Teade aadresside kohta

Käesolev leht on kirjutatud artiklite ja suurema hulga piltide tarbeks. Märksa tihedamini kirjutan blogi aadressile https://www.virgokruve.eu ja arvatavasti jääbki see ainsaks blogi aadressiks

Teemad

november 2017
E T K N R L P
« okt.    
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
27282930  

Artiklite arhiiv

Autoriõigused

Blogis toodud tekstide kasutamine tuleb viidata ja ärilisel eesmärgil kasutamiseks eelnevalt luba küsida. Fotode kasutamine ärilistel eesmärkide tuleb tasustada, muidu piisab viitamisest autorile.

Iraak: diktatuur asendatud anarhiaga

USA ja Briti vägede invasioonist Iraaki on möödunud üle kahe kuu. Siiani pole leitud keelatud relvi ning diktatuur on asendunud kaosega. Tavaliste iraaklaste elus on vaesus asendunud anarhiaga.

Ameeriklastel on halb komme pidada ennast demokraatia etaloniks. Kui mõni riik ei vasta nende kujutelmadele, siis on vaja see ümber kujundada. Peab olema tõeliselt patriootlik, et nimetada enda presidendiks häälte arvult teise tulemuse saaja, panna 2 miljonit inimest vanglatesse (1% rahvastikust), olla uhke Vabadussamba üle ja rääkida võrdõiguslikkusest, nimetades esimese naisministri valitsusse 200-aastase riikluse järel. 20. märtsil alanud sõda tähendas rahvusvahelise õiguse mõrva ja ÜRO maine pöördumatut langust. Ameerika kukutas ühe Husseini, kuid sai 100 bin Ladenit juurde.

Briti kolonialismi pärand

Iraak on kunstlik moodustis, mis rajatud kolonialismi varemetele. I maailmasõja järel joonistasid naftarikkast piirkonnast lahkuvad britid maailmakaardile uue riigi, koondades sinna kurde, sunniite ja siiite. Rahvuslike eraldusjoonte asemel arvestati oma majanduslikke huvisid ja soovi hoida riik sisevastuoludest nõrgana. Samasuguse pärandiga puutume kokku Palestiinas, kus sajandeid araablastele kuulunud maadele rajati kaastundest juutide vastu Iisraeli riik. Mõte võis olla üllas, kuid selle päranduseks oleme saanud 21. sajandiks 6 sõda ja igapäevased teated tapetutest.

Rahvusvaheline õigus ei kehti enam riikide vahelises suhtlemises

Viimasel kümnendil on kõik suuremad relvakonfliktid algatanud ameeriklased. Kosovos taheti õhurünnakutega maanteedele, linnadele ja elektrijaamadele sundida Serbia vägesid lahkuma. Afganistanis loodeti koos Põhjaliiduga teha lõpp Talebanile ja terrorismile. Iraaki rünnates taheti esimesel korral vabastada Kuveidi rahvast ja teisel korral maailma Husseini ohust. Kuigi jõuliselt ja meediakäraga alustatud, on need ettevõtmised praeguseks soikunud.
Kosovos käivad siiani Euroopa riikide rahastatud ehitustööd ja riigi suurim tuluallikas on prostitutsioon ameeriklastest rahuvalvajate tarvis. Enne ameeriklaste Kosovosse saabumist ei tuntud Balkanil inimkaubandust ja naistega äritsemist. Igal aastal jõuavad tuhanded Ida-Euroopa naised läbi kuritegelike gruppide Kosovo bordellidesse. Sadadest tuhandetest põgenikest on paljud otsustanud jääda varju pakkunud naabermaadesse ja kodumaale mitte naasta.
Agfanistanis on islami korda rajanud rezhiim asendunud oopiumimooni kasvatamise propageerijatega, kuid riik on veelgi vaesem kui enne 7. oktoobrit 2001. aastal. Kunagi rahvavaenlaseks number üks kuulutatud Osama bin Ladenit pole kätte saadud ega Talebani hävitatud. Siiani viibivad Quantanamo koonduslaagris umbes 800 kinnipeetavat, kellele pole esitatud ühtegi süüdistust. Inimõigusi eirates on neid seal poolteist aastat hoitud 1,8 korda 2 meetrit suurtes traatpuurides, kus voodiks on 3-sentimeetri paksune madrats ja pesta saab korra nädalas.
Iraak on edukalt vabanenud ennast diskrediteerinud marionetist. Husseini suurim kriitik Rumsfeld on Iraaniga peetud sõja ajal isiklikult käinud Saddamile relvamüüki vahendamas. Ja möödaminnes ka luureinfot andnud. Siiani arvatakse, et Hussein tungis Kuveiti soovist omandada veelgi enam naftat.
Tegelikkuses algas invasioon pärast Saudia-Araabias toimunud läbirääkimisi Iraagi ja talle laenu andnud riikide vahel. Kahe päeva jooksul oli suurim võlausaldaja Kuveit järeleandmatu maksegraafiku osas ja see vihastaski diktaatori lõplikult välja. Irooniline on seejuures Saddami langemine Lääneriikide maksulõksu.
Pidades sõda Iraaniga, oli vaja osta relvi ja selleks kulus rohkem, kui naftalt teeniti ning nii tuligi laenata Kuveidi raha.

Varjud Iraagis

Ameeriklased ei oodanud iraaklaste sedavõrd tugevat vastupanu ja nende käitumist sissidena. Iraagi armee ei jooksnud esimesi lasu järel laiali ega andnud ennast tuhandete kaupa vangi nagu esimeses Lahesõjas. Loobudes kaitseliinide rajamisest ja osutades vastupanu “ründa ja jookse” põhimõttel, valmistasid nad jänkidele tõsist peavalu.
Massihävitusrelvade mitteleidmine näib viitavat propaganda suurimale lõksule – jäädakse uskuma seda, mida ise räägitakse.
“Liitlasvägede saavutused”:
* Sadamalinna Umm Qasri langemisest või mittelangemisest kuulsime pea terve nädala.
* Briti komandörid jõudsid teatada ülestõusust Basras, mis järgmiseks hommikuks osutus blufiks. Liitlasi ei võetud kusagil vastu vabastajatena, neid lihtsalt respekteeriti.
* Liitlasväed teatasid Basrast välja tungiva suure soomuskolonni avastamisest. Esialgu teatatud paarisajast tankist jäi lõpuks järele tosin, mis olevat Basra äärelinnas brittidele lihtsalt vastu tulistanud. Selle kohta öeldakse, et hirmul on suured silmad ja tõde on sõja esimene ohver.
* Basras hävitati linna elektrisüsteem, mille tagajärjel katkes linnas veevarustus. Selle tulemusel kannatasid kõik, sõltumata nende suhtumisest vaenupooltesse.
* Kiiresti kõrbemaastiku läbinud ameeriklastel oli probleeme sõdurite toitlustamisega ning vahepeal räägiti võimalikust pausist sõjas. Vägedele ei jõudnud varustus järele ning toidunormi langetati ühele toidukorrale päevas. Meediasse jõudnud kaebused toidupakkide üle viisid siiski 3-4 päeva hiljem olukorra normaliseerumiseni ja mõnes väeosas nädalase pausi järel esimese sooja toidukorrani.
* Brittide 10 sõdurit hukkusid esimesel nädala ja kõik õnnetustes, mitte ükski lahingutes. Kokku jäid liitlasvägede kaotused alla kahesaja, millest poole moodustasid õnnetused ja omade tulistamine.
* Bagdadi vallutamise järel lasti linna ligi nädal rüüstada, ainus koht, mida selle eest kaitsti, oli naftaministeerium. Selle ruumidest võtsid tööpabereid ja kaarte kaasa hoonet valvanud mereväelased.
* Maanteede kontrollpunktides sai igapäevaseks Iraagi tsiviilisikute tulistamine. Kui ameerika mereväelane tappis Najafi ligidal terve perekonna üheksa liiget, ütles ta pärast vabanduseks, et talle tundus, justkui oleks ta relva näinud. Kas oleme kuulnud mõnest taolise mõrvari karistamisest või vähemalt juhtumi uurimise algatamisest?
* Täpseteks kuulutatud relvad tapsid linnade pommitamisel sadu tsiviilisikuid. Iraaklased ise pakuvad 1500 hukkunut. Keelatud relvade hulka kuuluvate kassettpommide kasutamine liitlaste poolt on toonud kaasa tsiviilohvreid, kelle arv veel kasvab, sest hinnanguliselt jäi 30% neist esimesel korral lõhkemata.
* Ameeriklaste vaikival heakskiidul varastati maailma vanima tsivilisatsiooni tuhandeid aastaid vanu kultuuriesemeid. Mõned neist on jõudnud läbi ajakirjanike ka Ameerikasse.
* Kahe kuu jooksul pole riik uut valitsust saanud ega ole leitud eelmise kukutamise põhjust – massihävitusrelvi.
* USA-poolseid asehaldureid on juba teist korda vahetatud. Lubadusi valitsuse moodustamiseks usujuhtide ja hõimupealike kokkukutsumist pole realiseeritud. Basras on laiali saadetud iraaklaste poolt moodustatud juhtimisorganid.
* 25. mail maksti esimest korda välja palk Bagdadis elektrivarustust taastanud töölistele. Teised iraaklased pole alates rezhiimi vahetumisest palka saanud, kui ka nende töökoht on veel säilinud.

Tugitoolisõja uus vaatus

Selle konflikti nauditavam osa oli selle jõudmine elutuppa. Kellel vähegi võimalust, võis otsepildis vaadata, kuidas sõja teisel või kolmandal päeval korraldati Tomahawk rakettidega massiivne õhurünnak Bagdadile. Ilus oli vaadata õhtuhämaruses purskuvaid tulefontääne ja ametihoonetest lendavaid pabereid. Tõenäoliselt oli tegemist maailma kalleima ilutulestikuga, sest igaüks neist väidetavalt kahesajast tiibraketist maksis umbes miljon dollarit. 2,7 miljardit krooni oleks kolmandik Eesti Vabariigi sotsiaalkuludest.

Ideoloogiliselt oli tegemist ka iraaklaste vabadusvõitlusega, oma maa kaitsmisega invasiooni eest. Ameeriklased tõenäoliselt ei teadnud, et maailma esimene ülestähendus sõnast “vabadus” on just sellest piirkonnast, muidu ei oleks nad seda oma lipukirja võtnud. Ega kuulutanud neile Vabadussamba kinkinud prantslasi reeturiteks. Prantslased võisid olla sõja “valel” poole, aga nad tahavad olla rahu “õigel” poolel. Koos sakslaste ja venelastega loodavad nad saada oma osa Iraagi majanduskorjusest, millest lubatakse osakesi ka Eesti ettevõtjatele.
Ameeriklaste välispoliitikat võib pidada ekspansionistlikuks. Kõigis kolmes konfliktis – Kosovos, Afganistanis ja Iraagis – alustati rünnakut ilma ametliku sõjakuulutuse ja sellele järgnevate kohustuste täitmiseta. Aastaid hiljem on need piirkonnad veelgi ebastabiilsemad kui sõjakäigu alguses. Ameerika on saanud endale hulgaliselt uusi vaenlasi, saavutamata seejuures mõõdetavat edu. Ja mis kõige ohtlikum, nende majandus ei ilmuta endiselt taastumise märke ja president vajab uusi (välispoliitilisi) võite.
Kindlasti ei oleks president Bush sedavõrd innukas Ameerika sõdureid surma saatma, kui ta ise oleks sõjaväes käinud.
Foto: ameeriklaste purustatud Abrams tank Bagdadis

Artikkel ilmus 28. mai 2003 ajalehes Kesknädal
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=2779

Leave a Reply

You can use these HTML tags

<a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>