Teade aadresside kohta

Käesolev leht on kirjutatud artiklite ja suurema hulga piltide tarbeks. Märksa tihedamini kirjutan blogi aadressile https://www.virgokruve.eu ja arvatavasti jääbki see ainsaks blogi aadressiks

september 2017
E T K N R L P
« juuli    
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
252627282930  

Artiklite arhiiv

Autoriõigused

Blogis toodud tekstide kasutamine tuleb viidata ja ärilisel eesmärgil kasutamiseks eelnevalt luba küsida. Fotode kasutamine ärilistel eesmärkide tuleb tasustada, muidu piisab viitamisest autorile.

ID-kaartide turvarisk õõnestab e-teenuseid

Riigi Infosüsteemi Amet (RIA) andis 5. septembril teada, et rahvusvaheliste teadlaste grupp oli neid 30. augustil informeerinud turvariskist, mis mõjutab Eesti ID-kaarte, kui need on välja antud alates 16.10.2014. Varasemaid kaarte sertifikaadiprobleem ei puuduta.

Ametlikus pressiteates ei selgitatud 750 tuhande ID-kaardi turvariski aga ilmselt pole sertifikaat nii juhuslikult genereeritud kui arvatakse. Ametlik ID-kaardi leht id.ee teatab: „ID-kaardi kuritarvitamine on keeruline ja kallis; meile pole teada ühtki juhtu, kus seda tehtud oleks.” Õige oleks öelda, et veel pole avastatud. Pangad ei räägi samuti, kui palju neid on häkitud ja raha kadunud. Teadmatuses elamine on turvaline.

Vabariigi Valimiskomisjon tegi 6. septembril ekspertide ärakuulamise järel otsuse e-valimiste toimumisest. „Ühtegi reaalset turvaauku leitud ei ole, kogu ID-kaardi kiipi puudutav on hüpoteetiline,” sõnas Vabariigi Valimiskomisjoni esimees Meelis Eerik. Valimisi korraldab Riigi Valimisteenistus, mille juht Priit Vinkel polnud viimased kolm valimist serverite seadistamise juures ega küsinud rohkem kui „Mis kellaks tuleb kutsuda (krüpto)võtmed saavad ametnikud?”.

Riigi Valimisteenistuse juht Priit Vinkel katsetab e-valimist 2015. aastal. Foto Virgo Kruve

Riigi Valimisteenistuse juht Priit Vinkel katsetab e-valimist 2015. aastal. Foto Virgo Kruve

Valija ID-kaardi turvariskist rääkimine on väikselt mõtlemine, tuleb näha suuremat süsteemi. Kui ID-kaardi sertifikaat on lahtimurtav, siis see on tagauks elektroonilise hääletuse serverisse. Viimased kolm valimist ja tõenäoliselt ka enne seda, reguleeriti valimistel hääli koguvatesse serveritesse ligipääsu läbi interneti just ametniku isikukoodi ja sellele vastavate sertifikaatide küsimisega. Pole vaja füüsiliselt ligi pääseda serveri klaviatuurile, piisab kahe inimese sertifikaatide lahtimurdmisest. Kui õigustega ametnikud käivad e-hääli „vaatamas” ning tõmbavad neist osa alla ja laevad pärast tagasi, siis pole süsteemi rikkumatus enam tagatud. Lahendus ei ole ka mobiil-ID või pankade poolt turule toodud Smart-ID, mille krüptograafias vea leidmine seisab ees.

ID-kaart on osa e-teenustest ja turvarisk ei pruugi olla lahendatav „millegi allalaadimise ja uuendamisena”, nagu avalikkusele on serveeritud. 31. juulil andis RIA soovituse: ”Enne 2014. aastat digitaalselt allkirjastatud dokumendid(.ddoc), tuleks hiljemalt järgmise aasta juuliks üle tembeldada(.bdoc). Ajatempli lisamine viib need dokumendid vastavusse tänapäeva turvanõuetele ning tagab selle, et dokumente ei ole võimalik tulevikus muuta.”

Kevadised lunavara (krüptograafia) rünnakud riikide vastu Suurbritannias, Ukrainas ja Venemaal tõid päevavalgele liitlaste poolt arendatud küberrelvad, mis kasutasid Microsofti tarkvara auke, millest osadest polnud firmat isegi teavitatud. Kurjategijad said need endale läbi NSA andmelekke.

Riski teoreetilisus ei välista võimalust, et selle ärakasutamiseks on viis, mida meie pole veel leidnud. Eelmiste valimiste ajal ei räägitud meedias krüptograafia kasutamisest väljapressimise vahendina, aga fantaasiat ei piira väitega „ID-kaardi kuritarvitamine on keeruline ja kallis.”

Artikkel ilmus ajalehes “Kesknädal” 13.09.2017
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=29363

10 aastat hiljem

Täna sai täis 10 aastat selle aadressi registreerimisest ja tundus asjakohasena teha sissekanne. Kui mõtlen tagasi 2007. aastale, siis seda aega iseloomustas värskelt ühiskonna lõhkikiskumine Pronksiööga ja Ansipi valimiste võidu järgne üleolev suhtumine opositsiooni. Nüüd on nad ilma võimuta ja ma loodan, et see erakond ei tule kunagi enam võimule, sest nad mürgitasid poliitilise debati, korraldasid masu(majanduskriisi) süvendamise läbi kärpimiste ja lõpuks suunasid 50+ tuhat inimest tööle välismaale. Eesti kaotas Ansipi valitsusest.

Internetis on toimunud samuti tohutud muutused. Tookord oli suhtlusvõrgustik Orkut, samuti veel omamaine rate.ee(see oli vist aasta enne müüdud). Ajalehed ei olnud internetis veel tasuliseks muutunud. Artiklid ja reklaam olid selgelt lahus. Ma täpselt ei mäleta aga on võimali, et digi-tv ei olnud veel kasutusele tulnud. Igatahes IPTV ehk interneti põhine teleprogramm ei olnud minule kättesaadav. Tänapäeval toimub vastupidine muutus, kus tasuta telekanaleid jääb taaskord vähemaks(TV3 ja Kanal2 lahkuvad vabalevist 1.08.2017)

Siis oli arvutis Windows XP, mille tootja võttis maha juba aastaid tagasi. Vaatasin just blogi statistikast, et praegu on sellega külastajaid 2 % ja enamus on Windows 7 ja 10(34+36=70%). Minul on tookordne tehnika veel alles, kuigi kasutust on harva, mõne faili otsimisega seoses.

Telefonid olid siis nuppudega. Samal suvel oli tulnud puutetundliku ekraaniga Apple ja algas Nokia allakäik.

Seda võrdlust võiks veelgi jätkata, mis oli ja on praegu. Järeldus võiks olla ajaloo pöördumatu kadumine, sest digitaalne maailm ei jäta jälgi samamoodi kui paberile trükitud info. Paberile kantud info on praegu samasugune kui 2007. aastal aga proovides serverisse tookordse tarkvara laadida, saab tõenäoliselt ainult veateateid ja arvatavasti ka hoiatusi, sest soositakse ainult värskeimat tarkvara.

Tulles veel tagasi tehnoloogia arengu juurde, siis olen korduvalt mõelnud, et infot on liiga palju. Kas on põhjust seda veel juurde toota? Seda ei jõua enam jälgida, kõik kirjutavad ja jagavad oma sotsiaalmeedia kontodel ning tulemus on kaos, infomüra. Kui peaks toimuma kasutuslepingu rikkumine, siis konto sulgemisega lakkab ka inimene (virtuaalmaailmas) eksisteerimast. Sellise hirmuga on mängitud filmides, et inimese olemasolu saab „andmebaasist” kustutada. Samuti on tagasi tulnud nuhkimise hirm, et avaldatud infot saab kasutada inimese vastu. Parem jätta eraelust kirjutamata ja pilte mitte avaldada. Milleks kapo nuhkimisterminal(telefon ja arvuti ühes) nutiseadmes kui saab hoida eraldi telefoni ja arvuti?

Olen proovinud kirjutada selliselt, et ka aastaid hiljem oleks sellel väärtus. Mäletamine ja taasavastamine käivad käsikäes. Mul on meeles mitmeid blogisid, mis enam ei eksisteeri, sest kustutati ära. Siiani ei ole ma enda sissekandeid kustutanud aga kolisin need ümber enda aadressidele.

„Ilvese autojuht” Šamrai ei olegi pankrotis 2,1 miljoni eurose võlaga

EAS-i poolt Evelin Ilvese firmale Ermamaa OÜ jäetud 0,15 miljonit eurot toetusi on pisku, kui võrrelda Toomas Hendrik Ilvese 2006. aasta valimiskampaania aegse autojuhi poolt e-maksuameti petmisest tekitatud kahjuga 33 260 486 krooni ehk 2 125 732 eurot.

President Toomas Hendrik Ilves lahkus ametist esmaspäeval, 10. oktoobril 2016. Eelneva nädala teisipäeval kell 9.30 toimus Tartu maakohtu Tartu kohtumaja saalis nr. 449 väheütleva pealkirjaga kohtuistung: võlgnik Vadim Šamrai pankrotiavalduse läbivaatamine. Selle istungi teeb tähelepanuväärseks fakt, et 2009. aastal ületas ta uudisekünnise kui „Ilvese autojuht”, kes sõidutas 2006. aasta suvel teda renditud bussiga valimisüritustele ja 2008. aasta kevadel pani toime Eesti suurima – 33,2 miljoni kroonise – e-maksuameti petmise.
Ettevõtlus ja firmade omanikuks olemine jäi Vadim Šamrai (48) jaoks poole aasta tegevuseks. Teda oli enne miljonipettust karistatud kaks korda kriminaalkorras ja kolm korda väärteo eest. Ta oli kellegi varidirektor, kui 2008. aasta alguses ostis riiulifirmad, andis neile kõlava nime ja asus nende abil maksuametit lüpsma.

Esitanud maksuhaldurile käibedeklaratsioonides teadvalt valeandmeid

tagastusnõude tekitamise ja suurendamise eesmärgil, tagastati Vadim Šamrai juhitud firmadele alusetult kokku 33 260 486 krooni. 2008. aasta jaanuari ja veebruari käibemaksu OÜ Rocca Al Mare Ehitus arveldusarvele oli 6 993 030 krooni; märtsi eest OÜ Q Autoliising arveldusarvele 7 309 000 krooni; aprilli- ja maikuu eest OÜ Tallinna Arendus arveldusarvele 9 727 456 krooni (ühe ülekandega 9 729 000 krooni); mais OÜ Kinza Grupp arveldusarvele 9 231 000 krooniehk kokku 33 260 486 krooni (2 125 732 eurot). Ebaõnnestusid katsed juunis küsida OÜ Matkabussirent arvele 9 758 895 krooni ja OÜ Dualtec arvele 9 867 085 krooni, sest ametnikud olid hakanud e-maksuameti deklaratsioone käsitsi kontrollima.
Maksuameti tarkvara tootis riigihangete sage võitja AS Webmedia (nüüd AS Nortal), millega sõlmiti 11.09.2007 väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetlusel leping nr 2.6-4/89 e-maksuameti rakenduste ja tugisüsteemide arendamiseks summas 112 484,50 eurot. Riigihange viitenumbriga 101604 lõpetati 31.12.2008. Kevadel oli AS Nortalilt lihthankega 106594 tellitud täiendavalt 39 944,78 euro eest lisatöö „Maksuhalduri infosüsteemide muudatuste analüüs ja realiseerimine”. See oli teadlikult jäetud tagaukse sulgemine või miljoniliste tagasimaksete ja puuduliku deklaratsioonide kontrolli parandamine.
Juulis vormistas Šamrai kõik kuus firmat ümber Tartu kodutu Ats Kadaku nimele. Majandusaasta aruannete esitamata jätmise pärast sundkustutas riik need petisfirmad oktoobrist 2011 kuni augustini 2013. Šamrai pidi saama kelleltki siseinfot Maksu- ja Tolliameti infosüsteemi tööst, sest oskas nelja firma poolt esimese tagastustaotluse otsuse järel kaks kuud hiljem KMD deklaratsiooni veelkord suuremaks „parandada” ning ilma ühegi lisakontrollita tellida SEB Panga kontodele täiendavalt üle 9,7 miljoni krooni ühekorraga. Seejärel võtta riigilt välja petetud raha takistamatult AS Tavid Tartu kontorist eurodena sularahas välja. Lõpuks jääda märkamatuks Rahapesu Tõkestamise Büroos, mis oleks pidanud jälgima kõiki üle 200 000-krooniseid ülekandeid. Jälgede varjamiseks sisestati maksudeklaratsioonide parandused Tartu Ülikooli wifi-võrgust, kus oli palju kasutajaid ja vähe maksuameti petmise logimist. Selle teadmiseks oli vaja eelinfot. Uurijad ei tuvastanud isikut, kellele sularaha-eurod edasi anti, ega saadud ka seda läbiotsimistega tagasi.
Kokkuleppemenetluse kriminaalasjas 1-09-13457 kinnitas kohus 26. oktoobril 2009. Šamraile määrati maksuhaldurile maksudeklaratsioonides valeandmete esitamise ja kohtueelses menetluses tuvastamata isikute poolttoime pandud maksukelmuse tulemusel saadud vara suhtes rahapesu toimepanemises liitkaristusena vangistus kolm aastat ja kaks kuud. Lisakaristuseks oli kolmeaastane keeld töötadajuhtivatel ning raamatupidamist korraldavatel ametikohtadel.

Süüdlaselt raha tagasi ei saadud

ja ainus konfiskeeritud vara olid kolmanda isiku I. K. nimele vormistatud sõiduautod BMW 530 VIN-koodiga WBANC71070B629809 ning Mercedes Benz C220 VIN-koodiga WDB2030061F231935. Toimepandud kuritegudega oli Eesti Vabariigile tekitatud varalist kahju, ning Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus esitas tsiviilhagi summas 33 260 486 krooni, mis kuulus rahuldamisele.
Vadim Šamrai vahistati 15.04.2009 ja vabanes Tartu vanglast ennetähtaegselt 2.11.2011, katseajaga kuni 15.06.2012. Tal oli kohustus elada kohtu määratud alalises elukohas, ilmuda kriminaalhooldusosakonda registreerimisele, mitte tarvitada alkoholi või narkootikume ja otsida töökoht 2 nädala jooksul. Alates tööleasumisest tasuda kuriteoga tekitatud kahju katteks vähemalt 2000 krooni kuus. Eesti riik oli halastanud 7 kuud ja 2 nädalat vangistust ning oli valmis ootama 1385 aastat Ilvese autojuhi poolt välja petetud raha tagasisaamist.
Sama aasta mais oli kohus osaliselt rahuldanud Šamrai hagi Põhja prefektuuri vastu kinnipidamistingimuste osas ja mõistis talle välja 140 eurot. Nõue oli esitatud 14.10.2010 summas 12 782 eurot kambri ülerahvastatuse, WC nõuetele mittevastavuse, värskes õhus viibimise mittevõimaldamise ja arstiabi mittevõimaldamise eest.
Järgmine kohtuotsus 4-15-3034 tehti 11.06.2015, kui Šamrailt mõisteti välja 20 eurot, sest ta oli jaanuaris ühes Tartu söögikohas lõhkunud baarileti klaasi, mille väärtus oli 60 eurot (väitis selle õnnetusjuhtumi olevat).

martin kukk valimisplakat foto virgo kruve

Pärast e-Maksuameti pettuseks kasutatud riiulifirmade müüki läks Martin Kukk tööalaselt kindlalt edasi, tõustes Reformierakonna peasekretäriks ja 2015. aastal Riigikogu saadikuks ning fraktsiooni aseesimeheks.
Foto Virgo Kruve.

See võis olla juhus või siis mahajäänud jälg, et esimesed riiulifirmad müüs talle reformipoiss Martin Kukk, kes 6.04.2011 sai Reformierakonna peasekretäriks (kuni 15.01.2016).
Samuti võis olla juhus, et 9 kuud varem, 9. aprillil 2007, oli AS Tavid juhtide hulka saanud Meelis Atonen, tuntud reformikast majandusminister, kes sai Juhan Partsi valitsuse ministri ametist lahti riigisaladusega dokumentide sisu avaldamise eest. Tema järglane Andrus Ansip sai seitse kuud hiljem peaministriks.
Martin Kukk valiti 2015. aastal 456 häälega Tallinnas Mustamäelt ja Nõmmelt Riigikogusse ning oli Reformierakonna fraktsiooni aseesimees. Mullu 6. juulil teatas ta ootamatult omal soovil lahkumisest.
See võis olla taaskord juhus, sest 23. juulil pidi Vadim Šamrai vabanema taaskord vanglast. Viimane karistus määrati talle 26.04.2016 tuvastamata ajal ja tuvastamata kohast suures koguses dünamiit-tüüpi brisantse Fordyn lõhkeaine ning 123 g trotüüli omandamise ning selle hoidmise eest elukohas alates 2014. kevadest. Kokkuleppemenetlusega karistati teda kolmeaastase vangistusega, millest koheselt tuli ära kanda üheksa kuud, alates kahtlustatavana kinni pidamisest 23.10.2015. Teda reetis kinnipidamisele eelnenud päeval toime pandud vägivald temaga 2006. aastast koos elava I. K. vastu, keda oli löönud rusikaga vastu pead (vasakul põsel tekkis hematoom) ja visanud telefoniga vastu rinda. Menetluskuludena mõisteti temalt välja 9055 eurot.

Viimase vanglast vabanemise järel soovis Šamrai pankroti abil vabaneda võlgadest

02.08.2016 kohtumäärusega 2-16-5412 määrati pankrotiavalduse läbivaatamiseks kohtuistung just 4. oktoobriks. Sellel kohtuistungil esitas ta avalduse, et loobub enda esitatud pankrotiavaldusest. Riigil tuli kanda 397 eurot ajutise pankrotihalduri Olev Kuklase töötasu ja kanda menetluskulud. Optimistliku arvestusega on ta siiani riigile tasunud kuni 6000 eurot ja siseinfo valdajana äkki leidnud ka viisi vabaneda 2,12 miljoni euro nõudest. Kuidas muidu leidis kohus 6. oktoobril, et pankrotimenetluse sai lõpetada avalduse tagasivõtmisega?
Massimeedia kiusab trahviriigis järjekindlalt kiiruseületajaid, roolijoodikuid, elatisvõlglasi ja muid väheolulisi õigusrikkujaid (poeröövel Beebilõust), kuid taibuka miljonipettuse teostaja oli unustatud eelnevad seitse aastat. Ametnikud lasid pettust võimaldanud tarkvaratootjal AS Nortal võita järgmisi e-Maksuameti hankeid ning Riigikogu kantselei tellis sügisel valimiste infosüsteemi arenduse 2020. aastani. Maksuameti petmisest jäi jälg pangakontole, valimiste salajasuse tõttu häältega mängimisest jälgi ei jää.

[esiletõsted]
Maksupettusega kaotatud raha 2,12 miljonit eurot ootab riik tagasi 3396. aastaks.

Ilma inimkontrollita 9 729 000-kroonise pangaülekande teinud e-Maksuameti tarkvara tootis AS Webmedia, praegune AS Nortal, kuhu asus tööle ametist lahkunud Maksu- ja Tolliameti juht Marek Helm.

Artikkel ilmus 22.02.2017 ajalehes “Kesknädal” http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=28306

Elame nuhkimise ajastul

Pärast sajandivahetuse tehnoloogiabuumi ja dot com mulli lõhkemist on saanud infost uue aja kuld. New Yorgi börsil olid 2016. aastal maailma kallimate firmade tipus IT- firmad Apple Inc., Alphabet (varem Google) ja Microsoft ning esikümnes Amazon.com, Facebook ja USA sidefirma AT&T. Inimestevaheline suhtlus on järjest enam digitaalne, ja see, kes kontrollib sidet, omab ka võimu inimeste üle.

Nõukogude Liidu ja USA võidujooks kosmose vallutamiseks käis täpselt samamoodi võimu nimel, sest orbiidilt sai luurata ja kontrollida Maa peal toimuvat. 21. sajandi võidujooksu infoühiskonna kontrollimiseks on võitnud USA, sest Euroopal puuduvad omad alternatiivid eelmainitud firmadele. Lisaks kasutame ERR-i saates „Foorum“ inimeste kaasamiseks Twitter’it, Riigikogu istungite ülekannete hoidmiseks Youtube.com’i ja info otsimiseks ning e-maili saatmiseks Google’it. Alates 25. jaanuarist 2017 on Riigikogu istungite ülekanded live.riigikogu.ee asemel riigikogu.babahhcdn.com peal.
Eelmise aasta mais sulges välisomanik Telia kodumaise Eesti Telefoni ajal loodud hot.ee teenuse serverid. Sellega kadus e-mailidele lisaks ka sadu tuhandeid Eesti eraisikute ja firmade kodulehti, mis olid sajandivahetuse järel loodud. Need olid ainueksemplarid, mida ei arhiveeritud kusagile. 13. sajandil tulnud ristiusustajad raiusid maha muinaseestlaste hiied (rahva mälu), et pöörata nad võõrusku.
Kommunismi kokkuvarisemine juhtus makilindi ja kettaga analoogtelefoni ajal. Tänapäeval on arvutid ja andmekandjate hinna pidev alanemine viinud võimaluseni salvestada kogu elektrooniline side. Kui KGB nuhk võis jälitatava silmist kaotada, siis kapo „lutikas“ on igal inimesel taskus mobiiltelefonina. Riigid on erastanud sidefirmad ja pannud seadusega neile kohustuse jälitamist võimaldada.
Tänu Edward Snowdeni paljastustele teame USA programmist PRISM ehk tõlkes „prisma“. Kui side valguskaablile panna „prisma“, siis saame poolitatud side, mille salvestamist ja pealtkuulamist ei avasta. Juba 2002. aastal leidis AT&T töötaja ilma lingita uksega ruumi, kuhu tulid kaablid firma sidekeskusest. Sellest avalikult ei räägita, et internet ja sidefirmad lubavad kopeerida kogu oma võrguliikluse.
Eesti rahvas sai „lutika“ 2009. aastal, kui Andrus Ansipi valitsus täiendas elektroonilise side seadust: §113 (5) „Sõnumi tsentraalsesse jälgimisseadmesse ülekandmine peab toimuma sõnumit jaotavat liidest ning vastavat riist- ja tarkvara kasutades, tagades tsentraalse jälgimisseadme abil teostatud toimingute kohta sõltumatute logifailide (toimingu aeg, liik, objekt ja number) säilimise vähemalt viis aastat.“ Lühidalt, see tähendab iga kõne/sõnumi jäädvustamist viieks aastaks. Seadus keelab sidefirmal avaldada kliendile tema sõnumisaladuse rikkumist.
Tõendeid saab nüüd koguda tagantjärgi. Kohtuasjas number 1-14-5596 alustati kriminaalmenetlust 19.10.2011, uuritav kuritegu pandi toime 24.07.2011. Kohtuotsuses on laused telefonikõnede stenogrammidest, mis peeti 23.07.–03.10.2011. Paloveer: „XXX, me leppisime, et me ei nimeta nimesid. /…/ viiendas vestluses (kus XXX kasutab mitte oma tavalist numbrit, vaid kõnekaarti).“
Ajakirja „Kultuur ja Elu“ talvenumbris 4/2010 on Virkko Lepassalu intervjuu filosoofi ja TLÜ professori Mart Raukasega, kes helistas peaminister Andrus Ansipile ja ütles: „Vii väed Afganistanist välja!“ Mõni päev hiljem tuli teade kahe sõduri hukkumisest. Nüüd järgnes riigi reageering: „Ja siis kutsuti ka kaposse välja, aga kuna ma olen nende direktoreid ja peainspektoreid nädalate viisi nii palju koolitanud, siis toimus see nii, et mina jällegi õpetasin ja nemad kuulasid.“ Karl Vainole analoogtelefoniga helistajat ei oleks KGB leidnud, aga digitaalses võrgus on igal sideseadmel oma unikaalne tunnus.
Ameerika sai demokraadist mustanahalise presidendi Barack Hussein Obama 2008. aasta valimispäeva võidukõnega „Yes, we can“ (Jah, me saame). Pärast Wikileaks’i ja Snowdeni paljastusi NSA tegevuse kohta, läks ta ajalukku kui „Yes, we scan“- (Jah, me skännime) -mees. Vabariiklased on nuhkimise paljastamist kritiseerinud ja sellega seotud inimesi nimetanud reeturiteks.
Peaministrina ajas Andrus Ansip tagasi eelduse kõigi ettevõtjate kõnede pealtkuulamisest, aga see on asetleidnud fakt, et juba 2011. aastal oli võimalik kõnede stenogramme tagantjärele koostada. See on tõlgenduse küsimus digivolinikule: kas pealtkuulamine on inimesega või ka tarkvaraga märksõna otsimine ja algoritmiline profileerimine?
Veel paar kuud on alles Arsenali Keskuse konkursi aegne sõnumiside 2012. kevadest. Kas riigis leidub tahet seda nuhkida ning uurida sõnumite tsentraalse jälgimisseadme sisu?

KESKMÕTE: Sellest avalikult ei räägita, et internet ja sidefirmad lubavad kopeerida kogu oma võrguliikluse.

Artikkel ilmus 1.02.2017 ajalehes Kesknädal
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=28178

Selles teksti järel toon eraldi välja, et sõnumi tsentraalsesse jälgimisseadmesse ülekandmine on kogu sidele, mitte jälitustoiminguteks loa saanud juhtumitel. Salvestavad kõik sõnumid ja uurimise toimumisel tehakse süsteemi päringuid, mille kohta jääb jälg logifailidesse. Kindlasti võib nüüd mõni lugeja öelda, et pealtkuulamisega on ta arvestanud ning teda see ei puuduta. Nii arvati ka NKVD ja KGB kohta, et minul ei ole midagi karta. Me peaksime ajaloolise kogemuse järgi teadma, et tookordse valikulise jälitamise ja piiratud ulatusega pealtkuulamise tulemuseks oli suletud ühiskond, kus ei toimunud arutelu ega kodanike poliitilist aktiivsust. Tänapäeval vastab sellele olukord, et Skype side on krüpteeritud pealtkuulamise vastu aga serverid on firma tsentraalse kontrolli all ning neid läbivale infole on ligipääs ka Eestil. Seda infot küsitigi algoritmilise profileerimisega tookordselt siseministrilt Ken-Marti Vaherilt, kes arusaadavalt midagi ei kinnitanud ega lükanud ümber, sest jälituseks kasutatav tehnoloogia olevat riigisaladus.

Venemaa Riigiduuma valimised 2016 vaatlemine

Pühapäeva pärastlõunal alustasin Venemaa valimisjaoskondade vaatlemisega. Neil oli 10 tuhat jaoskonda varustatud videokaameratega ja seda sai iga soovija jälgida. Tehniliselt oli vaja flash videot näitavat tarkvara. See on vanenev ja kasutuselt kaduv tehnoloogia, näiteks Soome YLE loobub flashi kasutusest. Eestis kasutavad seda endiselt ERR ja Postimees suurimatest. Pildi kvaliteedile mul siiski etteheiteid ei ole, sest ühendus toimis, katkestusi ei olnud ja ümberlülitus oli kiire.

Valimised võitis oodatult Ühtne Venemaa, mis sai eelmisest korrast parema tulemuse ja võib praeguse 343 kohaga saada konstitutsioonilise enamuse. Varem oli neil 238 kohta, enamuseks oli vaja 226 (Riigiduumas on 450 liiget). Teisele kohale tulid kommunistid Gennadi Zjuganovi juhtumisel 42 kohaga(kaotasid 50), kolmandale kohale Žirinovski liberaalid 39 kohaga (varem 56) ja neljandale kohale Õiglane Venemaa Sergei Mironovi juhtimisel 23 kohaga (varem 64). Rohkem erakondi ei ületanud 5 protsendilist valimiskünnist, kuigi nimekirjas oli 14 parteid. Ainsana sai hääli juurde Dmitri Medvedjevi ja Vladimir Putini Ühtne Venemaa, lausa 105. Teised kõik kaotasid.

Valimisjaoskonna pilt oli ruumi kahest osast: valimiskomisjonist sedelite väljastamisel ja eraldi valimiskastist. Sellele sarnanevat süsteemi prooviti juba 2012. aastal presidendi valimistel ja suuremas ulatuses. Kuni Kaug-Idani välja. Toona vaatasin Vladivodostokki, Magadani, Baikali järve ääres olevat talumaja ja lõpetasin õhtul Kaliningradis. Seekord nägi idas Krasnojarskist kuni Moskvani. Proovisin ka St. Peterburi kaameraid aga neist paarikümnest erinevast jaoskonnast paljudes linnades ei saanud ma ühtegi pilti. Lisaks oli linn kaardi teise värviga, mis võis tähendada ülekannete puudumist.

Videoülekanne jaoskonnast on hääletamisele ja demokraatiale kasuks. Sellega saab kontrollida, et valimiskasti panevad sedeleid vaid valijad ise. Eelmisel korral nägin kusagil Siberi kandis jaoskonda, kus tuli perekond(mees, naine, laps) ja sedelid anti mehele ja naisele aga kabiini läks sedelitega vaid mees. Naine ootas lapsega valimiskabiini ja komisjoni laua vahel seistes. See on rikkumine, sest sedeli peab täitma valija ise, mitte usaldama seda abikaasale. Nad oleksid pidanud ükshaaval hääletama või valvama last vaheldumisi. Siiski ei näe ma selles kaebuse väärilist rikkumist, sest naine oleks saanud protestida aga ta ulatas ise sedeli mehele. Pealegi on Eestis jaoskondade väline elektroonilise hääletamise süsteem, kus keegi ei tea tegeliku hääletaja isikut või tema vaba ja salajase hääletuse võimaluseta jätmist. Meil on rikkumisele avatud 1/3 kõigist häältest, Venemaa puhul oli 1 rikkumine tuhandete valijate kohta jaoskonnas.

Videokaamera toimib ka propagandaks. Ta näitab neid tegelikke venelasi, kellega valitsus meid hirmutab ja kelle ohule viidates loobusime iseseisvusest ja lubasime sisse ingliskeelsed baasid. Pean ütlema, et minu arvamust jaoskondade pildi nägemine muutis, sest nad olid meile sarnased. Nende jaoskonnad olid ka klassides, koridorides, spordisaalides, kabinettides ja isegi raamatukogus. Eelmisel korral vaatasin huviga, kuidas Kaliningradis häälte kokkulugemise järel loobiti korvpalli ja puhati spordis kasutatud mattidel.

Venemaa kasutab Eestist erinevat sedelit. Eestis on väike tükk paberit, millele tuleb kirjutada kandidaadi number. Venemaal on suured nimekirja sisaldavad lehed, millel olevasse kasti teed risti. Need on A4 laiused aga pikkus oli erinev, kuni 2-3 lehe kõrgust. See tähendab nende lugemise ebamugavust. Teisest küljest on raske sellist häält rikkuda loetamatu numbriga. Eestis on igal valimisel umbes 3 tuhat valijat, kelle number on loetud kehtetuks. Lisaks teadmata hulk valijaid, kelle kirjutatud numbrist said lugejad valesti aru ja kelle hääl läks kandidaadile, keda valija ei valinud.

Häälte lugemisel ei olnud ühtset süsteemi. Nägin selliseid jaoskondi, kus inimesed istusid laua ümber ja üks nimetas hääle saanud partei ning ulatas selle siis vastavat virna koguvale komisjoni liikmele. Isegi videoülekandest kuulsin hääle saanud parteid ja võisin näha, et sedel läks ikkagi selle virna. Teine võimalus oli selline, kus ruumis olid erinevad lauad ja komisjoni liikmed jalutasid häälte pakiga selle vahel ringi ja panid sedeleid virnadesse. See oli kiirem variant, sest korraga võis sedeleid jagada 4 inimest ja ülejäänud ei pidanud ootama ühe inimese järel. Samas ei tõestanud see häälte õiget ja ausat lugemist. Vaatlejaid nägin istumas kusagil eemal, nemad ei oleks kummalgi juhul saanud kontrollida sedelite õigest pakki panemist.

Kolmas variant oli elektrooniline lugemine. Õigupoolest paberist sedelite skaneerimine ja tulemuse elektrooniline kokkulugemine. Sellega võis ka olla probleeme. Näiteks tekkis rike sedelite seadmesse söötmisel. Sattusin vaatama Красноярск, Верхняя ул., 3Б jaoskonda number 290, kus oli 2 sellist lugemise seadet. Kaamerale lähemal olnu läks katki. Vähemalt tuli sinna juurde ka teine naine ja nad arutasid midagi paberi vaatamise ja seadme ekraanilt lugemisega. Isegi paar tundi hiljem, istusid nad äraootavalt seal ruumis. Kuidas asi lahenes, jäi minul nägemata. Igatahes öösel nende aja järgi kell 3 istus endiselt ärakoristatud ruumis üksik mees. Tõenäoliselt said ikkagi tulemuse loetud ja koju minna.

Lugemise kiirus on Venemaal hoopis teise mõõtmega. Täiesti tavaline oli vaadatud jaoskondades, et nad lugesid kuni südaööni. Vähesed lõpetasid selleks ajaks. Vähemalt pooled jaoskonnad lugesid ka öösel 2 ajal. Võimalik, et kaamerad olid suuremates jaoskondades, kus oli ka rohkem valijaid. Väiksed asulate ja külade jaoskonnad olid selleks ajaks juba lõpetanud. Eesti kohta võin öelda, et suurema osa tulemustest on 2 tunniga ja õhtul 23 ajal on suurem osa hääli juba loetud ning on jäänud suuremad jaoskonnad. Kirjutan seda teksti esmaspäeva lõunal ja selleks ajaks ei ole ka veel kõik hääled loetud. Kell 13.48 oli valimiskomisjoni ülekanne ja selle juhi Pamfilova sõnad, et „me läheneme sajale protsendile.“ Kõrvalepõikena toon Suurbritannia, kus tulemusi loeti ka läbi öö ja tulemusi teatati(kuulutati suuliselt võitja välja) järgmisel hommikul ja lõunal. Inglased kogusid kõik hääled lugemise keskustesse, Venemaa ja Eesti loevad hääli nende andmise jaoskonnas.

Ümberkäimine hääletamise sedelitega oli Venemaal samuti erinev. Nendest elektroonilistest lugemise masinatest läbi käinud sedelid said julma kohtlemise osaliseks. Nad kägardati kokku, või rulliti kokku ja siis topiti tavalistesse kilekottidesse. Need ei olnud turvaliseks säilitamiseks. Vähemalt ümberkäimise põhjal tundus, et nende järellugemist ei toimu. Kui peaksin nimetama valimisi iseloomustavat heli, siis oli selleks kleeplindi tõmbamine rullist, et pakkida kilekotti häältega. Samas nägin teisi jaoskondi, kus sedelid loeti hoolikalt virnadesse ja igaüks neist pandi eraldi pruuni ümbrikku.

Venemaa valimiskastid on läbipaistvad, Eestis on läbipaistmatu plastik. Nende süsteemi puudus on osadest kokku monteerimine, mis nõuab ühenduskohtade plommimist paberiga. Neil ei olnud aasasid nagu Eestis, millest saaks numbriga turvaplommi läbi panna. Eesti valimiskast on selle tõttu turvalisem, sest ära käib ainult kaas ja seda saab eritellimusega valmistatud plommidega sulgeda. Venemaa kastidel käib ära põhi, kaas ja seinad mitmeks tükiks. Paber ja tempel tunduvad minule koos liimiga palju nõrgema variandina, sest templi saab paberile alati uuesti lüüa, plommi numbrid on unikaalsed. See tuletab meelde võltsimist Res Publica sisevalimistel, kus valimiskasti põhi võeti öösel ära ja pandi asemel endale vajaliku kandidaadi sedeleid.

Valimisjaoskondade korrastamine pärast valimisi. Reegliks näis olevat valimisjaoskonna atribuutika mahavõtmine, kasutatud mööbli tagasiviimine ja esialgse olukorra taastamine. Nägin ruumi, mis muutus laudadega klassiks. Või kadusid koridorist või võimlast sinna toodud lauad, toolid, hääletuskabiinid, valimiskastid, liput, plakatid, jne. Pärast südaööd olidki osad jaoskonnad, kus hämaras ruumis ei olnud enam midagi valimistele viitavat. Samas nägin ruume, kus olid põrandal kasutamata jäänud sedelite äralõigatud servad. Ilmselt pidi siis koristaja tulema hommikul. Samas nägin ka harja ja kühvliga sodi kokkupühkimist. Oleks huvitav teada Eesti praktikat. Kas me oleme neist erinevad?

Valimiste vaatlejaid pidi registreerimise järgi olema üle 300 tuhande aga tegelikult tuli neid kohale veerandi võrra vähem. Valimisjaoskonda pandud kaamerad aitasid kaasa ausamatele valimistele aga alati jääb kahtlus, et mis toimus nendes teistes, kus ei olnud kaameraid. Seda saaks ju võrrelda kui vaadata tulemusi jaoskondades. Ilmselt ei hakka keegi seda tegema, sest tulemustega näivad kõik osalejad rahul olevat.

Valimispidu Venemaal ei näinud. Eestis on ülekanded tulemusi ootavate erakondade peakontoritest. Venemaal näidati Putini külaskäiku Ühtse Venemaa kontorisse, kus oli kohal ka Medvedjev aga seal ainult kõneldi ja tehti pilte. Keegi ei söönud, joonud ega tantsinud. Televisioon näitas debatisaadet või tegi ülekandeid valimiskomisjonist.

PS. lisasin rubriiki e-valimised, sest osades jaoskondades toimus sedelite elektrooniline lugemine (skaneeriti ja valija valik tuvastati tarkvaraga). Videopilti sai vaadata aadressilt http://webvyboryedg.ru aga see oli eelmistel valimistel teistsugune ja võib tulevikus omakorda muutuda.

Miks riigikogu ei e-hääleta presidenti?

Nagu nägime eilsest presidendivalimiste esimesest voorust, ei ole riigikogu salajastel hääletustel siiani üle läinud e-valimisele. Demokraatias ongi valimiste standard endiselt paberil. Toon välja põhimõttelised eelised, mis paberil valimisel on võrreldes elektroonilise valimisega.



1. Jaoskonnas toimub valimine valimisametnike nähes ja see välistab hääletaja mõjutamise. Samamoodi olid riigikogu liikmed oma otsuses vabad, sest ametnikud jälgisid segavate inimeste puudumist hääletuskabiinist.

Elektroonilisel valimisel on hääletuskabiin ükskõik kus interneti levialas ja valijat võib meelitada või ähvardada oma valikut tegema ning seega ei ole tagatud hääletamise vabadus.

2. Jaoskonnas paberil valimine on lõpuni salajane. Keegi ei näe valija poolt sedelile tehtud valikut. Samal ajal on avalikult vaadeldav ja pildistatav sedelite kogunemine hääletuskasti, nende väljavõtmine ja kokkulugemine.

Ka riigikogus näitasid ametnikud enne hääletamist, et kast oli seest tühi. Elektroonilisel valimisel peab pimesi uskuma, et valimiste tarkvara on aus, võimalus kandidaadile hääl anda on tõepoolest olemas (äraostetud programmeerija ei ole seda tõkestanud) ning tulemuse kokkulugemise tarkvara on ausalt koostatud. Elektroonilisel valimisel on salajane nii hääletuskastile ligipääs(serverite loomine, paroolid), hääle andmise tarkvara (selle väärkasutus laseks hääli juurde võltsida) kui ka tulemuse kokkulugemine.

3. Jaoskonnas antud häälte lugemine on avalikult jälgitav ja tulemuse kujunemine seeläbi garanteeritult aus. Hääletaja jääb anonüümseks kogu protsessi jooksul. Elektrooniliste häälte lugemine on keeruline tasakaal pimedast usust valimistel kasutatud tarkvara ja seda kasutanud inimeste vahel.

Praegused seadused ei näe ette võimalust elektrooniliselt antud hääli korduslugeda. Korduslugemine annab aga võimaluse valimistulemuse selgitamisel tehtud vigu parandada. Eestis ei ole e-hääli kunagi loetud esimese korra järel.

4. Jaoskonnas loetud tulemus selgub avalikult ja selle põhjal koostatakse valimistulemuse protokoll. Elektroonilisel hääletamisel tuleb usaldada tarkvara, et see arvutas õigesti tulemused ja tal ei olnud koostaja poolt antud eesmärki, et mõni kandidaat saab endale ka mõne teise kandidaadi hääled.

5. Jaoskonnas paberil antud hääl on odavam kui elektrooniliselt antud hääl. Pabersedeli trükkimine on väiksem kulu kui mõne lisavõimaluse lisamine elektroonilise hääletamise tarkvarale.

6. Eeltoodust lähtudes on igati põhjendatud, et parlament ise ei kasuta elektroonilist hääletamist salajaseks valimiseks ja kasutavad paberit hääletajale vabaduse ning hääle salajasuse tagamiseks. Võimalus protsessi läbiviivaid inimesi näha ja toiminguid korrata kaalub üles võimalikud vead, mida elektroonilise hääletamisega ei saagi parandada.

Eliit on alati targem kui keskmine inimene ja Toompeal näidati, et paberil valimine on jätkuvalt tänapäevane.

Artikkel ilmus ERR-i portaalis 30. august 2016 http://uudised.err.ee/v/arvamus/202faaa8-f2ed-4452-bb3b-9f0ca4ae4d7c/kiri-miks-riigikogu-ei-e-haaleta-presidenti

Lisan juurde tekstist välja jäänud lõikude lõpud:
2. /…/ Valija ei või kunagi teada, et ametnikud võtavad arvutis lahti tema hääle välimise ümbriku isikuandmetega ja seejärel ka seesmise, milles on tema valik ja saavad teada, kellele ta hääle andis. Sellist võimalust kaaluti 2011. aastal kui esines esmakordselt kehtetu elektrooniline hääl. Argument selliseks käitumiseks oli vea väljaselgitamise vajadus. Väidetavalt sellest loobuti ja leiti, et hääle salajasus on tähtsam kui teada kehtetu sedeli viga või selle tekkimise põhjust.
3. /…/ Praegused seadused ei näe ette võimalust elektrooniliselt antud hääli korduslugeda ja seetõttu seadustavad rikkumistega valimiste tulemused. Eelmistel valimistel oli selline olukord, kus lugemise järel ei kontrollitud logifaile, et seal ei oleks vigu. Näiteks oleks võinud logifailides olla, et vastu võeti märksa vähem e-hääli kui lõpuks läks lugemisele. See vastaks jaoskonnas olukorrale, kus valimiskasti tekkib sedeleid juurde ja keegi ei tea nende päritolu. Logifailidest ei kontrollitud, et lugemisele läinud hääled olid ka tegelikult vastu võetud ja registreeritud. Seda tehti alles järgmisel päeval kui sisestatud valimiste tulemust ei oleks enam saanud muuta. Korduslugemine annab võimaluse valimistulemuse selgitamisel tehtud vigu parandada. Näiteks presidendi kandidaatide hääled loeti uuesti avalikult üle ja selgus, et Allar Jõks oli saanud 25 häält, mitte esimesel korral avalikult loetud 24. Ilmselt olid sedelid üksteisega kleepunud. Eestis ei ole e-hääli kunagi loetud esimese korra järel.
4. /…/ Sisuliselt vastab see olukorrale, kus meil on loetud häälte pakid aga valimistulemuse koostaja leiab, et temal on lemmik, kellele tõstab juurde teiste kandidaatide sedeleid ja saab sedasi talle suurema tulemuse. Tuleb eristada, et valimistel on 2 eraldi infosüsteemi: elektroonilise hääletamise(EHS) ja valimiste infosüsteem(VIS), kuhu sisestatakse valimisjaoskondade tulemused. See viimane ongi mitmetel valimistel kahtlaselt peatunud ja kättesaadavaks muutumisel on tulemused märkimisväärselt teisenenud. Näiteks 2009. aasta juunis Euroopa Parlamendi valimistel seiskumise eel oli Keskerakonnal 3 mandaati ja pärast ainult kaks. 2011. aasta seisak põhjustas eraldi analüüsi, miks server helmestus (Helmes oli tarkvara tootja).
5. /…/ Näiteks sedelite trükikulu on vähemalt 3 korda väiksem kui alates 2013. aastast valimisrakenduses olev lahendus, et ta kuvab punast raami kui tema peal on mõne teise programmi aken. Eelneval valimisel oli Paavo Pihelgas väitnud, et sellise lisakihiga sai hääli jätta andmata.

Eesti pehme maandumine põhjamaaks

Eesti majanduskasv oli II kvartalis Statistikaameti kiirhinnangu järgi vaid 0,6 protsenti. Eurostat pakkus 0,5 protsenti ja teatas, et Eesti oli sellega Euroopa Liidus eelviimasel kohal, edestades Kreekat.

Ligi aasta peaministrina töötanud Taavi Rõivase lubadus 18 kuud tagasi valimisklipis kõlas: „Selline ongi uus Põhjamaa: kiirelt arenev, jõukas, kaitstud ja kasvava rahvaga maa. Vaid nii kestab Eesti KINDLALT EDASI (loosung valimistel).“

Peaminister on olnud Reformierakonnast 2005. aastast. Andrus Ansipi aegne tõus oli kinnisvara- ja laenumulli tulemus, ning see lõhkes 2007. aastal.

Majandusbuumi lõpule pidi järgnema Eesti Panga asepresidendi Märten Rossi hinnangul „pehme maandumine“ ehk majanduskasv tempoga 5% aastas (Äripäev 28.08.2007).

Graafikult näeme kõva kukkumist (kuni -19,3%). Rõivase ajal on majandus veelgi hääbunud ja jätkub Ansipi III valitsuse (2011) langustrend.

Terendab põhjalastud maa ehk põhjamaa staatus nullkasvuga, kus jõukus kasvab ainult statistikutel, kaitset pakuvad välismaised palgasõdurid ja rahvastiku kasv tuleb topeltkodakondsuse seadustamisega välismaalastele.

Eesti SKP kvartaalne muutus aastases võrdluses Andrus Ansipi ja Taavi Rõivase valitsustel.

Eesti SKP kvartaalne muutus aastases võrdluses Andrus Ansipi ja Taavi Rõivase valitsustel. Taavi Rõivas on 2014. aastast olnud 2 protsendi peaminister ehk 0,25 Ansipit.
Graafik Virgo Kruve, Statistikaameti näitaja RAA0012.

Artikkel ilmus ajalehes “Kesknädal” 16. august 2016
http://www.kesknadal.ee/est/g2/uudised?id=27304

Valitsuse kaubamärk arvamusfestivalil 12.-13. august 2016

See on kontrollitud üritus, esinejate valikuga, mis loob karjale võltsi mulje osalemisest. Olete teatris, publik ei juhi näitlejaid laval. Nukujuhid asuvad võimupartei kontoris ja PR-firmades.
Ma olen olnud innukas poliitetenduste jälgija. Juba 2009. aastal sain ETV2 ülekannetest jälgida Minu Eesti mõttetalguid. Aastal 2012 tuli Jääkelder. Aastal 2013 aprillis Rahvakogu, millest oli veebiülekanne. Samal suvel algas Arvamusfestival, mida korraldab ja kaubamärgina on endale registreerinud 2025. aastani valitsuse endine pressiesindaja Kristi Liiva. Sinna loetelu vahepeale jäävad riigiteatri NO99 lavastused “Ühtse Eesti Suurkogu” ja lavastus “Savisaar.”
Ma olen näinud ainult riikliku tellimusega organiseeritud ja makstud üritusi. Näiteks Ansipi nõunik Toomas Kiho proovis taaselustada loomeliitude pleenumit, mis tegi tuntuks kõne “Mis on pildil valesti” mahalugeja Mari-Liis Lille. Poliitika vajab etendusi valimiste vahelisel ajal ja Paide sobib selleks. Ülekandeid tegid ju ERR ja Postimees vaid omaenda lavadelt. Ekspressi video läks 2015. aasta ülekandele! Telia video oli katkev ja peamiselt reklaam infoteenuse tarbimiseks. Laupäeval oli ülekanne EL-i teemal, mille aadressi tuli 2 korda vahetada, et lõpuks pilt kätte saada youtube alt. Saage ometigi aru, et ilma ülekandeta ei ole tänapäeval üritust arvamustest. Muidu vahetame sõnumeid sotsiaalmeedias välismaiste serveritega (FB, Twitter, youtube on ju USA serverid) aga riigisiseselt ei suuda isegi kuulamiseke heli kättesaadavaks teha. Tegelik eesmärk ei olnud ühiskonnas arvamuse tekitamine, vaid rahulolematuselt aur välja lasta. Kontrollitud meelsus.
Laval olid “tuntud” arvamusliidrid, kes millegagi ei üllatanud. EL-i laval oli valitsev establishment: Paet, Kallas, Kelam, Lauristin, Tarand. Miks puudusid need, keda nimetatakse skeptikuteks aga kes tegelikult on vastased? Ja ma ei mõtle Toomi. Selle jälgimine oli nagu peegliga vaidleja vaatamine.
Korraldajad on rõhutanud, et arutelu tehniline levitamine ja talletamine on osalejate korraldada. Olen vastupidisel arvamusel. Kui kasutate maksumaksja raha(KÜSK, EMSL), siis peate pakkuma ka ülekande ja arhiveerimise. Näiteks otsisin varasematest kavadest aga ei leidnud debatti, mida pidasid Martens ja Tammet e-valimiste teemal. Minul on see talletatud aga avaldamata ja sellisena ka üldsusele kättesaamatu.
Otsustage ära, kas pakute teatrietendust, mida ei peagi mäletama ja olema allikana kasutatav/viidatav või pakute avalikult poodiumi massimeedia väliseks arvamuseks. Olen pessimist, et eriarvamused pääseksid konkureerima massimeedia orkestreeritud käsitlustega.

Sellise arvamuse kirjutasin ajalehe Postimees kommentaariumis artiklile, mis kajastas Arvamusfestivali.

Proovisin jälgida Paides korraldatud ürituste interneti vahendusel aga pidin sellest loobuma. Eelnevad 3 aastat olen seda teinud algusest kuni lõpuni ja mõnikord isegi mitut ülekannet üheaegselt aga seekord ma lihtsalt ei leidnudki ülekandeid. Olid muidugi ERR-i ja Postimehe omad, kuid oleksin parema meelega vaadanud neid, kes pole meediast tuntud arvamusliidrid. Või näiteks erakondade arvamusi, majanduse ja ettevõtluse teemalisi arvamusi. Esimesel päeval proovisin vaadata ja kuulata Telia telki Vunk.eu aga see katkes järjepidevalt ning see oli täiesti tüütav, et flash tuli panna pausile ja siis uuesti mängima. Teisel päeval oli Euroopa Komisjoni rahadega makstud üritus, mis liikus kodulehe otseülekande rubriigist youtube lehele, millele oli ülekande algusaeg märgitud 9.00 AM. Eesti ajavööndis see ei toiminud. Nii tuligi liikuda ja kopeerida järjekordn youtube aadress. Sellise käki taga oli broadcasting.ee inimesed.

Vaatasin selle ürituste sponsorite nimekirja, kus on: Avatud Eesti Fond, KÜSK(toetas Minu Eestit, Rahvakogu), Reformihääling ERR, erameedia kontsernid oma ajalehtedest kuni raadioteni. Muidugi EL-i rahad.

Arvamusfestival 2016 toetajad

Arvamusfestival 2016 toetajad

Arvamusfestival 2016 toetajad2

Arvamusfestival 2016 toetajad2

Arvamusfestival 2016 toetajad3

Arvamusfestival 2016 toetajad3

Lisan juurde ka Kristi Liiva kaubamärgi kohta foto riiklikust registrist. See on eraldi kirjutatud “arvamus” ja “festival”

kristi-liiva-arvamusfestival-kaubamark

Arvamusfestival on Kristi Liiva registreeritud kaubamärk ja kehtib 2025. aastani. Autori foto

Seekord artiklis teda korraldajana ei mainitud aga varasematel aastal oli ta intervjuudega uudistes. Kindlasti on võimalik olla aktivist sõltumata eelnevalt valitsuse heaks töötamisest aga mina usun pigem suhtevõrgustikku kuulumist, mis kavandas sellele ideele ka riikliku rahastuse.

Tuletan meelde, et see oli pärast Jääkeldrit (protest Ansipi vastu) ja pärast Rahvakogu, mis arutas teemasid valitsuse väliselt ja tegi ettepanekuid parlamendile. Sellel on PR-kampaania tunnused, mis pidi edaspidised valitsusvälised algatused blokeerima. Lähen järelduses isegi selleni, et Kristi Liiva on reformivalitsuse huvides tegutseja, kes tõenäoliselt sai endale pensionisamba, sest “teenus” riigile saab olla kauakestev.

Täpsustan pealkirjas valitsuse nimetamist. Üritusel olid kohal eeldatavad presidendi kandidaadid ehk see oli parteilaste avalik ülesastumine publikule, kelle seas oli vaid mõni üksik hääleõiguslik Toompealt. Laval kõnelesid ja publikus oli nii endisi kui praeguseid ministreid(Jevgeni Ossinovski, Ivari Padar, Siim Kallas, Eiki Nestor, Mailis Reps).

Kriminaal maili.ee spam taga Aleksandr Primakov

Spam kirjade saatmine on Eesti seaduste järgi karistatav ainult siis kui saajaks on eraisik. Firmade postkastidesse saatmist ei karistata. Seda kasutavad ära erasikud ja neile kuuluvad firmad, kes pakuvad reklaami saatmise nimelist teenust aga tegelikult reostavad valimatult Äriregistrist pärinevaid aadresse.

Praeguseks aastaks on spam jäänud autori postkastis vähemaks, sest nii tellijad on ettevaatlikumad kui ka levitajad on tõenäoliselt oma baasidest eemaldanud aadresse, millele saadetud kirjad jõudsid häbiposti.

Viimane aktiivsem spam kirjade levitaja on Urmo Valle ehk nime vahetamise järel Urmo Mark. Tema firmadest Calendar OÜ ja Scandinavian Marketing ning Stranmark ja petuskeemidest koos võlgadega on internetis eraldi sissekanded. Ta asutab ilma sissemakseta uusi firmasid, sest käibe varjamise ja maksude tasumata jätmise pärast on eelmised registrist kustutatud(aruannete esitamata jätmine). Tegemist on vähemalt 3 korda kriminaalkorras karistatud isikuga. See sissekanne on teisest kriminaalse teo eest karistatud spami levitajast.

Internetis tegutseb ta domeeni maili.ee alt, mis on registreeritud eraisikule Aleksandr Primakov. Mitmed tema levitatud kirjad on tulnud domeenidelt, mille omanikuks on Alex Prim. Tegemist on olnud mitmete Venemaa, India ja USA domeenidega. Täpsemalt leiab neid kirju kasutades vastavale sildile linki http://www.veebimees.info/tag/maili-ee-alex-prim

karistatud Aleksandr Primakov domeen maili

Maili.ee taga on kriminaalkorras karistatud Aleksandr Primakov

Tema klientide hulgas olid tuntumatest firmadest Eesti Ekspress, Credit.ee, etreening.ee, Domus Kinnisvara OÜ.

maili.ee spam hinnakiri

maili.ee spam hinnakiri

Firma on kindlasti rohkem väärt kui see sadakond eurot, mis kulub teadmata kontaktidele postitamisele. Sellise teenusega jätate endast sama kahtlase mulje kui need kirjade levitajad.

Kriminaalkaristatud Aleksandr Primakov – KarS § 385 lg 1 järgi 2 kuud vanglat

Kohus Harju Maakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht 14. veebruaril 2012.a. Tallinnas, Liivalaia kohtumajas
Kriminaalasja number 1-12-566

Süüdistatav ALEKSANDR PRIMAKOV
isikukood: 38212190336, Eesti Vabariigi kodanik,
emakeel vene keel,

RESOLUTSIOON Juhindudes 248 lg 1 p 5 kohus otsustas:
1. Tunnistada Aleksandr Primakov (ik. 38212190336) KarS § 385 lg 1 järgi
kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises süüdi ja karistada teda vangistusega
tähtajaga 2 (kaks) kuud.
2. KarS § 73 alusel määrata, et Aleksandr Primakov’ile karistuseks mõistetud 2
(kaks) kuud vangistust ei pöörata täitmisele, kui ta ei pane 3 (kolme) aasta
pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.
3. Katseaja kulgemist arvestada kohtuotsuse kuulutamise päevast s.o. alates 14.
veebruarist 2012.a.
4. Aleksandr Primakov’i suhtes kohaldatud tõkend – elukohast lahkumise keeld –
tühistada kohtuotsuse jõustumisel.
5. KrMS § 175 lg 1 p 4, 5 ja 9 ning KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel välja mõista
Aleksandr Primakov’ilt riigituludesse:
• sundraha summas 435 eurot;
• kriminaaltoimiku materjalidest kaitsjale koopia tegemise kulud summas 0,45 eurot;
• kaitsjatasu osutatud õigusabi eest summas 307,03 eurot.
Võttes aluseks KrMS § 180 lg 3 tasuda Aleksandr Primakov’i poolt
kriminaalmenetluse kulud ositi 1 (ühe) aasta jooksul arvates kohtuotsuse
jõustumisest igakuiselt võrdsetes osades.

Selgitus sellel ajal kehtinud Karistusseadustikust, et millega maili.ee omanik Aleksandr Primakov siis seadust rikkus:
§ 385.  Vara varjamine pankroti- ja täitemenetluses
(1) Füüsilisest isikust võlgniku või juriidilisest isikust võlgniku juhatuse või seda asendava organi, samuti nõukogu liikme poolt pankroti- või täitemenetluses võlgniku vara varjamise või selle või muude võlausaldajale tähtsate asjaolude kohta ebaõigete andmete esitamise eest –
karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Allikas riigiteataja.ee/akt/129122011190

Hetkel talle firmasid ei kuulunud aga kes on temaga kokku puutunud ning teab, milliste firmade kaudu käib arveldamine, siis võib teada anda. Vihje andja jääb avaldamata.

Virgo Kruve on olnud seadusekuulekas ja tema nime ei leia Karistusregistrist ei kuritegude, süütegude ega väärtegude alt. Ta on selle poolest vähemuse esindaja, sest pärast liiklustrahvide karmistumist (sh parkimine) on karistuse märgi külge saanud üle poole Eesti täiskasvanud inimestest.

Karilaid on lahkunud Keskerakonnast

Jaanus Karilaid on Eesti poliitikas ilmselt ainus, kes on kirjutanud vähemalt 2 avaldust erakonnast lahkumiseks, need jäeti menetlemata ja teda hoiti aastaid sundparteistatuna. Siis pakkus partei talle töökohta põllumajandusministri nõunikuna(2002. a) ja valitavaid ametikohti ning tal kadus huvi lahkuda.

Lugesin eile uudist, et Karilaid kandideerib keskfraktsiooni juhiks. Sellest rääkiva ajalehe “Postimees” artikli juures andsin teada, et Karilaid on kirjutanud lahkumisavalduse Keskerakonnast. Päeval sain temalt teate: “Tere Virgo! ei ole kunagi sinu kohta kuulujutte levitanud. ja ei kavatse seda ka teha.”

Selline reageering nõuab selgitamist laiemale avalikkusele, sest ma lähtusin faktidest oma arvamust väljendades. Nimelt olin ise kõrval kui Jaanus Karilaid printis minu tindiprinteril välja avalduse Keskerakonnast lahkumiseks. See toimus suvel, tõenäoliselt aastal 2000. Mul ei ole selle kohta muud tõendit kui see, mis jäi meelde. Fotot ma sellest avaldusest teha ei saanud ega hiljem ei ole seda ka näinud. Ma ei saa väita, et ta viis selle avalduse ka ära aga sõpradelt kuuldu põhjal olevat Lauri Laasi keeldunud Karilaiu lahkumisavaldust vastu võtmast ja selle lausa puruks rebinud. Kas see toimus selle paberiga või mõne teisega, oli kahjuks teadmata, sest see tuli välja muu jutu sees ilma konkreetse viiteta toimumise ajale.

Küll olen ma aastaid hiljem näinud ühte teist avaldust, milles Jaanus Karilaid taandab ennast Keskerakonnast. See juhtus juulis 2004. kui erakonna Toompea büroos tehti remonti ja tühjendati kappe vanadest paberitest. Ühest kaustast tuligi välja järgnev A4 dokument (pildistatud 5.07.2004)

Jaanus Karilaid taandab ennast Keskerakonna liikme staatusest

Jaanus Karilaid taandab ennast Keskerakonna liikme staatusest. 16.03.2000. Foto Virgo Kruve 5.07.2004

Lisan juurde ka foto ruumist kus see leiti.

avalduse leidmise ruum

Avalduse leidmise ruum.

Seda avaldust on peale minu näinud vähemalt 2 inimest. Neist 1 on sellest palju aastaid(ca 5-7) tagasi rääkinud televisioonis. Üks leidjatest tegi sellest must-valge koopia ja näitas seda Jaanus Karilaiule, mis minu mälu järgi toimus samal päeval, sest 5. juuli oli esmaspäev ja esmaspäeviti toimusid erakonna juhatused. Kui ta tuli tagasi ja rääkis juhtunust, siis minule on meelde jäänud, et Karilaid läks seda nähes väga närvi ja hakkas pärima, et kuidas see välja tuli. Meie jaoks kinnitas see dokumendi autentsust. Ma ei tea, mis sai originaalist edasi või kelle kätte see jäi. Tõenäoliselt oskab sellele vastata inimene, kes rääkis sellest televisioonis, sest tookord olid sellised dokumente puudutavad asjad ka tema tööks.

Muidugi võib Jaanus Karilaid öelda, et ta on jätkuvalt Keskerakonna liige ja sellistel lahkumisavaldustel ei ole kaalu. Minu jaoks on siiski vahe, kas inimesel on poliitilised vaated ja soov tegutseda erakonnas või näeb ta lihtsalt organisatsiooni, mida lüpsta ja ära kasutada(Karilaiu tegevus). Nii Jaanus Karilaid, Lauri Laasi kui mina ise astusime koos Keskerakonda 6.05.1997. Esimesena kirjutas avalduse lahkumiseks Jaanus Karilaid vähem kui 3 aastat hiljem ehk 16.03.2000. Praeguseks on sellest möödunud 16 aastat sundparteistamist ja tal on iga nädal mitu esinemist meedias mõnel erakonda puudutaval teemal. Ma usun, et ta tegutseb praegu Keskerakonna huvides aga ainult selles ulatuses, mis on kasulik temale endale.

Mina ise lahkusin erakonnast 1.01.2009 ja samuti on lahkunud teised dokumendi leidmise juures olnud inimesed. Selle info avaldamisest ei saa minu arvates keegi kasu. Õigupoolest oleks pidanud Karilaiu tegeliku isiku kohta kirjutama juba palju aastaid tagasi aga see jäi tegemata olulisemate asjade tõttu. Aastatega on tehtud tuhandeid pilte ja nende seast 1 faili väljaotsimine võtab aega. Kuni eilseni ei olnud mul selleks põhjust, sest keegi ei “tellinud sellest rääkimist” ja nüüd juhtus see Karilaiu ülbuse pärast, kes nimetas minu mälu ja nähtud asju võrdseks kuulujuttude rääkimisega.

Teema korjas üles ja tsiteeris muutmata kujul ka EPL/Delfi, kus oli Jaanus Karilaiu kinnitus, et avaldus oli ehtne ja selgitus, et “tal oli perekondlikult raske aeg.” Kahjuks on see hiljem kadunud. Tookord seda lugedes ei jõudnud kahjuks linkida aga ilmselt tegin ekraanipildid, mida pean otsima(tõenäoliselt alles). Arvestades 2016. aasta sügise sündmusi, kus Keskerakond võeti üle ja mitmed poliitikud tunnistasid prokuratuuri protsessis eelmise esimehe vastu, võib sellise ülestunnistuse kadumist seostada koostööga nende inimestega, kelle kohta Reiljan ütles “struktuurides on kallutatud jõud.”

Täiendan seda teksti vajadusel uue infoga.