Teade aadresside kohta

Käesolev leht on kirjutatud artiklite ja suurema hulga piltide tarbeks. Märksa tihedamini kirjutan blogi aadressile https://www.virgokruve.eu ja arvatavasti jääbki see ainsaks blogi aadressiks

september 2017
E T K N R L P
« juuli    
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
252627282930  

Artiklite arhiiv

Autoriõigused

Blogis toodud tekstide kasutamine tuleb viidata ja ärilisel eesmärgil kasutamiseks eelnevalt luba küsida. Fotode kasutamine ärilistel eesmärkide tuleb tasustada, muidu piisab viitamisest autorile.

Asendustegevus: pensioniea tõstmine

Reformi ja IRL-i valitsus on kolme aastaga ära kärpinud Eesti majanduskasvu, viinud meid kõige kiiremini langeva majandusega riikide sekka ning valmistub tegema inimestele takistusi pensioniks tehtud sissemakseid kätte saada. Selle asemel, et asuda lahendama riigile elulisi küsimusi, tegeldakse asendusteemaga – pensioniea tõstmisega.

Mis on ühist neil meestel: Tarmo Pihlap, Gunnar Graps, Dan Põldroos, Hendrik Toompere, Hillar Nahkmann, Urmas Ott, Indrek Vanaselja, Robert Lepikson ja Kalev Katus? Need tuntud lauljad, näitlejad, ajakirjanikud, ärimehed ja teadlane ei elanud pensioniealiseks. Seda praegu kehtiva seaduse mõttes. Eestis on selliseid ja vähem tuntud mehi igal aastal tuhandeid, kelle sotsiaal- ja pensionimaksed jäävad nende poolt välja võtmata. Ka minul on jäänud pensionile saamiseni töötada rohkem aastaid kui olen siiani elanud ja, ausalt öeldes, kahtlen, kas mina võiksin olla see statistiline erand, kes trotsib Statistikaameti elueaennustusi eesti meeste kohta ja jõuab elada pensionisaamiseni.

Läksid pangad, läksid ka pensionisambad

Eesti mees on oma riigi suhtes sedavõrd lojaalne, et arstil käib ta väga harva (raha ei kuluta) ja kui ta oma haigusega sinna jõuab, siis on tavaliselt juba hilja. Ega jäägi muud üle peale kirsturaha koguma hakkamise. Seda tuleb nüüd samuti ise teha, sest sellegi kärpis Andrus Ansipi valitsus ära.

Kirjutasin 18. detsembril 2002 Kesknädalas: „Aasta äri oli pensionireform. Otsus panna töötegijad lisaks praeguste pensionäride ülalpidamisele ka iseendale tulevikuks raha koguma on suurepärane. Saavutada see ilma väitluse ja liigsete küsimusteta, on lausa geniaalne. Ja mis kõige parem kogu süsteemis – vahendajatele on kõik garanteeritud ning riskid korvab riik ehk seesama maksumaksja.”

Praegune kogumispensioni ja fondide süsteem sai kehtida 7 aastat (suvi 2002 kuni 1. juuni 2009), kui juba ilmnes selle nõrgim lüli – Eesti riik. Majanduslikult keerukal ajal ütles Andrus Ansipi valitsus, et tal ei ole enam võimalik lisada inimese sissemaksetele omalt poolt lubatud osa. Seejuures on ju tegemist kõigest I pensionisamba osa ümbertõstmisega II pensionisambasse, mitte aga täiendavate maksetega. Ma arvan, et paljud ei olegi teadlikud oma rahvapensioni (I sammas) osa vähenemisest seoses kogumispensioni fondidega.

Mina ei seisnud koos kümnete tuhandete ärahullutatud inimestega pankades järjekorras, et liituda II pensionisambaga. Olin skeptiline siis ja olen seda ka praegu. Mis viga korjata väikeste sissemaksete kaupa raha, kui seda tuleb välja maksma hakata aastakümnete pärast. Ilmselt nii mõnigi hoiustaja meenutab aegu, kui Eestis oli registreeritud umbes 46 erinevat panka ja kuidas neist jäi järele iga kuues. Samamoodi läheb ka pensionifondidega, mis paigutavad raha aktsiatesse ja seeläbi tõstavad ka nende hindu, kuid see ei ole jätkusuutlik.

Riik annab sõna, riik võtab sõna tagasi

Märke eesootavatest muudatustest on näha juba aastaid. Praegu ei kata pensionikassa sissemaksed enam väljamakseid ja puudujääk üha suureneb. Sellele on mitu lahendust, alates täiendava tulu leidmisest (laenud, maksude tõstmine) kuni kulude vähendamiseni (pensionilt võetav tulumaks, pensioniea tõstmine).

Ometigi pole tegemist paari aasta jooksul süveneva probleemiga ja praegune valitsus ei peaks seda teerulli kombel parlamendist läbi suruma. Just nagu töölepinguseaduse kehtestamise tagajärjeks oli 14-protsendine tööpuudus ja umbes 150 000 tööga hõivamata inimest, samamoodi toob pensioniea tõstmine kaasa kümnete tuhandete inimeste ilmajäämise pensionist, sest nad ei ela selle saamiseni. Majanduslikult vaadates hoiaksime sedasi käitudes kulusid kokku. Aga kas me käitume õiglaselt töölkäijate suhtes, keda niigi on petetud sissemaksete peatamisega? Isegi kui riigi osamaksed jätkuvad pooles ulatuses 2011. aastal ja täies mahus 2012. aastast, on antud signaal, et riik annab sõna ja riik võtab sõna tagasi, kui see talle sobib.

Pensionile jäämise vanuse küsimus on valitsusel üks järjekordne asendusteema, mis varjutab riigi olulisima küsimusega tegelemise – töötuse. Kellele veel peale valitsusparteide on vaja koolireformi, uusi õppekavasid, Riigikogu ja kohalike valimiste ühele päevale viimist, omavalitsuste liitmist, Ida-Virumaale riikliku ajalehe asutamist või ühe mandaadiga valimisringkondi? Ometigi on need intellektuaalselt huvitavad ideed täitnud viimasel poolaastal kogu poliitilise diskussiooni. Ilmselt oli 2008. aasta detsembris avaldatud Riigikontrolli auditil õigus, ja pensionile saamise iga tuleb tõsta. Seda ei tohiks teha parlamendis enamust kasutades, vaid debattide kaudu. Pealegi on 6. märtsil 2011 võimalik ka inimestelt küsida, mida nad sellest arvaksid ja kelle poolt hääletaksid.

Ärge alahinnake valijat, rääkige temaga!

Artikkel ilmus 24.04.2010 ajalehes Kesknädal
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=14328
(kell 9 oli lõppenud Riigikogu erakorraline istung seaduseelnõu II lugemisega, jõuti 54. parandusettepanekuni).

Paberlehes ilmus lugu poole lühemana, sest rohkemaks ei olnud pinda.

Leave a Reply

You can use these HTML tags

<a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>