Rahvakogu ehk kärakogu läks puhkusele
Täna on 10. veebruar 2013 ja maoaasta esimene päev. Poolteist nädalat tagasi lõppes ettepanekute sisestamine rahvakogu lehele. Praegu peaks toimuma ekspertide töö ideede kallal, et millised on identsed, sarnased, üksteisele vastukäivad või üldse menetluskõlbulikud ettepanekud. Märtsis peaks siis selge olema, et milliste ideedega edasi minnakse.
Olin kohe alguses kahtlev sellise organi loomises ja töö ulatuse suhtes. Olen mõelnud, et meil oli ju 2009. aastal mõttekojad, kus pakuti ka ettepanekuid igasugustes valdkondades ja sellest ei tulnud mitte kui midagi. Vähemalt mina ei tea ühtegi realiseerunud ideed. Neid kas polnud või olid need sellised väiksed ja tähtsusetud.
Selline inimeste “kaasamine” tekkib täpselt siis kui esindusdemokraatia on ennast häbistanud. Tänapäevases tähenduses siis selgus, et Reformierakonna rahastamine oli haisev. Rahamuul Meikar tegi ülestunnistuse aga mingit uurimist ei järgnenud, sest sündmused oli aegunud ehk vanemad kui 2 aastat. Samuti teatas Jürgen Ligi, et sellel ajal ei olnud seaduses kirjas, et annetus peab olema annetaja enda vahenditest. See tähendas, et oligi seaduslik annetada kellegi teise raha. Seadus vähemalt ei keelanud seda.
Eesti rahval olid ka kärajad. Seal tulid inimesed kokku ja tegid ühiselt otsuseid. Arutati küsimusi, mille kohta kõigil olid teadmised või elukogemus. Näiteks külaelu korraldust või põllumajandust. Tänapäeva elu on märksa keerulisem, sest meie ümber on rohkem valdkondi, mida tuleb korraldada. Näiteks kärajate ajal puudus sotsiaalpoliitika ehk iga perekond hoolitses oma vanade eest. Tuletõrje ja politsei olid olemas aga neid rahastati ka kihelkonna enda vahenditest, mitte kusagilt kaugelt pealinnast tulevast rahast. Kooli eest tehti samuti iseseisvalt otsuseid. Tänapäevane programm on koostatud hoopis teiste inimeste poolt, kes seda koolides lastele õpetavad ja järelevalvet teostatakse Tartus asuvast ministeeriumist. See tähendab, et kohalikul tasandil saab teha ainult piiratud ulatuses otsuseid, mis peavad olema kooskõlas kusagil mujal seatud raamidega.
Samamoodi saab rahvakogu tegutseda nendes piirides, mis on antud kodanike algatusteks seni kehtestatud seaduste raames. Näiteks ei saa nad teha arutusele minevaid ettepanekuid, mis ei ole kooskõlas põhiseadusega. Põhiseaduse muutmiseks on volitused parlamendil aga see on meil valitud ning see ei ole kärakogu. Ühesõnaga, neid asju mida rahvakogu saaks muuta, on äärmiselt vähe.
Rahvakogu ehk kärakogu oli üks suur inimeste eksitamise projekt. Selle eesmärk oli pahameelt jahutada, luues näilise kaasamise. Tegelikke otsuseid see kuidagi ei mõjuta, sest kärakogu on ilma igasuguse seadustest tulenevate õiguste. Neil on täpselt sama palju õigusi kui kusagil bussijaamas koguneks 11 inimest, kes hakkavad siis Eestis kehtivaid seadusi oma ettepanekute alusel muutma.