Iraagi valimised – lootusetult hilinenud
19. märtsil 2003. aastal kuulutas USA president Iraagi sõda alustades: „Me tuleme Iraaki, austades selle kodanikke, väärikat tsivilisatsiooni ja usundit. Meie ainus ambitsioon on ohu kõrvaldamine ja võimu üleandmine selle riigi inimestele.” 22 kuud hiljem on hukkunud 1300 Ameerika sõdurit, umbes 100 000 iraaklast ja terror Iraagi tänavatel on muutunud igapäevaseks. Valimiste korraldamine ja võimu üleandmine iraaklastele ei ole kahe aasta jooksul õnnestunud.
Iraagi sõja aluseks olnud ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonid võeti vastu, tuginedes USA luureinfole Iraagi massihävitusrelvadest. Kuigi Iraak oli seda 12 aastat eitanud, käis tolleaegne USA välisminister Colin Powell ise ÜROs esitlemas „fakte massihävitusrelvadest” ning näitamas pudelikest siberi katkuga.
Praeguseks on kogu see luureinfo tunnistatud valeks ja keelatud relvade otsimine Iraagist ilma tulemust saavutamata paari nädala eest ametlikult lõpetatud. Meediasse ei ole paraku jõudnud ühegi asjaga seotud isiku vabandus okupeeritud riigi lõhkumise ja tuhandete hukkumise pärast.
Ligi kaks aastat verist okupatsiooni
Liitlasvägede kaotused on suurenenud iga Iraagis oldud kuuga ja Ameerika maksumaksjalt on see ettevõtmine nõudnud 156 miljardit. Suuri lootusi pandi võimu üleandmisele Allawi vahevalitsusele möödunud aasta suvel. Seda tehti isegi kaks päeva varem, s.o 28. juunil 2004. aastal, kuid olukord Iraagis ei rahunenud.
Asehaldur Bremer lahkus väidetavalt kaks tundi pärast paberite üleandmist, aga unustas kaasa võtta 120 tuhat okupatsioonivägede sõdurit.
Vabad valimised range kontrolli all
Järjekordsed lootused vägivalla vähenemisele Iraagis on pandud nelja päeva pärast korraldatavatele valimistele. Okupatsioonivägede range kontrolli all püütakse läbi viia üle 35 aasta esimesi, demokraatlikeks tituleeritud valimisi rahvasaadikute kogu moodustamiseks.
Valimistel võib osaleda kuni 12 miljonit iraaklast, kellel on valida 120 partei ja umbes 7000 kandidaadi vahel. 275-liikmelise esinduskogu ülesandeks saab uue Iraagi konstitutsiooni väljatöötamine. See on juba teine katse, sest esimesel korral, 2003. aasta suvel luhtus ettevõtmine pärast usugruppide tõsiseid erimeelsusi.
Suure tõenäosusega toimub häälte jagunemine mööda usulisi ja etnilisi jooni, sest sunniidid valivad sunniidi parteisid ja šiiidid enda usukaaslasi. Kohtade jaotumine on proportsionaalne kogutud häälte protsendile. Samaaegselt valitakse ka 18 provintsi esinduskogud ja rahvusparlament kurdide aladel. Võltsimiste kartuses on sedelid trükitud veitsis. Korduva hääletamise vältimiseks on kavas inimeste pöidlad spetsiaalse tindiga märgistada.
Vägivalla vähenemist ei oodata ka pärast valimispäeva
Washington on viimastel päevadel kaotamas lootust, et valimised mööduvad edukalt ja hirmutab hoopis mässuliste plaanitavate hiigelrünnakutega. Valimiste kordaminekut eriti ei usuta, sest kõik toimub okupatsioonivägede kontrolli all. Rahvusvaheline õigus ei aktsepteeri vallutatud alade õigusliku staatuse muutmist, mis omakorda heidab varju valimiste legitiimsusele.
Pealegi on valimised pühapäeval, kristlikus maailmas tavapäraselt vabal päeval, mil usklikud käivad palvetamas. Islamimaailmas toimuvad jumalateenistused aga reedel, mis oligi algselt valimisteks kavandatud, kuid teadmata põhjusel otsustati need kaks päeva edasi lükata. Nüüd seostub valimiste protseduur pigem kristlaste kommete kui Iraagi igapäevaelu tavadega.
Kas nad sellist Iraaki tahtsidki?
Isegi ilma valimiste ja poliitilise süsteemita on Iraagi taastamine lubaduste realiseerimisest kaugel. Vahetult enne sõda lubas Tony Blair Alamkoja kõnes Iraagi taastamist ainult koostöös ÜROga, kuid praeguseks on riigist lahkunud isegi humanitaarabi andnud organisatsioonid.
Oma 21. detsembril toimunud üllatusvisiidil ei olnud Blairil muud sõnumit kui soovida Iraagi valimistele edu, sest sellest sõltub ka koalitsiooni usaldusväärsus.
Saddam Hussein ei olnud demokraatlik riigijuht, aga tema asendamine korratuse ja terroriga on veelgi hullem. Kunagi oli Iraak piirkonnas üks läänelikumaid riike, aga praegu kaldub see islamiusu äärmusesse, kuhu naaberriikidest tullakse “safarile” ameeriklaste skalpe jahtima.
Kui 30. jaanuari valimised mööduvad edukalt ja Iraagil õnnestub vastu võtta uus konstitutsioon, siis järgmised valimised parlamendi tarbeks on kavandatud juba detsembriks.
Ilmus artiklina ajalehes Kesknädal 26. jaanuar 2005
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=4923