Teade aadresside kohta

Käesolev leht on kirjutatud artiklite ja suurema hulga piltide tarbeks. Märksa tihedamini kirjutan blogi aadressile https://www.virgokruve.eu ja arvatavasti jääbki see ainsaks blogi aadressiks

Teemad

november 2017
E T K N R L P
« okt.    
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
27282930  

Artiklite arhiiv

Autoriõigused

Blogis toodud tekstide kasutamine tuleb viidata ja ärilisel eesmärgil kasutamiseks eelnevalt luba küsida. Fotode kasutamine ärilistel eesmärkide tuleb tasustada, muidu piisab viitamisest autorile.

Virgo Kruve: Justiitspimedus e-valimistel

Valimised on toimunud ja võitjad selgunud. Edukaks ei osutunud maksumaksjale tema enda raha eest kõige rohkem lubanu, vaid võiduks vajaliku valimissüteemi ehitanu.

Oleme jõudnud naljakuu alguseks olukorda, kus elektrooniliste valimiste puudusi näidati välisvaatlejatele ja ETV saate „Pealtnägija” vaatajatele ning selgitati ära ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi kolmele liikmele, aga sellele vaatamata tekkinud olukorda ei muudetud. Seda võib mõista, sest kõigil ametnikel on olemas alalhoiuinstinkt ja soov oma kohal edasi töötada. Lõpuks pole neil ju vahet, millise parteiprogrammiga inimesed maksavad neile palka.

Pärast elektrooniliste valimiste kohta esitatud kaebuste ja nende tagasilükkamise lahendite lugemist meenus mulle olukord 16. maist 2008, kui Riigikohus tunnistas põhiseadusevastaseks ja kehtetuks need seadusesätted, mis lubasid riigile kuuluvat karistusfunktsiooni delegeerida eraõiguslikele juriidilistele isikutele. Kohtulahendi põhjuseks oli ühe advokaadi lapsele ühissõidukis piletita sõidu eest määratud trahv. Kuni selle ajani olid tuhanded inimesed saanud ja ära maksnud alusetult määratud trahvid, ning mitte keegi ei seadnud kahtluse alla karistuse seaduslikkust.

See juhtum näitab, et ei õiguskantsler ega ükski kohtunik polnud teema vastu varem huvi tundnud ja vastuolu märganud. Ilmselt ei õiguskantsler ega Riigikohtu liikmed ei sõida ühissõidukiga või kui nad seda teevad, siis nende palkade juures pole valikut pileti ja söögi ostmise vahel ning ohtu trahvi saada.

Väikene tutvumine seadustega peaks ka mitte-juristile näitama põhimõttelisi vastuolusid seadustes sätestatud elektrooniliste valimiste tingimuste ja valimiste tegeliku korralduse vahel.

Valimised eri päevadel

Põhiseaduse § 60 ütleb, et “Riigikogu korralised valimised toimuvad märtsikuu esimesel pühapäeval neljandal aastal, mis järgneb Riigikogu eelmiste valimiste aastale”. Rõhk on sõnadel „esimesel pühapäeval”. Sama mõtet kordab ka Riigikogu valimiste seaduse § 2 lg 1, et „valimised toimuvad märtsikuu esimesel pühapäeval”.

Teatavasti toimus e-hääletamine 24. veebruarist kuni 2. märtsini, mis Riigikogu valimise seaduse § 38 lg 3 järgi on „kümnendast päevast kuni neljanda päevani enne valimispäeva elektrooniliselt. Hääletamine algab kümnendal päeval enne valimispäeva kell 9.00 ja kestab ööpäevaringselt kuni hääletamise lõpuni neljandal päeval enne valimispäeva kell 20.00″.

Märtsikuu esimesel pühapäeval ehk 6. märtsil mingit e-hääletamist ei toimunud ning valida sai ainult valimisjaoskondades paberi ja pliiatsiga. Põhiseadus ega Riigikogu valimise seadus ei näe ette Riigikogu valimisi, mida teostatakse mõnel teisel ajal kui märtsikuu esimesel pühapäeval. Tõsi, ka pabersedelitega saab eelvalida, aga siis hoitakse neid kuni valimispäevani ja loetakse koos samal päeval antud sedelitega, ning samasugune hääletusviis (sedeliga) on võimalik ka märtsikuu esimesel pühapäeval kell 9.00 kuni 20.00 igas valimisjaoskonnas.

Elektroonilise hääletamise sedeleid hoiti 2. märtsi õhtust kuni nende lugemiseni 6. märtsi pärastlõunal, aga hääletajal puudus e-valimise võimalus märtsikuu esimesel pühapäeval. Seega on parlamendivalimistel kasutusel põhiseadusega sätestamata valimisaeg ja valimisviis ning elektroonilised hääletajad halvemas seisus, võrreldes sedeli abil valijaga!

Teine põhimõtteline erinevus on Riigikogu valimise seaduse § 44 mõttega: „Elektrooniline hääletamine. (1) Valija saab käesoleva seaduse § 38 lõike 2 punktis 3 ettenähtud päevadel hääletada elektrooniliselt Vabariigi Valimiskomisjoni veebilehel.” Esimesed hääletamised täitsid seda nõuet, aga vähemalt 2009. aasta kohalike volikogude valimistest on Vabariigi Valimiskomisjon eiranud seda nõuet ja kasutanud eraldi programmi ehk valijarakendust. Selgitan erinevust näitega. Veebileht on nagu uks, mis laseb valija valimiskomisjoni. Praegu oleme jõudnud lahenduseni, kus läbi ukse antakse valijale kast (valijarakendus), mis on iseseisev programm hääletustoimingu teostamiseks väljaspool VVK kontrollitavaid tingimusi, valija koostab hääletussedeli ja saadab selle ümbrikuga valimiskomisjonile. Mõnele võib see tunduda tühise erinevusena, kuid mitte arvutitest teadvale inimesele. Samamoodi võiksime siis käia internetipangas läbi pangarakenduse, mis tuleb eraldi paigaldada, ja hüljata praegused veebilehe kaudu toimivad süsteemid.

Miks õiguskantsler ja Riigikohus ei märka vähemalt kahte erinevust seaduses sätestatu ja valimiste läbiviimise vahel? Ilmselt pole neile kasulik norida tüli sellise hääletussüsteemi disaininud erakondadega, ja oma palkade juures sõidavad nad valimisjaoskonda kohale autoga.

Artikkel ilmus 6. aprillil 2011 ajalehes Kesknädal
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=16635

1 comment to Virgo Kruve: Justiitspimedus e-valimistel

  • justiitspimedus

    kaebus vvk-le tuleb esitada selliselt, et on ära märgitud kaebuse esitaja õiguste rikkumine, mitte kellegi teiste õiguste. ainult siis asutakse molutama …khmm… st seda menetlema

Leave a Reply

You can use these HTML tags

<a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>