Teade aadresside kohta

Käesolev leht on kirjutatud artiklite ja suurema hulga piltide tarbeks. Märksa tihedamini kirjutan blogi aadressile https://www.virgokruve.eu ja arvatavasti jääbki see ainsaks blogi aadressiks

Teemad

oktoober 2017
E T K N R L P
« sept.    
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031  

Artiklite arhiiv

Autoriõigused

Blogis toodud tekstide kasutamine tuleb viidata ja ärilisel eesmärgil kasutamiseks eelnevalt luba küsida. Fotode kasutamine ärilistel eesmärkide tuleb tasustada, muidu piisab viitamisest autorile.

Diktaator on surnud, elagu diktaator!

Tänane päev pole juba aastakümneid kalendris punasega märgitud ega riikliku pühana tähistatud. Üsna vähesed lugejad, ja needki peamiselt üle keskea, võivad ehk selle peale tulla, et 21. jaanuar on Lenini surma-aastapäev. Nooremale generatsioonile on see päev nagu iga teine ja number 80 ei tekita seoseid. Küll aga tasub märkimist, et miljonite poolt kardetud ja samavõrra tunnustatud aferist oli kõigest üks õnnetu näide diktaatorite pikas nimekirjas.
Inimest mäletatakse tema tegude järgi. Kuid Lenini puhul ei meenunud mulle muud sobivat kui Jean Rostandi (1894-1977) mõttetera: “Kui tapad inimese, oled mõrtsukas. Tapad miljoneid, oled vallutaja. Kui tapad kõik, oled jumal.” Vallutajad on kas poodiumil või (ajaloo) prügikastis. Viimased aga pole väärt isegi kolmandat korda nimetamist ja sellega piirdubki Vladimir Uljanovi temaatika.

Riigijuhtide vastutus ja nende tegude karistamine on võrreldes riikide eksistentsiga üsnagi hiline nähtus. Alles pärast Teist maailmasõda korraldasid võitjad Nürnbergis esimese suure kohtuprotsessi kaotajate üle. Kindlasti ei soovinud nad seda tehes SS-laste hirmutegude heastamist, vaid natsijuhtide igavest häbimärgistamist ajaloos. Seda muutust võib pidada pöördeliseks, sest seni olid diktaatorid maksnud halvimal juhul oma eluga, kuid saanud ikkagi kuldsete tähtedega ajaloo kroonikatesse. Kes oskaks öelda, kui palju inimesi tappis oma sõjakäikudel Aleksander Suur, Rooma Caesar või prantslaste Napoleon? Kui arvestada tookordset väiksemat inimkonna arvu, siis võis 10 000 hukkumine olla sama suurusjärguga kui miljon inimest 20. sajandil. Kuid võitjad kirjutavad (taaskord) ajaloo.

Tänapäeva diktaatorile enam ausambaid ei ehitata. Hea, kui ta pääseb rahvusvahelisest õigusemõistmisest. Õigusejumalannal on niigi silmile seotud side, kuid see muutub eriti läbipaistmatuks, kui tegemist on niinimetatud arenenud riikidega. Vähe on räägitud ameeriklaste presidendi Kissingeri või brittide Thatcheri tegudest, kuid pärast Tshiili kunagise presidendi Pinocheti vahistamist on ka nemad kuuldavasti hakanud hoolikamalt valima riike, kuhu sõidavad, et mitte samamoodi sattuda rahvusvahelise kohtu kätte.
Stalin viis täiuseni “-ismide” teooria, kuidas riiki läbi vägivalla juhtida. Keegi ei vaidlustanud sunnitööd, küüditamist või massilisi repressioone. Kommunism ja demokraatia olid toona teineteist samavõrd välistavad mõisted kui sotsialism või kapitalism. Kui tema kaasajal peeti kuriteoks tuhandete hukkumist, siis üksikisiku represseerimine ja inimõiguste teadvustamine on veelgi hilisem nähtus. Tema õpilaste hulka võib lugeda nii Kambodzha Pol Poti kui Uganda Idi Amini, kes samuti tapsid miljoneid, kuid jäid ilma igasuguse rahvusvahelise õigusemõistmiseta. Ainult tema viimane õpilane, kellele ta oli suureks poliitiliseks eeskujuks, Saddam Hussein läheb suurusjärgu võrra väiksemate süütegude pärast ehk ka kohtu alla. Kui diktaator oskab vältida vastuollu minemist rahvusvahelise üldsuse või mõne suurriigi (majandus)huvidega, siis võib ta enamasti oma riigis teha, mida aga soovib. Kas või ehitada inimeste pealuudest püramiide, nagu seda esitletakse Pol Poti hirmutegusid näitavas muuseumis. Väidetavalt oli tema ohvreid üks kuni kolm miljonit ehk 25 kuni 33 protsenti kõigist Kambodzha elanikest.

Kaheksa kuud pärast Saddami kujudega maadlemist said okupatsiooniväed Iraagis viimaks kätte ka presidendile sarnaneva isiku. Räpase, habetunud ja üksiku põgeniku tolmusest august. Miljonite poolt jumaldatud ja rikkuses elanud presidendiga oli kontrast sedavõrd suur, et lihtsam oleks uskuda mõne teisiku viibimist lambafarmis. Sõjakäiku alustanud Bushi ja Blairi võidujoovastus aga ei jäta kahtluseks võimalust.
Iraagi sõda peaks Pentagonist nähtuna lõppema kohtumõistmisega endise rezhiimi liikmete ja nende kuritegude üle. Ajaloos on see tavaline, et uus võim karistab endist. Rumeenia kommunistlik president Ceausescu lasti 1989. aastal maha pärast pooletunnist sõjatribunali. Serbia presidendi Milosevici vahistamisest mööduks juunis juba kolm aastat, kuid Haagi kohtus vaieldakse siiani. Möödunud aasta 10. detsembril Iraagis moodustatud eritribunal võib isegi tsiviilhalduri Paul Bremeri kätes nõrgaks jääda ja venida aastate pikkuseks. Saddam võis kavandada tuhandete inimeste hukkumist, kuid selle tõestamine võib venida.
Arvan, et ajalugu kordub ning Hussein tuleb veel puhtalt välja nagu pärast Lahesõdagi. Ja ainus, kes kaotab, on USA president Bush (seekord poeg), kes jääb teiseks ametiajaks tagasi valimata.

Artikkel ilmus ajalehes Kesknädal 21. jaanuar 2004
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=3576

Leave a Reply

You can use these HTML tags

<a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>