Kümme aastat Euroopa Liidu kodanikuna
Nädala pärast saab täis 10 aastat Euroopa Liidu kodanikuks olemist. Eestile oli see tõusu ja languse aeg, minule isiklikult samamoodi. Kui mõelda, kas ma elan paremini, siis mitte. Ma olen nende iga kuuenda töövõimelise inimese seas, kellest seekordne masu ei läinud mööda. Mina olen veel siin, pole välismaale kolinud aga mõelnud olen küll sellest.
Eestis on ära olnud 2 suurt kriisi kolmest. Me justkui kordame teiste riikide arenguid. 1998. aasta kevadel oli meil börsikrahh, mis sai alguse Kagu-Aasiast eelneva aasta suvel. See läks minust mööda, sest rahaliselt ma midagi ei kaotanud. Hoopis sain natuke lisa. Võib öelda, et taipasin õigel ajal mängust välja astuda.
Teine suur krahh on alati tulnud kinnisvaraga seoses. Eestis aeti ka hinnad üles, sest välismaa omanduses olevad pangad tahtsid priskeid kasumeid pikema aja jooksul siit välja võtta. Seda eriti olukorras, kus kasumi väljaviimine on puudulikult maksustatud, et mitte öelda, selleks on loodud maksuseadustesse auk. See krahh läks minust ka üldiselt mööda, sest panga üürnikuks ma ei hakanud ja olin kohustused kontrolli all hoidnud.
Kolmas krahh on alati tulnud seoses investeerimise ja fondidega. Eesti pole veel selleni jõudnud aga oodake veel 5-10 aastat pensionifondidega ja vaadake, kuidas nad põhja vajuvad. Praegu on neis sissemaksjaid rohkem aga üsna lähiaastatel see arv muutub ning kogunenud raha ei ole midagi juurde teeninud, vaid see läheb “haldamiseks.”
Mida ma võin selle 10 aasta kohta järeldada? Liitumist ma pooldasin aga vahepeal on olukord tõsiselt muutnud (EFSF ja ESM, euro) ning näen ainult võlakoorma kasvu avalikus sektoris. Hüvesid on ka tulnud aga need pole tajutavad. Nüüd tulid uued rongid ja varem on maanteid, veetoristikku ja muud infrastruktuuri ehitatud aga selle kõige mõju on üliväike inimeste toimetulekule. Hoopis töökohtade ärakadumine on toimunud. Väiksed Eesti omanikele kuulunud poed on asendunud suurte kettidega, mis kuuluvad välisomanikele.
Võid kindel olla, et Eesti on kaotanud majandusliku iseseisvuse (rahapoliitika), õigusruumi (Brüsseli seaduste ülevõtmine), riigikaitse (missioonidel käivate palgasõdurite levik) ja konkurentsieelise teiste lähiriikidega võrreldes. Meile räägitakse ilusaid valesid ees ootavast kasvust aga kümnete prognooside järel tuleb tõdeda, et need ei täitunud ja majanduse kasvu ei paista mitte kusagilt. Ma olen optimistlik realist ja arvan, et praegune olukord jääb kestma, kus me oleme majanduse kriisi põhjale lähemal kui kunagisele tipule. Ma ei räägi statistilistest näitajatest (keskmine palk, töötajate arv), mida on võimalik ilustada. Nõukogude Liidus oli ka statistika järgi kõik korras, isegi värviteleviisoreid oli meil palju teiste riikidega võrreldes aga tookord me teadsime, et numbreid tuleb võtta propaganda koefitsendiga. Sama tuleb ka nüüd meeles pidada, et statikat on kergem ilustada kui saavutada tegelikke inimeste elu parandavaid tulemusi.