Ajakirjanikud kallutasid valimisdebatti
Eesti Televisiooni valimisdebatid sisaldasid seekord esmakordselt nelja ajakirjaniku kommentaare, milles hinnati poliitikute väljaütlemisi. Euroopas on tavaks, et ajakirjanikud ei kommenteeri valimisdebatis oma sümpaatiaid ja antipaatiaid – see jäetakse valijate otsustada.
Näiteks Suurbritannias on debati publikul keelatud oma tundeid sõnade või kehakeelega väljendada, Eestis võisime näha „kroonilisi peavangutajaid” ja kuulsime solvangutele järgnenud aplause. Ükski asjatundjana esinenud ajakirjanik ei ole sõltumatu, sest ta eelistas ka valimistel mingit erakonda. Võime seega rääkida tasakaalustatud ajakirjanduse asemel hoopis uuest kampaaniavõttest.
5. märtsi hilisõhtu peaministrikandidaatide debati ajaks oli hääletamas käinud juba 249 811 valijat – 27,4%. Nemad tegid oma valiku ebatäieliku info tingimustes, sest avalik-õiguslik televisioon näitas kampaania olulisimat debatti alles 9 päeva pärast e-hääletuse algust, 3 päeva pärast eelhääletuse lõppemist ja valimispäeva eelsel hilisõhtul.
Ajakirjanike stuudiost alustas ERR-i uudistetoimetuse juht Urmet Kook vaatlusega, et „majanduskriisiga on meil selgelt maailmavaatelised liidud hakanud tekkima”, vihjates paaridele Ansip-Laar ja Savisaar-Mikser.
Kalle Muuli (Postimees): „Maksud ja majanduskasv ei ole omavahel nii tugevalt seotud kui Laar ja Ansip püüavad seda näidata. Euroopa kõige suurema majanduskasvuga riik oli möödunud aastal Rootsi. Samamoodi ei ole tööpuudus leevendatav ainult madalate maksudega, nagu Mart Laar ütles.”
Ainar Ruussaar (BNS): „Kui mitte Keskerakonnaga, siis kellega oleks võimalik sotsiaaldemokraatidel oma poliitilist platvormi ellu viia? /…/ Ma tahaksin Andrus Ansipile soovitada mitte hakata debateerima Rahvaliidu juhiga või Dimitri Klenskiga, et pigem võiks Reformierakonna juht keskenduda debatile põhiliste konkurentidega nendel valimistel. Aga, noh, muidugi on ikka ja jälle üllatav kuulda selliseid lennukaid mõtteid stiilis, et kui te valite mind, siis ma toon teie raha pangast tagasi.”
Muuli: „Migratsioonipoliitika teine osa on see osa inimestest, kes siit ära läheb, kuskile mujale tööle. Tihtipeale mitte ainult ehitajad või kalkunikitkujad, vaid ka arstid ja väga kõrge haridusega inimesed. Ka selle osa kinnihoidmisest või siin töö pakkumisest ei ole juttu olnud. Ühe korra küll jooksis läbi, et madalamad maksud ehk aitavad neid ka kinni hoida või tagasi tuua, aga see on väike lohutus. Inimesed lähevad ikkagi kõrgemate maksudega riikidesse rahumeeli ja hea meelega tööle, ei ole neil maksudest sooja ega külma. Mart Laar oleks võinud rohkem selgitada, kuidas nende üks põhilisi programmilisi loosungeid tasuta haridusest aitab kõigele sellele kaasa, kuidas meil see tööjõu kvaliteet hakkab olema, jne.”
Priit Hõbemägi (Eesti Ekspress): „Televisioon on selles mõttes halastamatu, et sarm mõjub, ja kui sarmi ei ole, siis see sära, mis peab seda kümmet protsenti inimesi, kes homme peavad otsustama, aitama otsust teha, siis see lahendus on keeruline tulema. Mina pakuksin Oscari-kandidaadiks kolme: Sven Mikserit kõigepealt, Mart Laari ja ma võtaksin kandidaadina arvesse ka Edgar Savisaare, kes eriti saate lõpus näitas oma suurepärast esineja rolli. Ta oli nagu hea korvpallimeeskonna staar, kes haarab palli enda kätte, jookseb ringi, patsutab, sekundid lähevad, ta teab, et on kaameras, räägib ja venitab seda aega väga osavalt. Mart Laar oli sisukas ja enesekindel. Kõige rohkem meeldis mulle Sven Mikser. Kui selline on Eesti uue põlvkonna poliitik – hästiharitud, terane, selge jutuga ja ka teravate hammastega, siis ma arvan, et me oleme päris hea võidu saanud nende valimistega.”
Urmet Kook: „Nii et ajakirjanike puht subjektiivne ja mitte midagi mõjutav ring leidis kolme ajakirjaniku puhul, et Sven Mikser oli debati parim, ja Ainar siis leidis, et Mart Laar oli.”
Lõpuks võiks maksumaksja ja valijana küsida: kui ajakirjanikud mitte midagi ei mõjutanud, siis miks neile üleüldse eetriaega anti?
VIRGO KRUVE, meediavaatleja
Artikkel ilmus ajalehes Kesknädal 30.03.2011
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=16601