Minu Eesti ja Ühtne Eesti etendavad valget laeva

Poolteist kevadkuud on möödunud teatri NO99 suurprojekti jälgiva meedia teravdatud tähelepanu all. Keegi ei mõelnud samal ajal, kuidas võiks mööduda 26. aprill (kolm aastat Pronkssõduri sündmustest) või 9. mai (sõja lõpu juubelipäev).

Reedel, 7. mail etendus Saku suurhallis võimsalt (eriti Rahvusringhäälingus) üles haibitud „Ühtse Eesti suurkogu” suurejooneline lavastus. Kuid eeldatud või kardetud intriig uue erakonna moodustamisest ei realiseerunud. 250-kroonisest piletirahast vabastatud kuus tuhat inimest rahuldasid uudishimu ning uue konkurendi sünni painest vabanesid kõigi praeguste parteide juhid.

2008. aasta 1. mail olid Minu Eesti koristustalgud eesmärgipärane algatus, millega hägustati Pronksiööde meenutamist. Rahvuslike erinevuste ja erineva ajalooteadvuse esiletoomise asemel juhiti tähelepanu hoopis koostegutsemisele. Möödunud kolm talgupäeva ja üks suurkogu annavad võimaluse tõdeda, et Andrus Ansipi valitsuse suurim rünnak ühiskonna terviklikkuse vastu on kinni mätsitud uute sümbolitega.

Suured mõtted ja üritused ei levi ilma lavastajata, aga eriti ei sünni nad ilma finantseerijata. Kui mõttetalguid rahastas riik läbi KÜSK-i (Kodanikuühiskonna Sihtkapital), siis meedias ilmunud teabe järgi olevat NO99 teatril oma ärimehed, kes lubasid projekti jätkamiseks toetust.

„Mitu ettevõtjat toetavad teater NO99 suurettevõtmist, Ühtse Eesti elluviimist ka reaalselt pärast maikuist suurkogu etendusmanifesti, et näidata nii protesti sumbunud poliitikaelu suhtes.

Investorite liidu juhi Heldur Meeritsa sõnul on NO99 avalikkuse jaoks väga selged rööpad maha pannud,” kirjutab Tuuli Koch 17. aprilli Postimehes.

Teatri enda väitel kulus suurkogu-lavastuseks 2,2 miljonit. Teater tunnistas, et nad ise sodisid ka oma plakatid. Kesknädal eeldab, et piletimüügist saadud tulu on ligikaudu 1,4 miljonit krooni. Seega jääb vahe, ligi 800 000 krooni, teatri kahjuks, mida nad samuti tunnistavad. Aga me ei tea Ojasoo- ja Semperi-nimelisi nukke liigutanud ärimehe nime ega selle projekti kogu eelarvet. Jutud räägivad, et ärimees olevat lubanud kokku 20 miljonit krooni, kui kogu senises Eesti poliitikas pettunud hääled (a la Indrek Tarandi valijad) lähevad mitte Keskerakonnale või Reformierakonnale, vaid „puhtale ja süütule” nn kolmandale jõule. (Mis Kesknädala meelest meenutab kangesti nn Kolmandat Silma!)

Võib vaid oletada, kes suutis neile korraldada nii suure meediakajastuse, kuni rahvustelevisiooni kolme otselülituseni ja lindistamisõiguse ostmiseni välja.

Kellele on uut poliitilist liikumist vaja? Eelkõige praegusele valitsusele, et 6. märtsi 2011 valimistel leida kolmas osapool võimule edasi jäämiseks. Pühapäeval tõi erandkorras R2 saadet „Olukorrast riigis” juhtinud Urmet Kook näiteid Isamaaliidu suurkogult, kus suhtekorraldusbüroo oli palganud klaköörid Tunne Kelami toetuseks ja Peeter Tulviste vastu presidendikandidaadi valimisteks. Sahistatakse, et sama tegi teatri juures nõustajana tegutsenud Daniel Vaarik, kes lahkus PR-firma Hill & Knowlton juhi kohalt uute väljakutsete leidmiseks. Äkki oli selleks 2008. just „ärimeeste” pakkumine partei tegemiseks?

Vaariku blogist Memokraat leiame viis poliitilise äri ideed (25.02.10) ehk teemaarendusi „kuidas rahastada erakonda”. Ei üllataks, kui ta on löönud käed Reformierakonnaga ja aitab neile taskuparteid tekitada, nagu Marek Strandberg tegi viimati Eestimaa Rohelised IRL-ile. Rahvusringhäälingu uudistejuht Urmet Kook tuleb kindlasti vastu oma EワS-i semule Daniel Vaarikule, et asja televisioonis vääriliselt kajastada. EワS aitas ametisse president Toomas Hendrik Ilvese ja kavatseb seda 2011. aasta sügisel teha Indrek Tarandiga.

Igal juhul tunnevad projekti käimatõmbajad, näiteks seesama Daniel Vaarik, hästi eestlase psühholoogiat – kui eestlane on rahulolematu, ei asu ta oma õiguste kaitsele, vaid hakkab ootama valget laeva. Valge laev on nende meelest midagi hoopis kindlamat kui Andrus Ansip või Edgar Savisaar.

Neile, kes nägid kogu etendust vaid meedia vahendusel, pole vahet, kas vaadata pilti Ühtse Venemaa või Ühtse Eesti ürituselt. Klaköörid ja pealtvaatajad on samad – mass, keda manipuleerida kultuuri nime all poliitika heaks.

URMI REINDE, peatoimetaja

VIRGO KRUVE, meediaanalüütik

See oli esimene koostöös ilmunud arrtikkel, 12. mai 2010 ajalehes Kesknädal:
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=14678

2 kommentaari