panna töötegijad lisaks praeguste pensionäride ülalpidamisele ka iseendale tulevikuks raha koguma on suurepärane. Saavutada see ilma väitluse ja liigsete küsimusteta, on lausa geniaalne. Ja mis kõige parem kogu süsteemis – vahendajatele on kõik garanteeritud ning riskid korvab riik ehk seesama maksumaksja.

Aasta film on “Nimed marmortahvlil.” Üle pika aja midagi kodumaist hollivoodi efekti ning isamaalise patriotismi kastmes. “Edasi – tule alla!” karjatab noorsõdur seal. “Isamaa vajab kahuriliha,” meenub paralleel ajaloost.
2002 oli sama kordumatu kui tema kirjapilt. Kulub 111 aastat, et aastanumbrit võiks lugeda ühtemoodi nii vasakult kui ka paremalt.

KESKMÕTE:
Kui hiinlased soovivad kellelegi head, siis nad ütlevad: ära sa ela muutuste ajal.

Artikkel ilmus 18. detsember 2002 ajalehes Kesknädal
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=2215

1 comment to 2002 – muutuste aasta

Leave a Reply

You can use these HTML tags

<a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>