Veel üks 11. september

Tšiili kuulus rahutus Lõuna-Ameerikas konfliktivabade riikide hulka ja oli üle saja aasta demokraatlik riik. 1970. aastal sai Salvador Allendest esimene presidendiks valitud marksist ja seda vaid mõneprotsendilise ülekaaluga konkurendi ees. Tema Tšiili sotsialismi toodi teistele eeskujuks.

Allende viis läbi reforme vaesuse vähendamiseks ja suurendas lihtsate inimeste sissetulekuid. Tšiilis riigistati siis pangad ja tööstusettevõtted, nende hulgas USA omanikele kuulunud suured vasekaevandused. Watergate’i afääri käes vaevlev USA president Nixon lubas Tšiili majandusele raskeid aegu. Parempoolsed Tšiili poliitikud keeldusid kostööst Allendega. Poliitilised erimeelsused riigis süvenesid ja juba räägiti isegi kodusõja võimalustest.

Teisipäev, 11. september 1973
Hommik nagu iga teinegi, kuid õhus oli tunda pinevust. Mõne nädala eest oli toimunud sõjaväelaste riigipöördekatse, kuid armee ei toetanud seda. Allende näis aimavat valitsevaid meeleolusid ja esines hommikul raadios sõnavõtuga, milles teatas, et “kinnitab oma muutumatut otsust jätkata Tšiili kaitsmist ja väärikust selle traditsioonides, seadustes ja konstitutsioonis. Ma teatan oma tahtest vastu seista igal võimalikul viisil, isegi oma elu hinnaga”.
Mõned tunnid hiljem, kui mässavad sõjaväelased olid vallutatud raadiojaama, edastati teade: “Kaaludes kohutavat majanduslikku olukorda, riiki hävitavat sotsiaalset ja moraalset kriisi, valitsuse ebaõnnestumist kaose ennetamisel kuulutavad relvajõud ja politsei, et president peab koheselt üle andma oma võimu armeele ja politseiülemale. Augusto Pinochet Ugarte, armee ülemjuhataja.” Kõigest 15 päeva varem oli Pinochet nimetatud vägede etteotsa ja nüüd tahtis ta riiki üle võtta. Teda oli peetud lojaalseks karjäärisõduriks ja läheneva errumineku pärast ebatõenäoliseks riigikukutajaks.
Allende oli temas samuti kindel ja üritas kindraliga ühendust saada, et mässule lõpp teha. Kui see telefoni teel ei õnnestunud, ütles Allende lähedastele: “Vaene Pinochet, mis temaga küll juhtus.” Ta oli endiselt veendunud mehe lojaalsuses.

Tingimusteta alistumine
Presidendi residentsi La Monedat oli kaitsmas umbes 40 relvastatud Allende toetajat, kellele pidi appi tulema sadu mehi, kuid neid ei tulnudki. Sõjavägi oli palee ning väljaku selle ümber sisse piiranud ja toonud tänavatele tankid. Puhkenud tulevahetuses sõduritega osales kaitsjana ka president Allende, kes oli varem tegelnud laskespordiga. Pinochet muutus kannatamatuks ja teatas oma sõduritele: “Tingimusteta alistumine. Unustage läbirääkimised. Pakkuge talle turvalist riigist väljaviimist. Ja siis lennuk kukub …”
Järgnes ultimaatum: “La Moneda loss tuleb evakueerida enne kella ühtteist. Kui ei, siis pommitavad seda Tšiili õhujõud.” Kaitsjatele tundus see kui paratamatu lõpp, kuid kella kukkudes rünnakut ei järgnenud, sest sõjaväelaste seas oli erimeelsusi. Palee asus tihedasti asustatud rajoonis ja selle läheduses olid kaitseministeerium, USA saatkond ning välismaa ajakirjanikest pungil hotell.
Esitati järjekordne ultimaatum: “La Moneda naistel on kolm minutit lahkumiseks, enne kui õhujõud pommitavad lossi. Täpselt kolm minutit on väljatulemiseks, 30 sekundit on kulunud.” Lahkujate seas olid ka Allende tütred.

Enesetapp kuldse automaadiga
Järgnenud õhurünnakus lasid kaks brittidelt ostetud hävitajat erakordse täpsusega palee piha tosin raketti. Imekombel ei hukkunud plahvatustes keegi, kuid palee süttis põlema ja Allende otsustas alistuda, sest “muidu saab see olema massimõrv, me kõik sureme. Andke teie alla”.
Alistunud käsutati tänavale pikali ja sõdurid tormasid põlevast lossist presidenti otsima. Kell 16.15 toodigi väidetavalt enesetapu sooritanud Allende surnukeha välja ja saadeti teade: “La Moneda on võetud.” Raadioeetris loeti ette pikk nimekiri endise rezhiimi olulistest isikutest, kes pidid sõjaväelastele ennast vangi andma. Televisioonis näitasid sõdurid paleest leitud relvi ja presidendi enesetapuks kasutatud kuldset automaati. Viimase oli võitluskaaslasele ja heale sõbrale kinkinud Fidel Castro.
Vastupanu lõpetamiseks ähvardati iga hukkuva sõduri eest hukata viis vangistatud marksisti. Õhtuks olid hommikused valitsejad vanglas ja neid ootas ebakindel tulevik. Kokku hukkus lahingutes umbes 100 inimest. Pinocheti järgnenud 18. võimuaastaga läks eksiili 10 000 inimest ja 1500 tapeti või kadus jäljetult. 1988. aastal naasis Tšiili poliitikasse presidendi tütar Isabel Allende, kes on praegu Esindajatekoja president.

11. september 2004
* Ameerikas mälestati Maailma Kaubanduskeskuse (WTC) kaksiktornide kokkuvarisemist ja lepiti mõttega, et paari aasta pärast kõrguvad tühjal kohal uued pilvelõhkujad. Varasemate aastatega võrreldes oli osalejaid vähem.
* Rootsi mälestas aasta möödumist oma välisministri Anna Lindhi mõrvamisest.
* Tšiilis mälestati riigipöörde tagajärjel hukkunuid ning valmistatakse ette kohtuprotsessi kindral Augusto Pinocheti vastu. Teda süüdistatakse inimsusevastastes kuritegudes ja ta on palunud Hispaaniast varjupaika.

Ilmus ajalehes Kesknädal 22. september 2004
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=4444

Siia juurde tuleb lisada, et 11. septembril 1997 toimus ka Kurkse surmaretk. See on Eesti armee ohvrite rohkeim õnnetus aastani 2010 kui hukkus 14 sõdurit. Nad olid lõpetanud õppuse Suur-Pakri saarel ja liikusid mandrile Kurkse väina jalgsi ületades. Kui tavaliselt on seal sügavust kuni 1,5 m siis nüüd viisidki ilmastiku halvenemine ja suuremad lained rahuaja suurima inimkaotuseni. Sellest valmis ka film “Surmaretk”, mis on kaksikportree Kurkse tragöödia vastandlikest peategelastest — sadama kapten Heino Kreintalist (päästja) ja leitnant Jaanus Karmist(päästetu, juht) .